2.8 C
Rapla
Esmaspäev, 27 sept. 2021

Käsitöölane: Jõulud, näärid, pööripäev

Anne Ummalas

Jõulud on meil igal aastal. Samuti läheb vana aasta ja tuleb uus. Siin, Käsitöölase lehes oleme soovinud anda õpetusi ja soovitusi, nii on igal aastal midagi uut kirjutada ja pakkuda juba päris keerukas. Seekord keskendume esikülje ajaloo ülevaates ning tagaküljel ennustamisele ja tavadele, mis tagavad uuel aastal hea õnnestumise.

Uuest aastast ju oodatakse alati paremat. Mitme tegevusega soovime seda paremat meile lähemale tuua ja kindlustada, et see parem ikka tuleks.

Aastavahetust, talvist pööripäeva on peetud väga oluliseks aastatuhandeid ja just sel ajal on ennustusi ja ohverdusi ette võetud. Läheb ju kogu ilm väga pimedaks ja masendavaks ning siis sünnib taas. Päike hakkab järjest kõrgemale kerkima ja eluolu helgemaks muutuma. Ennustatakse ikka kõige olulisemaid asju inimese elus, et oleks piisavalt süüa nii endal kui ka loomadel, et loomad kasvaksid hästi ja et taluperegi hästi edeneks, sünniksid terved lapsed ja noored kasulikult ja õnnelikult omale elukaaslased leiaksid.

Jõuludel ja uue aasta hakul on ohverdatud. Ohvriandide eesmärk on karja või viljakasvatuse edenemine ja pereliikmete hea tervis muidugi ka. Muinasaegadest on ohvreid viidud hiide või ohvrikivile. Kristluse tulekuga aga on see muundunud: kirikuaias kehvikutele annetamine, kirikus annetamine ja tänapäeval vahest ka igasugune heategu jõuluajal. Ohvriandideks on olnud toit, vili, vill, raha, väidetavalt ka veri, kunagi ammu. Täna me annetame-ohverdame oma raha kõikvõimalikes jõulutunnelites ja muudes kampaaniates meist hädalisemate abistamiseks. Aga miks mitte ka aega, tegeledes vabatahtlikuna toidupangas või muudes abistavates organisatsioonides. Ohverdamisega saad oma järgmise aasta tegemistele jumaluste õnnistust paluda ja siis ikka saada ka. Põhimõttel anna teistele, siis saad ka ise vastu.

Toomapäevast alates, 21. detsembrist tuli hakata koristama, et uus aasta puhtana vastu võtta ja vana aasta mustus majast välja saada. Alustati küttekolletest ja liiguti edasi kogu maja peale. Toomapäeval ja kogu jõulude ja nääriaja tehti Tahma-Toomast, mis tähistas mustust, laiskust ja kõike negatiivset, mis aasta jooksul kogunenud. See võis olla õlgedest, okstest, kaltsudest nukk või sokuke. Ööhakul viidi see salaja teise pere ukse taha. Iga pere pidi öö otsa igaks juhuks valvas olema, et Toomast (sokku) keegi sulle õuele ei tooks, ja kui toodi, siis kiirelt kellegi teise õue sokutama. Usuti, et kelle ukse tagant Toomas (sokk) uue aasta hommikul leitakse, see on terve aasta laisk ja tema tööd ei edene.

Raplast on pärit teade:

[—] Näärisokku tehti vana-aasta õhta. Oma peres ei tehtud, naabrid tegid, ikka naabritele ja. Riidest ja vanast kaltsudest tehti sokk ja meesterahvale pandi ka kardulad ja porgand. [—]

Juurust on pärit teade:

Näärisokku tehti meil ikka. Üks pere siin teisele tegi, sellest ajast on üksteisega riidus. Uue aasta ööse pidid valves olema ja teise peresse viima. Kes hommikul oma õuest selle leidis, see oli külas kõige laisem ja lohakam. Ma ise tegin viimase näärisoku siin külas.

Ka sauna tehti jõulude aegu ning kindlasti ka vana aasta õhtul. Saunas pesti maha vana aasta mustus nii füüsiliselt kui ka vaimselt kehalt. Aga kindlasti jäeti vesi kaussi ja vihad sauna, et ka esivanemate hinged saaksid saunamõnusid nautida. Samuti jäeti mõnes kohas hingedele süüa. Eks ikka selleks, et hingekesi lepitada ja meelitada, et nad peret kaitseksid ja tööde igakülgsele õnnestumisele kaasa aitaksid.

Esivanemate hingedele jäeti õue, lauta, aida ette, sauna, tuppa ööseks lauale või ahju peaaegu kõikjal maailmas söögipoolist. Uskumus, et hea läbikäimine surnute hingedega on oluline, on olnud valdav. Hästi toidetud hinged kaitsevad maja ja pererahvast, nende abil edenevad tööd ja kasvab vili, mis oli talurahvale ju kõige olulisem toit. Eks püüame ju hästi lahkunutega läbi saada ka tänapäeval, viies kalmistutele küünlaid. Samas on see ka ohvriannina täiesti aktsepteeritav tegevus.

Mõnes kohas on vana aasta ööks terariistad – noad, kirved, vikatid – toodud kas tuppa või lihtsalt ulualla ära peidetud. Kardeti, et vanapagan nendega ringi sõidab või tööd teeb. Sel juhul ei õnnestu suvised tööd nende riistadega kuigi hästi.

Ja kindlasti tuleb kogu vana aasta ööks jätta söök lauale ja ise ka 7 või 9 korda öö jooksul süüa. Siis on uuel aastal sööki piisavalt ja nälga pole vaja karta.

Raplamaalt küll selliseid teateid meieni jõudnud ei ole, aga paljudes piirkondades söödeti ka ahju 9 korda. Usuti, et ahi/kolle peab kogu jõuluõhtu olema midagigi täis, et vili suvel hästi kasvaks. Köeti kas paari halu kaupa või köeti ahi kuumaks ja küpsetati selles toitu. Ja kui kõik asjalikud tegemised ahju ümber tehtud, pandi ahju kasvõi mõni kauss toiduga – ahi pidi terve õhtu midagi täis olema. Esimese jõulupüha hommikul peab aga kindlasti peremees ise tule ahju panema, see kindlustas jällegi hea viljasaagi.

Hulgaliselt vanu ja uuemaid uskumusi ja kombeid saad lugeda Mattias Johann Eiseni raamatust „Meie jõulud“

http://www.folklore.ee/erk/exhibits/show/uusaasta/item/52242

http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised