See aasta tuli kuidagi ootamatult. Polnud ei tavapärast ootusärevust ega pidulikku kohalejõudmise tunnet. Lihtsalt ühel hetkel said jõulud läbi ja juba oli ka aasta vahetunud. Tea, kas see oli sellest tingitud, et aasta lõpus oli korraga palju hingamispäevi, mida tuli koroona ähvardusel kuidagi kodustes tingimustes üle elada.
Kodune olek ehk siis omas mullis olesklemine teeb kuidagi tuimaks ja laisaks. Tekib nn kodukontori fenomen, millel võivad olla rasked tagajärjed. Nii oligi, et esmaspäeval, kui algas tööleminekuks sättimine, sai selgeks, et uuest aastast on juba mitu päeva lihtsalt niisama ära raisatud. Ja kohe tulid kolinal ka kõik maailma mured kaela.
Eelmine aasta oli niikuinii sihuke, et ei taha kohe meelde tuletadagi. Mitu korda oli selline tunne, et oled justkui normaalsest elust mingisse kummalisse virtuaalmaailma sattunud ja kindel pind on jalgade alt kadumas. Nagu mõnes Norramaa maalihkes, mis majasid ja inimesi neelab. Lõpuks sai riigi kitsivõitu abiga küll otsa otsaga kokku vedada, kuid muresid see ei vähendanud. Kõigest pole siinkohal mõtet rääkima hakata, paaril asjal, mis lehetoimetamisega seotud, tahaks siiski peatuda.
Nagu öeldud, aitas riik (ehk valitsus) lehtedel osa kojukandekuludest enda kanda võttes kõige raskemast üle saada. Seda suurem on jahmatus nüüd, kus meile antakse teada, et sellesama riigi initsiatiivil suurendab Eesti Post alanud aastal niigi väljaandjatele üle jõu käivaid lehtede kojukandekulusid keskmiselt 8,5 protsendi võrra. Vähe sellest. Kandehinda hakatakse nüüdsest reguleerima mahupõhiselt iga kvartal sedasi, et mida väiksemaks jääb kogu tellijaskonna hulk, seda kõrgemaks tõuseb postkasti panemise hind.
Teisisõnu näeb see välja nii, et iga pankrotiga lõpetanud väljaande kandekulu kantakse automaatselt üle kõigile ülejäänutele. Seda seni, kuni ühtegi pole enam järel. Kuna koroonakriis ja sellega esile kutsutud majanduslangus on arvestatavalt vähendanud väljaannete reklaamitulusid, ei jää väljaandjatel ilmselt muid võimalusi kui tõsta lehtede ettetellimishinda. Nii kannab riik postiseadusega ette nähtud universaalse postiteenuse korraldamisega seotud kulud ainult ajakirjanduse tellijate õlgadele.
Selle juures on tähelepanuväärne vana aasta viimastel tööpäevadel Lätimaalt tulnud uudis, mis andis teada, et seal on seim otsustanud mitme teise Euroopa riigi eeskujul 1. jaanuarist keelata omavalitsustel asutada ja välja anda oma ajalehti, erandiks on vaid otsuseid ja teateid sisaldavad infobülletäänid. Niisugused otsused ei sünni tühjalt kohalt sõrmenipsu peale. Peab olema mõjuv põhjus. Meenutagem, et paarkümmend aastat tagasi suretati Lätis riigi poolt rahastatud ja tasuta jagatud omavalitsusväljaannete survel sõltumatu ajakirjandus peaaegu täielikult välja. Nüüd on mõistetud, et demokraatia ei ole vaba ajakirjanduseta võimalik ja püütakse luua pinnast vaesuses kiratsevatel vaba sõna kandvatel väljaannetel kuidagi taas täisväärtuslikuks saada.
Eesti võiks teiste vigadest õppida. Rohked vallailukirjeldajad ei ole ajakirjandus. See on fakt, mille üle pole vaja vaielda. Täpselt samuti nagu seegi, et sõltumatu sõnata sureb ka demokraatia väga kiiresti.
