See aasta tuli kuidagi ootamatult. Polnud ei tavapรคrast ootusรคrevust ega pidulikku kohalejรตudmise tunnet. Lihtsalt รผhel hetkel said jรตulud lรคbi ja juba oli ka aasta vahetunud. Tea, kas see oli sellest tingitud, et aasta lรตpus oli korraga palju hingamispรคevi, mida tuli koroona รคhvardusel kuidagi kodustes tingimustes รผle elada.
Kodune olek ehk siis omas mullis olesklemine teeb kuidagi tuimaks ja laisaks. Tekib nn kodukontori fenomen, millel vรตivad olla rasked tagajรคrjed. Nii oligi, et esmaspรคeval, kui algas tรถรถleminekuks sรคttimine, sai selgeks, et uuest aastast on juba mitu pรคeva lihtsalt niisama รคra raisatud. Ja kohe tulid kolinal ka kรตik maailma mured kaela.
Eelmine aasta oli niikuinii sihuke, et ei taha kohe meelde tuletadagi. Mitu korda oli selline tunne, et oled justkui normaalsest elust mingisse kummalisse virtuaalmaailma sattunud ja kindel pind on jalgade alt kadumas. Nagu mรตnes Norramaa maalihkes, mis majasid ja inimesi neelab. Lรตpuks sai riigi kitsivรตitu abiga kรผll otsa otsaga kokku vedada, kuid muresid see ei vรคhendanud. Kรตigest pole siinkohal mรตtet rรครคkima hakata, paaril asjal, mis lehetoimetamisega seotud, tahaks siiski peatuda.
Nagu รถeldud, aitas riik (ehk valitsus) lehtedel osa kojukandekuludest enda kanda vรตttes kรตige raskemast รผle saada. Seda suurem on jahmatus nรผรผd, kus meile antakse teada, et sellesama riigi initsiatiivil suurendab Eesti Post alanud aastal niigi vรคljaandjatele รผle jรตu kรคivaid lehtede kojukandekulusid keskmiselt 8,5 protsendi vรตrra. Vรคhe sellest. Kandehinda hakatakse nรผรผdsest reguleerima mahupรตhiselt iga kvartal sedasi, et mida vรคiksemaks jรครคb kogu tellijaskonna hulk, seda kรตrgemaks tรตuseb postkasti panemise hind.
Teisisรตnu nรคeb see vรคlja nii, et iga pankrotiga lรตpetanud vรคljaande kandekulu kantakse automaatselt รผle kรตigile รผlejรครคnutele. Seda seni, kuni รผhtegi pole enam jรคrel. Kuna koroonakriis ja sellega esile kutsutud majanduslangus on arvestatavalt vรคhendanud vรคljaannete reklaamitulusid, ei jรครค vรคljaandjatel ilmselt muid vรตimalusi kui tรตsta lehtede ettetellimishinda. Nii kannab riik postiseadusega ette nรคhtud universaalse postiteenuse korraldamisega seotud kulud ainult ajakirjanduse tellijate รตlgadele.
Selle juures on tรคhelepanuvรครคrne vana aasta viimastel tรถรถpรคevadel Lรคtimaalt tulnud uudis, mis andis teada, et seal on seim otsustanud mitme teise Euroopa riigi eeskujul 1. jaanuarist keelata omavalitsustel asutada ja vรคlja anda oma ajalehti, erandiks on vaid otsuseid ja teateid sisaldavad infobรผlletรครคnid. Niisugused otsused ei sรผnni tรผhjalt kohalt sรตrmenipsu peale. Peab olema mรตjuv pรตhjus. Meenutagem, et paarkรผmmend aastat tagasi suretati Lรคtis riigi poolt rahastatud ja tasuta jagatud omavalitsusvรคljaannete survel sรตltumatu ajakirjandus peaaegu tรคielikult vรคlja. Nรผรผd on mรตistetud, et demokraatia ei ole vaba ajakirjanduseta vรตimalik ja pรผรผtakse luua pinnast vaesuses kiratsevatel vaba sรตna kandvatel vรคljaannetel kuidagi taas tรคisvรครคrtuslikuks saada.
Eesti vรตiks teiste vigadest รตppida. Rohked vallailukirjeldajad ei ole ajakirjandus. See on fakt, mille รผle pole vaja vaielda. Tรคpselt samuti nagu seegi, et sรตltumatu sรตnata sureb ka demokraatia vรคga kiiresti.
