11.1 C
Rapla
Esmaspäev, 8 aug. 2022

Käsitöölane: Raimo Riberg soovib edendada Eesti piibukultuuri

Piibukultuur on teenimatult suitsukultuuri varju jäänud, kuid leidub vähemalt üks mees, kes on võtnud nõuks selle elustamisele hoogu anda. Raimo Ribergi hobi, mis aitab ka leiba lauale tuua, on piipude valmistamine.

Austus ja armastus piibukultuuri vastu sai Raimol alguse päris noorena, oma vanaisa tubakapiipude kollektsiooni nähes. Suurem huvi nende vastu sai alguse aga siis, kui Raimo Sardiiniasse elama asus ja piibukollektsioon talle sinna järele saadeti. “Kunst ja käsitöö on mulle alati huvi pakkunud ning piip on ideaalne kombinatsioon mõlemast, ehk funktsionaalne kunst,” lisas ta.

Teadmised piipude valmistamiseks on Raimo korjanud erinevatest allikatest, mis aga kätte on saanud – raamatutest, foorumitest, gruppidest. Palju teadmisi on tulnud teistelt piibutegijatelt ning erinevaid piipe ja nende ehitust uurides. Ta on käinud ka Poola ühe parima piibumeistri juures, kes teda juhendas ja jagas nõu erinevate nüansside osas. Kuid kõige enam õpib Raimo sõnul ikka tegemise käigus, siis saad aru, mis töötab, mis mitte. Ehk nagu ta lisas: “Selle kohta on ka ütlus, et nii palju, kui on piibu valmistajaid, on ka arvamusi, kuidas õige piip peab välja nägema.”

Tubakapiipude tegijate kogukond on maailmas väga suur ja ühtehoidev ning Raimo sõnul ostetakse teiste tegijate piipe tihti oma kollektsiooni. Piipude valmistamine võimaldab Raimol saada parim pool mõlemast maailmast – teha piipe naudinguna hobi korras ja vastutasuks toob see ka leiva lauale.

Piibus on ühendatud praktilisus ja kunst

Kõige enam köidab Raimot piipude tegemise juures asjaolu, et selles on ühendatud praktiline pool ja kunst. “Veedan päevi ja öid, ajades taga perfektsust, iga millimeeter peab olema paigas. Kuna tegemist on väikese objektiga, nõuab see absoluutset keskendumist ja süvenemist. See on nagu meditatsioonis olek, kaod tundideks oma maailma ära. Ja kõige selle lõpus, kui piip on saanud viimase poleerimise, läheb see igapäevasesse kasutusse.”

Idee poolest saab piibu tegemisega hakkama ka vaid oma käsi ja nuga kasutades. On ju nii tehtud aastatuhandeid tubaka tarbimise eesmärgil. Tööriistadest kasutatakse aga liivapaberit, naelu, erinevaid viile, puure, saagi, ehk kõike, mis aitab puidule soovitud kuju anda. Tööruumiks sobib iga koht, kus on tool, laud, hea valgus ja ideaalis võiks vähe inimesi ümber olla.

Tegemise aeg sõltub piibust, olles 2-6 päeva. Seda juhul, kui piibu tegemisele kulutada 10-12 tundi päevas. Raimo sõnul saab piibu tehtud ka poole päevaga, kuid kvaliteetsed detailid ja piip, mille üle võib uhkust tunda, võtavad siiski aega.

Kõige keerulisem on piibu valmistamisel selle esteetika ja jooned voolama saada. „Kuna tegemist on väikese asjaga, mis on iga nurga alt nähtav kogu aeg ning on käes olles silmadele väga ligidal, on iga poolemillimeetrine viga juba silmale märgata,“ selgitas Raimo.

Piibu tegemise protsess algab materjali valimisega. Järgmise sammuna tuleb vastavalt mustrile ja puidu kujule välja mõelda piibu disain, teha vastavalt sellele puidule jooned ette ja arvestada välja puurimiseks mõeldud nurgad. Seejärel tuleb piibu kambri ja huuliku avad puurida. Kui aga juhtub, et puuritakse kasvõi 1 mm valesti, algab kogu töö uue toorikuga algusest peale. Õigesti puurides saab tööd jätkata vastavalt piibu disainile kas treipingil või anda liivapaberiga piibule soovitud kuju.

Kuna piip koosneb kahest osast, tuleb pärast kambri (ehk kaha) valmimist õiged mõõdud leida ja nende järgi välja treida huulik (ehk vars) ja puurida sellesse nõutud avad. Kahe osa omavahelist kokkusobimist tuleb proovida ja sobimise korral anda kõigele ühtne voolavus ja kuju. Viimase etapina antakse piibule õige välimus ja tekstuur seda värvides, lihvides, viimistledes ja poleerides.

Raimo on valmis oma teadmisi ka teistele edasi õpetama, kui huvilisi on. Teisi õpetades õpiks ta ka ise midagi kasulikku.

Õige piibuhooldus tagab parima kogemuse

Kui rääkida puidust, millest piipe valmistatakse, siis 95% maailma piipudest, mis lähevad müügiks, on tehtud samast puust, Erica alborea‘st ehk puiseerikast, mida kutsutakse ka briar`iks (eesti keeles varem nimetatud ka hiidkanarbikuks – toim) ja seda kasvab ainult Vahemere ääres. Selle puhul on tegemist väga kuivades oludes kasvava tulekindla puuga, mis on hinnatud oma silmapaistva mustri poolest. Kallimad piibud küündivad kuni 7000 euro kanti. Ka Raimo valmistab sellest puust piipe ja Sardiinias elades kasutas ta ka oma koduaia oliivipuud. Ta lisas, et enda lõbuks võib enam-vähem kõigist söödavate viljadega puudest piipe teha, kuid kindlasti tasub enne omal käel piibu tegemist uurida internetist puu mürgisuse kohta. Vajalikku infot võib ka Raimo enda käest küsida, ta on lahkelt valmis seda jagama.

Küsimusele, kas puit, millest piip on tehtud, mõjutab kuidagi ka tubaka maitset, vastas Raimo, et mingil määral mõjutab küll, vahet tunneb just esimese piibutäiega. „Kuid suuremal määral mõjutab see, kuidas piip tehtud on, kuidas augud puuritud ning kui hästi hooldatud ja puhastatud. Paljudel tubakapiibu kasutajatel on kollektsioonis kümme ja rohkem piipu. Kas on iga tubakasordi jaoks eraldi piip, et hoida tubaka maitse puhtana, või siis nn seitsme päeva kollektsioon: ühte piipu kasutatakse üheks aeglaseks sessiooniks, mis kestab kuni tund ning pärast seda jäetakse piip nädalaks puhkama ja kuivama. Kui ühte piipu iga päev kasutada, muutub maitse mõruks ja kibedaks. Korralikult hoitud ja hooldatud piip on nauding igal kasutuskorral,“ selgitas Raimo.

Märke või sümboleid ei olnud Raimo seni oma piipudele teinud, kuid kuna markeerimata piibu puhul on raske hiljem kindlaks teha selle valmistajat, võttis ta just enne selle artikli ilmumist ette ja hakkas oma nime valminud piipudele graveerima. Tal on plaanis proovida ka templit ja lasergraveeringut. Viimane variant oleks Raimo arvates eriti hea kasutada sünnipäevaks mõeldud piipude puhul, kus inimene saab lasta oma väikese sõnumi juurde kirjutada.

Piibu tegemine on aja maha võtmise rituaal

Kuna Raimo on pikalt Itaalias elanud ja nüüd tagasi kodumaal, on paslik temalt uurida, milline on Itaalia piibukultuur võrreldes Eesti omaga. „Itaaliat kutsutakse maailma mõistes „smokers’ paradise“, ehk suitsetajate paradiis, kus piibu- ja sigarikultuur on tugev ja aktsepteeritud. Tänaval võid tihti näha 90-aastast meest ülikonnas, piip suus,“ sõnas Raimo. Palju on suitsetajatele mõeldud erinevaid üritusi ja kokkusaamisi ning eraldi on olemas naised, kes kutsuvad end „cigar and pipe ladys“ ehk „sigari ja piibu naised“, kes erinevaid üritusi juhivad.

Eestis teab Raimo tubakapiibu suitsetajaid vaid nii palju, kui on inimesi, kellele ta ise piibu on teinud. Teisi piipude valmistajaid ta aga ei tea. Kuid põhjamaade piibumeistrid on hinnatud ning Eestis on väga osavaid käsitöö- ja puidumeistreid, nii et Raimo loodab, et nii mõnigi neist võtab piibu meisterdamise ühel hetkel käsile. Siis saaks piibukultuur siin taas jalad alla. Piip annab ka võimaluse uute inimestega tutvuda, kes jagavad kirge piipude ja kvaliteettubaka vastu.

„Eestis ma olen täheldanud, et inimesed ei oska aega maha võtta. Kes ikka niisama istub tunnike ja vaatab seina. Piibu puhul kehtib aga alati üks reegel: seda ei saa teha kiirustades. Kas lihtsalt istud või jalutad, naudid head raamatut, kuulad oma lemmikmuusikat või imetled loodust ning naudid selle kõrvale piipu ja oled lihtsalt hetkes,“ rääkis Raimo, lisades, et piibutegemise kogemust on ka hea jagada sõbraga.

Põhjuseid, miks suitsetaja võiks tavalise sigareti tubakapiibu vastu vahetada, on mitmeid. Tubakapiip on samas kategoorias kui sigar, ehk nn slow smoke (aeglane suits), andes aeglase naudingu. Raimo selgitas, et kui tavaline sigaret on mõeldud andma maksimaalse nikotiinikoguse minimaalse ajaga, ehk 3-5 minutiga, mille jooksul hingatakse alla 95-97% tossust ja saadakse nikotiin ühe suure doosina, siis piip on mõeldud aeglaseks naudinguks, kus tubakasegud on spetsiaalselt valmistatud aeglaseks põlemiseks ning nautimiseks. Võrreldes sigaretiga, mille puhul hingatakse 95% tossu sisse, hingab piibu puhul 3-5%.

Piibutubakaid, mida kasutatakse, on erinevaid, alates pehme siidise tekstuuriga kuni erinevate aroomide ja tugevusteni välja. Tubakapoes müüakse näiteks Dunhilli piibutubakaid, mida enam ei toodeta, aga mis on maailmas väga nõutud. Paljudes riikides polegi neid võimalik enam saada.

Raimo sõnul on piip mõtlemisele ja vaimule kasulik kaaslane. „Piibutegemine ise juba nõuab ettevalmistust, aega ja hooldamist. Juba see ettevalmistamine on justkui omaette rituaal, kus keha ja vaim vaikselt võtavad hoo maha. Piip ise on ideaalne mõttekaaslane. Rahulikult popsutad oma piipu, kõrval su lemmik kohv, tee, viski või mis iganes meelepärane on. Ja ma arvan, et meil kõigil võiks olla tunnike päevas, kus me võtame aja maha ja päriselt naudime oma hetke ja aega. Piip sobib hästi kvaliteeti ja naudingut hindavale inimesele,“ tõi Raimo välja piibu eeliseid.

Oma juurtelt on Raimo pärit siitsamast Raplamaalt, Märjamaa külje alt Loodna külast. Seal veetis ta oma lapsepõlve, meisterdas asju ja jooksis ringi. Maakodu Loodnal on seniajani alles ja ta käib seal ikka korra kuus. Vaikselt mõlgutab ta mõtteid maale tagasi kolimisest, kuna olles pigem öise rütmiga inimene, kes alles õhtul hilja töömasinate taha istub, tuleks see suuresti kasuks, kui õhtul naabreid ei sega. Miks mitte ei võiks Loodnast saada ühel hetkel piibukultuuri taasloomise koht, kus teised puutöömeistrid Raimo käest piibu tegemiseks näpunäiteid käivad saamas.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised