Tänavu 2. veebruaril möödus 50 aastat sellest, kui 1971. aastal sõlmiti Iraanis Ramsari linnas märgalade kaitseks rahvusvaheline kokkulepe. Tänavune rahvusvaheline märgalade päev on pühendatud puhtale veele.
Märgaladeks peetakse soid, rannikumerd, rannaniite ja -roostikke, rannikujärvi, jõgesid, järvi, veehoidlaid ja ka luhaniite. Märgalade päeva tähistamiseks korraldatakse 25. jaanuarist kuni 7. veebruarini kogu Eestis ligi 50 matka. Sündmuste korraldust veavad Eestimaa Looduse Fond, Eesti Loodusturismi Ühing ja Keskkonnaamet.
Keskkonnaameti eluslooduse valdkonna nõunik Agu Leivits selgitas, et märgalad on inimesele vajalikud, sest need talletavad vett (eriti magevett). Soode puhul on oluliseks pakutavaks hüveks ka vee puhastamine ja turbas säilitatav ja seotav süsinik, mis aitab leevendada kliimamuutusi. Lisaks reguleerivad märgalad maastikul veerežiimi ning leevendavad sellega põuda ja üleujutusi. Märgaladest sõltub 40% maailma liikide käekäik, kellest paljudele on märgalad ainsaks elupaigaks. Leivits lisas, et märgalad on meil ka erilised puhkekohad, mis muutuvad järjest populaarsemaks ning nende esteetiline väärtustamine kasvab järjest. Lähtudes loodushüvedest, loetakse märgalasid ka rahalises mõistes kõige väärtuslikumaks ökosüsteemiks.
Raplamaa seisukohast on Leivitsa sõnul kõige olulisemaks märgalatüübiks kindlasti sood, mis moodustavad peaaegu viiendiku maakonna pindalast. Eestis tervikuna on säilinud enam-vähem looduslähedases seisundis ligikaudu neljandik kunagistest sooaladest. Rabade tervendamisel on Eestis juba päris arvestatavad kogemused, aga liigirikaste madalsoode taastamise osas on teadmisi ja head praktikat palju vähem ja tööde kavandamiseks on vaja põhjalikke uuringuid. Raplamaa puhul võikski Leivitsa sõnul märgalade puhul olla prioriteediks just maakonda jäävate liigirikaste madaloode seisundi parandamine.
Märgaladel liikujatel tasub meeles pidada, et ümbritsevat loodust kahjustatakse kõige vähem siis, kui kasutatakse ettevalmistatud loodusradasid ja kõik, mis retkele kaasa võetakse (sh tekkivad jäätmed ja prügi), tuleb ka koju viia. Juhul, kui soovitakse märgalal liikuda väljaspool ettevalmistatud radu, tuleb kaitstavate alade puhul kindlasti kontrollida, ega kavandatud marsruudile jää liikumispiiranguid (nähtav Maa-ameti looduskaitse kaardirakendusest). Soodes on parim viis väljaspool laudteid liikuda räätsadel.
Laupäeval toimus Rabivere rabas räätsamatk 11 inimesega, kus 3,5 tunni jooksul läbiti lumisel rabamaastikul 5 km. Matkajuht oli Anu Kaar (Sooserva Retked) ja tema jaoks oli kõige olulisem, et kõik jääksid rahule, võtaksid päevast kaasa positiivse emotsiooni ja jagaksid seda ka teistega.
“Julgen väita, et matk õnnestus ja ühtegi miinusmärgiga kommentaari minuni ei jõudnud. Looduses on üldse keeruline end negatiivselt tunda, ilmselt need, kes võiksid seda tunda, ei tule matkale. Paks kohev lumi oli boonuseks ja ilm oli imeilus. Praegu valitseb rabas vaikus. Ka visuaalne vaikus. Seda on vahelduseks igapäevamürale väga tervislik kogeda. Arvan, et rabamännikus kuuma teed juua ja lasta silmadel uidata üle lageda raba ja kidurate mändide teeb rõõmsaks nii keha kui ka meele,” rääkis Kaar.
Matkal rääkis ta ka märgalade tähtsusest. Kuigi meie jaoks on puhas vesi iseenesestmõistetav, siis suure osa maailma jaoks see nii ei ole. Kõikidele matkajuhtidele, kes oma matkad märgalade päeva raames üles andsid, tehti ka vastavasisuline veebiseminar, kus Ramsari konventsiooni puudutav info sai meelde tuletatud.
Üks matkalistest, Olga Sokk on käinud erinevates rabades Raplamaal ja mujal Eestis, kuid Rabivere rappa sattus ta esimest korda. Laudteed seal ei olnud ja tavaline loodusesõber sinna kohta ei satu. Enamik matkalisi ei olnud varem räätsadega matkanud, kuid Soku sõnul kohanesid nad teistmoodi käimisviisiga kiirelt.
Matkajuht õpetas neile, kuhu astuda ja mida jälgida, kuna koheva puutumatu lumevaiba all olid siiski ka vesised alad ja laukad, kuhu vajumise vältimiseks tuleb liikuda pigem taimedega piirkonnas. Kaar õpetas matkalistele ka seda, kuidas sisse vajudes välja saada. Sokk lisas, et matkajuht oli hästi ette valmistatud, rääkides rabast, loodusest ja muust põnevast, tema hoolt ja tähelepanu jagus kõigile.
Sokk oli rahul, et ta proovis taas midagi uut ja huvitavat. „Lõpuks ikka väsisime veidi, sest lumi muutus kleepuvaks ja tegi räätsad raskeks, aga väike koormus peab ju ka olema. Kuna mulle meeldib pildistada, leidis silm nii mõnegi huvitava nüansi, mida jäädvustada.
Viimastel aastatel olen hakanud üha rohkem käima looduses ja eriti rabades. Naudin raba vaikust ja avarust. See rahustab, eriti praegusel äreval ajal. Kuigi viimasel ajal käib rabades palju inimesi, hajuvad nad suure maa-ala peale ära ja probleeme ei ole tekkinud. Pealegi on inimesed looduses väga sõbralikud – teretavad ja räägivad paar sõna juttugi. Ma naudin tõesti looduses viibimist ja soovitan seda kõigile,” rääkis Sokk.
