Sel aastal kandideerib Eesti Arktika Nõukogu vaatlejariigiks, kuna kõige põhjapoolsema mitte-Arktika riigina mõjutavad sealsed arengud otseselt ka meid. Nõukogu vaatlejana saaks Eesti panustada praktilises koostöös Arktika Nõukogu eesmärkide saavutamisse.
Välisministeerium on veebruari kuulutanud Arktika kuuks, et erinevate ürituste, artiklite ja sotsiaalmeediapostitustega tuua koostöös partnerite ja riigiasutustega Arktika tähtsus rohkem pildile.
Üks üritustest, mis lähemalt tutvustas eestlaste seniseid seoseid ja saavutusi Arktikaga seotud teaduses, oli eelmisel teisipäeval Lennusadamas. Koostöös Polaarklubi ja välisministeeriumiga toimunud polaarfoorum kandis nime „Pilk Arktikasse“ ja seda sai jälgida Facebook-live’i vahendusel.
Polaarklubi president Andres Tarand rääkis lühidalt sellest, kuidas eestlaste Arktika uurimise võiks jagada neljaks etapiks. Esimene etapp oli küll suuresti baltisakslastega seotud, kuid nii mõnigi neist oli juurtelt eestlane, näiteks oli Alexander Theodor von Middendorfi ema eestlane. Kokku on Arktikat uurinud 13 baltisakslast, kolm neist Krusensternid.
Tasub mainida, et Krusensternidel on otsene seos Raplamaaga, olid nad ju Hagudi mõisa omanikud. Tuntuim neist oli Adam Johann von Krusenstern, kelle sünnist möödus eelmisel aastal 250 aastat. Kuna tegemist oli Venemaa meresõitja ja admiraliga, lisas Tarand, et Arktika reisidel on alati taga olnud ka imperiaalne mõõde, kuid palju tähtsam oli siiski uurimustöö, mis tehti.
Välisministeeriumi Euroopa küsimuste asekantsler Märt Volmer tõi välja, et Arktika teemat võiks vaadelda kolmes vaates. Esiteks tutvustada seda teadmist ja ekspertiisi, mis meil Arktikast on, teiseks rääkida Eesti kandidatuurist Arktika Nõukogu vaatlejaliikmeks ning kolmandaks on laiema avalikkuse kaasamine, et võimalikult paljud Arktikast kuuleksid ja näeksid. Eriti oluline on Volmeri sõnul Arktika olulisuse mõistmine viia noorteni, et nad oma igapäevases käitumises teadvustaksid neid mõjusid ja tähtsust, mis Arktikal on.
„Arktika on meile lähemal, kui me arvata võiksime. Meile küll tundub, et Arktika on kaugel, kuid ta mõjutab meid täiesti üheselt,“ sõnas Volmer. Ta lisas, et läbi ajaloo on muljetavaldav hulk siit pärit inimesi andnud oma panuse Arktika avastamisel ja uurimisel ning praegune kandidatuur loodetavasti hoogustab seda koostööd veelgi. Isegi kui tänavu nõukogu vaatlejariigiks ei saada, annab see uusi impulsse ikka ja välisministeeriumi jaoks on oluline protsess. Võtmeroll selles protsessis on meie teadlastel ja inimestel, kellel on teadmised, info ja kontaktid.
Foorumi teise poole moodustasidki viie teadlase ettekanded. Eesti Geoloogiateenistuse vanemgeoloog ja Polaarklubi liige Martin Liira sai Arktika pisiku Teravmägedelt seal 2014. aastal teadusuuringuid tehes. Liira sõnas, et Arktika on koht, millele annad sõrme ja ta võtab sinu ja su pere pealekauba. „Sa ei saa sellest lahti, need lumised väljad jäävad su mällu igaveseks,“ rääkis Liira.
Aga need lumised, jäised väljad võivad olla ühel hetkel vaid mälestus, kuna põhjapoolkeral on trend üheseltmõistetav – merejää väheneb tohutu kiirusega. Maakera temperatuurid tõusevad ja seda muuga võrreldes kolm korda kiiremini Arktika regioonis. „Arktika on justkui eesliinil meie kliimamuutuste tajumisel. Kui saame aru seal toimuvast, saame aru ka sellest, mis hakkab juhtuma Eestis ja mujal,“ sõnas Liira.
Oma ettekandes keskendus ta metaanile, mis on väga tugev kasvuhoonegaas ja kuigi viimastel aastatel on märgata teatavat langust, on metaani kontsentratsioon siiski ülikõrge. Eriti kõrge on see põhjapoolkeral, kus seda peidab endas ka igikelts, mille sulamine on suur probleem.
Igikeltsa sulamisele Arktikas kui kasvuhoonegaasi allikale ja globaalse soojenemise olulisele tegurile keskenduski Tartu Ülikooli loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor Ülo Mander. Peale süsihappegaasi ja metaani on kolmandaks kasvuhoonegaasiks naerugaas, kuid midagi naljakat siin pole, kõigi kolme osakaal on alates tööstusrevolutsiooni algusest kasvanud. Igikeltsa sulamisel lenduvad mullast suured kogused metaani ja naerugaasi, mis ohtlike kasvuhoonegaasidena soojendavad Maa kliimat.
Mander rääkis, et tegelikult kogu kasvuhoonegaaside supp keedetakse valmis troopikas, kust see aga põhjapoolkerale liigub. Lõpetuseks näitas ta kaarti, mis lükkab ümber ameeriklaste väite, et esimene igikeltsakaart valmis 1923. aastal. Tegelikult koostas selle 1843. aastal Middendorfi andmete järgi Karl Ernst von Baer.
Tartu Observatooriumi keskkonnafüüsik Erko Jakobson tegeleb kaugseirega ja on neli korda käinud Arktikas mõõtmisi tegemas. Jakobson näitas ööpäeva keskmise temperatuuri graafikuid, millest tuleb välja, et päevi, kui temperatuur on alla 20 miinuskraadi, on aina vähem ning üle 26-kraadiseid päevi aina rohkem. Jakobsoni sõnul ei ole küsimus selles, kas Arktika võimendunud soojenemine võib Eestis avalduda, vaid selles, millal ja kuidas see mõju reaalselt avaldub. Tema arvates tuleks peale uurimiste ja Arktika kohapealsete mõõtmiste üle vaadata ka Eesti tuleviku kliimastsenaariumid, kuna Arktika on soojenenud ja jää vähenenud kiiremini, kui seitsme aasta tagused mudelid prognoosisid.
Praktilisema poole pealt jagas oma mõtteid laevaehitusinsener Tõnis Tõns, kes sõnas, et Eestis on oluline omada jäälõhkumisalast teavet ja laevu, kuna Soome kõrval on tegemist teise kohaga, kus sadamad jäätuvad. Meretranspordi jätkusuutlikkuse jaoks kogutakse kõikvõimalikke andmeid Arktika kohta, arvestatakse keskkonnasõbralikkuse ja turvalisusega. Üha enam räägitakse ka seni ulmelisena tundunud asjadest, näiteks droonide potentsiaalist sõita laeva ees ja anda infot olukorrast eespool, mis võimaldaks teekonda optimeerida.
Kõigele eelnevale andis inimliku vaate Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna teadur Liivo Niglas, kes rääkis Jamali neenetsitest etnoloogi ja filmitegija pilgu läbi. Oma etnograafilistel välitöödel puutus ta kokku põhjapõtrade rändkarjakasvatajatega, kelle puhul võlus teda just liikumise rütm ja tempo, mis on seotud nomaadliku eluviisiga.
Huvitav on ka märkida, et neenetsite kultuuri elujõulisus on omamoodi paradoksaalne nähtus. Enamasti põliselanike arvud vähenevad, aga neil kasvab ka nende osakaal, kes eelistavad elada traditsiooniliselt, ilmselt paljuski vabaduse ja emotsioonide pärast, mida loodus pakub. Kuid see on muutumas, tööstuslik revolutsioon on ka seal peale tungimas. Põhiline maavara on maa ise, naftamaardlad ja põhjapõdrakasvatused asuvad samades paikades ja pole raske arvata, kes selles võitluses peale jääb…
