Kui inimene ei saa tulla kunsti juurde, tuleb kunst inimese juurde. Sel aastal toimus Naiste Ööde Filmifestival (NÖFF) olude sunnil veebipõhiselt ja veebipõhised on ka sel puhul avatud kuus näitust. NÖFF-i kodulehel on osa neist vaatamiseks pikemat aega.
Lühike, kuid väga mõjus ja lööv veebinäitus on Kairi Orgusaare ja Kati Kerstna “O2 – hingamisest ja lendamisest”, mis paneb mõtlema õhule, hingamisele ja looduse puhtusele. Näitus koosneb kahest osast. Orgusaare osa on hingamine, kus klaasi abil on edasi antud Ediacara ajastu (635–541 miljonit aastat tagasi) eluvorme, pannes mõtlema elu haprusele ja geniaalsusele. Näitust tutvustavas tekstis on öeldud: “End taasloov, muteeruv, õitsev, sündiv, surev. Kõik kordub nagu hingetõmbed. Nii loomulik, nii endastmõistetav, nagu hingamine.“
Teine osa näitusest on Kerstna klaasist linnud, mida saadavad küsimused, milleks ja millest me tegelikult koosneme. Kui palju on päris ja kui palju on illusioon? Kui palju on tehis ja kui palju elus, nii meis endis kui ka meid ümbritsevas? Näituse taustal kõlab Erki Kannuse loodud muusika, mis lisab müstilisust, tekitab ehk ka teatavat õõva, kuid lisab näitusele ka uudishimu ja maagiat, mis tõmbab kaadreid uuesti vaatama.
Ainult veebipõhine näitus on ka Riin Palloni maalinäitus „Pinnavirvendus“. Näituse pealkiri tuleb Palloni sõnul sellest, et enamik seal olevaid maale on väga õrna pealispinnaga või sisaldavad teatavat kergust. Seose pealkirjaga pakub ka keskkond, mis on selleaastase NÖFF-i peateema. Oma töödes puudutab Pallon kahte keskkonnateemat, kuid see on vaid väike pinnavirvendus keskkonnateemade suures meres.
Näitus sai alguse ühest maalist, mille tarbeks Pallon uuris erinevaid pilvetüüpe ja avastas polaarsed stratosfääripilved, mis on küll väga kahjulikud ja tekitavad osooniauke, aga on siiski enneolematult kaunid, tekitades soovi neid maalida. Pilvedest valmisid Pallonil veel mõned maalid.
Teisena avastas ta veekogud, mis olid reostunud, mürgised või muul moel inimesele või loodusele kahjulikud. Ka neis tekkisid väga ilusad värvikooslused ja kompositsioonid, mis andsid inspiratsiooni. Pallon sõnas, et päris üks ühele ei ole ta ühtegi oma maali teinud, need kohad olid inspiratsiooniks, et lasta oma loominguline pool lendu ja vaadata, kuhu see teda viib.
Filmiplakatid Rütmani galeriis
Rapla Vesiroosi koolis on veel üleval näitus „Hoia, mida armastad“. Festivalile jõudis see näitus tänu keskkonnahariduse büroo spetsialistile Maarika Männilile. Kui festivali korraldaja Katrin Klaebo temalt uuris, kas on näitust pakkuda, selgus, et oligi, ja veel selline, mis keskkonnast ja keskkonnahoiust just koolilapsele räägib. „Tahaks, et loodus oleks igaühe sõber ja selline hea tuttav, et me tahame teda hoida ja teame, miks me teda hoiame. Loodan, et see näitus aitab sellele kaasa,“ sõnas Männil.
Kooli direktor Jaan Reimund tõi välja professor Kalevi Kulli mõtte, et seda, mida tunned, seda sa hoiad. „Oluline on, et need noored, kes seda näitust näevad, saavad rohkem teada loodusest, looduskaitsest ja kindlasti oskavad edaspidi teha arukamaid ja teadlikumaid otsuseid,“ lisas Reimund.
Kokkuleppel on võimalik näha Rütmani galeriis olevat näitust „Naine Eesti filmiplakatitel“, mis põhineb Rahvusarhiivi filmiarhiivi plakatikogul. Peamiselt keskendutakse aastatele 1970-1980, Eesti plakatikunsti hiilgeajale, mida iseloomustab visuaalsete stiilide paljusus, tehniliste võimaluste kiire areng ning paljude Eesti tunnustatud kunstnike ja filmitegijate omavaheline koostöö. Veebinäitusel tutvustas plakateid filmiarhiivi ja ühtlasi selle näituse kuraator Maarja Hindoalla. Ligi 800-st digiteeritud plakatist valiti sellele näitusele 32 Tallinnfilmi mängufilmi plakatit, lähtudes sellest, kuidas neil naist on kujutatud.
Tutvustavas videos teeb Hindoalla ülevaate ka plakatikunsti arengust, mis iseseisva kunstivormina hakkas oma staatust saavutama 1960-ndatel aastatel.
Näituse ülesehitusel ei ole arvestatud filmide kronoloogiat, vaid see on kujundatud nii, et iseloomustaks naise elukaart, alustades filmiga „Värvilised unenäod“ ja lõpetades filmiga „Naine kütab sauna“. Paljud filmiplakatid on ilmselt vanemale põlvkonnale tuttavad, kuid noorematele pakuvad võimalust avastada huvitavaid kujundusi ja ehk ka anda inspiratsiooni mõnda filmi (taas) vaadata. On tagasihoidlikuma kujundusega plakateid, kuid ka väga julgeid ja jõulisi. Näiteks Kaljo Kiisa „Regina“ plakat on eriti silmapaistev.
Inimese ja looduse suhted
Üks kunstiliik, mis tekkis samuti 1960-ndatel, on keskkonnakunst. Ameerikas alguse saanud maakunst (land art), mis keskendus ökoloogilisele teadlikkusele ühiskonnast ja murele looduse pärast, muutus Euroopasse jõudes keskkonnakunstiks, olles rohkem sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega. Täpsemalt sellest, mida keskkonnakunst endast kujutab ja millised on selle näited, rääkis veebiettekandes Alide Zvorovski, TAKKK-i keskkonnakunstikeskuse eestvedaja. Keskkonnakunst on reaalselt keskkonnas olev teos (installatsioon, skulptuur), mis on väga kohaspetsiifiline.
Kunstnikepaar, kelle mitmeid töid Zvorovski tutvustas, on Christo ja Jeanne-Claude, kes tihtipeale kasutasid oma kunstis suurtes kogustes kangast.
Eestis võõrustab TAKKK-i kunstikeskus selleaastasel sümpoosionil seitset kunstnikku, kes Kohila ja Tammiku (Kose vald) tööstuspiirkonnas loovad kohaspetsiifilisi teoseid. Zvorovski sõnas, et selline diskussioon hüljatud paikade üle aitab neid kohti taaselustada, ümber mõtestada väärtusi ja ehk luua ja anda värsket potentsiaali uuteks väljunditeks.
Inimese ja looduse suhteid lahkab ka Järvakandi noore kunstniku Kristiina Jakimenko näitus „Naine ja hunt: habras ja tugev“. Selles seob ta omavahel ürgse naiseliku jõu ja hundi, looma, keda on võrreldud naisega. Hunt on kohanemisvõimeline ja sotsiaalne, kuid ka kardetud murdja. Oma näitust tutvustades on Jakimenko välja toonud, et naine võib olla nii loov kui ka hävitav alge, kuid kas pimeduse poolel olles suudetakse üles leida endas hea ja edasiviiv hunt?
