Levinud tarkusetera ütleb, et õnnelikud on inimesed, kelle töö ja hobi kattuvad. Seda võib öelda Kairo Edvandi (29) kohta – ta töötab Ämari lennubaasis tuletõrjujana. Noorukieast saati on ta unistanud töötada päästja ning sõdurina. Nüüd on need kaks asja ühendatud. Ühtlasi on ta missioonisõdur, olles osalenud ühel missioonil Afganistanis ja ühel missioonil Malis. Eidaperes koolis käinud noormees on ka Kaitseliidu Rapla maleva liige.
Aprill on sinilillekuu. See tähendab, et aprillis peetakse meeles ja tunnustatakse Kaitseliidu ning kaitseväe veterane, kes on osalenud välismissioonil. Just seetõttu kannavad inimesed rinnas sinilillemärki. Kairo Edvandiga kohtudes on see ka tema jopele kinnitatud. Noormees ütles, et ostab igal aastal uue sinilille, kui kampaania “Anname au!” jälle käima läheb.
Pärit on Edvand Pärnust, kus ta ka praegu koos elukaaslase ja kolmeaastase pojaga elab. Lõpetanud on ta Eidapere kooli ning just seal sai alguse tihedam huvi militaarvaldkonna vastu. Ta astus noorteorganisatsiooni Noored Kotkad liikmeks aastal 2004. Sel ajal elas ta Eidapere õpilaskodus ning selle komandant oli kaitseliitlane Jaak Ross. Tema kutsuski poisse organisatsiooniga liituma. Kokku sai neid terve rühma jagu. See keskkond Edvandile sobis ja ta tundis end seal mugavalt. Kui saabus aeg alustada ajateenistust, ei tekkinud küsimust, kas minna või mitte.
“Ise tegin avalduse, et mind varem vastu võetaks,” rääkis ta. Selleks hetkeks oli tegelikult juba läbi mõeldud ka see, et ta tahabki hakata elukutseliseks kaitseväelaseks. Selles valdkonnas töötas mitu tuttavat ning Edvand tahtis käia nende jälgedes. Ajateenistuses teenis ta välja kaprali auastme. Kuna tal selleks hetkeks ei olnud keskharidust, ei olnudki rohkem võimalik. Pooljao ülema kohale oli kaprali auaste igati sobilik. Nüüd on ta juba allohvitser nooremveebli auastmes, mille ta teenis välja kaitseväe akadeemia lahingukoolis Võrus. Aga pärast ajateenistust asuski Edvand elukutseliseks sõduriks Scoutspataljonis, kus ta viibis kokku seitse aastat.
Afganistan ja Mali
Üks Scoutspataljoni sõdurite võimalus või privileeg on osaleda välismissioonidel. Edvand haaras sellest kinni ning teenis nii Afganistanis kui ka Malis. Loomulikult ei ole sinna minek niisama lihtne. See koht tuleb välja teenida. Afganistani missioonil osales ta aastatel 2013 ja 2014 jalaväekompanii Estcoy-17 koosseisus. Tegemist oli viimase Eesti jalaväekompaniiga, kes Afganistanis teenis.
“Tahtsin sinna minna, et saada kogemusi. Kui sa oled juba elukutseline sõdur, siis tahadki kogemusi saada. Kui avaneb võimalus osaleda rahvusvahelisel õppusel või missioonil, tuleb sellest kinni haarata. See ei ole nii, et tahad minna ja lähedki. See koht tuleb välja teenida. Missioonile eelneb pooleaastane väljaõppetsükkel ja sel ajal vaadatakse, kas sa üldse sobid sinna,” rääkis Edvand. Tuli välja, et tema sobis.
Afganistanis kohapeal oli muidugi keeruline. Sõda ju käis ja konflikt oli õhus. Iga kord, kui baasist välja patrullima mindi, tuli võimalikud stsenaariumid läbi mõelda. Edvandi roll missioonil oli olla jaomeedik. Kõige selle juurde käis ka teatav hirm, sest vaenulikud jõud võivad peituda nii mägedes kui ka küngaste taga. Kui sellises olukorras sõduril kas või väikest hirmu ei teki, pole võimalik seda tööd teha. Üks kogemus, mille Edvand sealt sai, oli hinnata Eesti kohalikku eluolu teise pilguga.
“Me elame heaoluühiskonnas, kus kõik on olemas. Me ei pea kilomeetrite kauguselt kaevust joogivett tooma ega käsitsi põllul töötama. Afganistanis on ainult rikkamatel inimestel isiklik traktor,” rääkis Edvand.
Patrullide eesmärk on suhelda kohalike elanike ja külavanematega, et uurida välja, kus on vastased liikunud. Suhtlemine käis tõlkide vahendusel. Sõjafilmides näidatakse stseene, kuidas sõdurid jagavad kohalikele lastele maiustusi või mänguasju. Edvand rääkis, et nii käib see ka päriselt. Ka Eesti sõdurid jagasid lastele komme ja värvipliiatseid. Isegi ühest jalgpallist on tervele külale rõõmu küllaga.
“Kui vaadata mänguasju, millega seal mängitakse, hakkasid kohe silma rattalohvid. Samuti mängiti kividega trips-traps-trulli. Kohe näha, et nad on leidlikud, aga neil ei ole lihtsalt vahendeid,” rääkis Edvand. Ühtlasi jagati inimestele ravimeid. Kaugemale ulatuv eesmärk oli luua sõdurite ja kohalike elanike vahel usalduslik suhe.
Edvand rääkis loo ühest kohalikust afgaani mehest, kelle jalavalu ta aitas leevendada. “Määrisin ühe mehe jalgadele Burnshieldi hüdrogeeli ja kui enne seda kõndis ta karkudega, siis pärast ravi tõusis juba ise püsti. Arvata võib, et see oli platseeboefekt. Mees nägi, et ma tegelesin temaga, pöörasin tema probleemile tähelepanu ja see tekitaski temas vau-efekti, et ma olengi nüüd terve. Võib-olla ta ei olnud siiski väga haige, aga geeli määrimine ikkagi aitas,” rääkis Edvand.
Afganistani missioon kestis kokku kuus kuud. Pärast seda oli otsuse langetamise koht – kas jätkata Scoutspataljonis või naasta tsiviilellu. Edvand jätkas tööd sõdurina. Mitmed missioonil käinud mehed lähevad pärast tagasi tavaelu juurde, kuid see ongi valiku koht. Samuti võib jätkata mundrikandjana.
2018. aastal sõitis Edvand missioonile Malisse, mis kestis neli kuud. Võrreldes seda Afganistaniga, ütles ta, et need kaks olid nagu öö ja päev. Malis tuli kaitsta baasi ning mehitada pääslad. Afganistanis olid selleks eraldi üksused. Samuti käidi Malis Gao linnas patrullis. 2019. aastal ründasid terroristid sama baasi, kus Eesti sõdurid teenisid, aga selleks ajaks oli Edvand juba tagasi kodumaal.
Kui otsida sarnasusi kahe missiooni vahel, saab ühe asjana välja tuua maiustuste jagamise. Edvand ütles, et kohapeal on seal kõik sõbralikud ning tahavad palju suhelda. Lisaks maiustustele jagati näiteks värvipliiatseid. Ka need meeldisid lastele väga.
Tuletõrjuja lennuväljal
Lapsepõlves unistatakse ikka suurelt. Mõni laps tahab saada astronaudiks ja teine kuulsaks lauljaks. Kairo Edvandi puhul olid need unistuste ametid tuletõrjuja ja sõdur. Mõlemad on tänaseks päevaks täitunud. Pärast seitsmeaastast teenistust Scoutspataljonis on ta nüüd kaitseväe tuletõrje- ja päästeteenistuses Ämari lennuväebaasis.
Otsus Scoutspataljonist ära tulla oli suuresti seotud sooviga veeta rohkem aega koos elukaaslase ja pojaga. Edvandi elukoht Pärnus ja töökoht Tapal olid teineteisest parajalt kaugel. Kui olid üksusega metsalaagris, polnud võimalik terve nädala vältel oma perega koos olla. See-eest Ämari lennuväebaasis tööl käies nädalapikkusi metsalaagreid ei tehta. Seal on ta 24 tundi järjest tööl, millele järgneb kolmepäevane puhkus. Tema roll on seal olla tuletõrjeautojuht.
Kuid milleks on Ämari lennubaasis vaja tuletõrjet? Rahvusvaheliste kokkulepetega on paika pandud nõuded, mis tagavad lennuohutuse. Peab olema kindel arv inimesi ning kindel kogus vett, et ohuolukordadele oleks võimalik reageerida. Kõik need nõuded peavad olema täidetud, et Eestis saaksid toimuda NATO õhuturbemissioonid.
Igapäevane töö lennuväebaasi tuletõrjeauto juhina näeb ette nii väljaõpet kui ka tehnika eest hoolitsemist. Selle kõrvalt tuleb muidugi olla valmis võimalikeks õnnetusteks. Seda nii lennuväljal kohapeal kui ka kümne kilomeetri raadiuses. Kui lennuk peaks kukkuma näiteks Rummu karjääri või Klooga järve, reageeritakse sellele Ämari lennuväebaasist.
Kaitseliit
Igapäevatöö kõrvalt on Edvand ka Kaitseliidu Rapla maleva liige. Mõnes mõttes on see kummaline, sest ühest küljest on ta elukutseline sõdur, aga samal ajal tegutseb vabatahtlikuna Kaitseliidus. Ise tõi ta välja, et oleks kuritegu jätta edasi andmata neid teadmisi ja oskusi, mille ta senise karjääri jooksul on omandanud. Seetõttu on tal ka instruktori ja juhendaja roll. Sõdurid on rääkinud lugusid sellest, kuidas nad on reede õhtul lõpetanud töönädala, sõitnud koju ja läinud siis Kaitseliiduga metsa. Edvand rääkis, et ka see pole talle võõras.
Kõrvaltvaatajal võib kergesti tekkida küsimus, mis hoiab ühte inimest militaarmaailma juures. Mis on selles nii võluvat? Edvand vastas, et üks põhjus on seltskond. Kõik kujunevad oma inimesteks. Kaitseliidu puhul on eriti hea see, et seal on koos erinevate elualade inimesi alates politseinikest ja lõpetades ehitajatega. Kui on majaehituseks vaja laenata koppa, leiab tuttava kaitseliitlase, kes oskab aidata. “Samamoodi olen mina valmis aitama teisi kui oskan. See ei ole probleem,” sõnas Edvand.
Tähelepanuväärne on ka see, et 2017. aastal pälvis Edvand suure tunnustuse, kui ta valiti 1. jalaväebrigaadi aasta sõduriks. Sellesse brigaadi kuuluvad nii elukutselised sõdurid kui ka ajateenijad. Toona teenis ta Scoutspataljonis ning oli kaprali auastmes. Ta rääkis, et aasta sõduri tunnustus langes talle sülle täieliku üllatusena. Selle tunnustuse andis Edvandile üle 1. jalaväebrigaadi ülem kolonel Veiko-Vello Palm. Praegu on ta kaitseväe peastaabi ülem ning auastmelt brigaadikindral. Et nii kõrget tunnustust pälvida, pidi Edvand jääma kellelegi oma pühendunud tegevusega silma. See ongi muide ta isiklik moto: “Kui teed, tee korralikult, ja poolikult pole mõtet midagi teha,” ütles ta.
Maja Koogiste külas
Kaitseväes näeb Edvand ka oma tulevikku, vähemalt seni, kui tervist ja tahtmist jätkub. Üles kasvanud on ta Pärnus ning Raplamaale jõudis 2004. aastal, kui asus õppima Eidapere koolis. Tagantjärele tarkus ütleb, et see oli igati õige valik. Läbi vabatahtliku pääste tekkis tihedam side Lokuta piirkonnaga ning see on säilinud tänase päevani. Seal on tal oma korter. Ühtlasi on tal oma maja Koogiste külas ning just sinna tahaks ta ühel päeval koos perega kolida.
Koogiste on erakordselt vaikne ja eraldatud koht. Varem oli seal raudteejaam, aga seoses Tallinna–Pärnu rongiliini lõpetamisega ei toimi ka jaam enam. Evand rääkis, et Koogiste juures meeldib talle rahulik õhkkond ja see, et ta saab täiesti vabalt lubada lapse õue mängima. Pärnu linnas seda kindlustunnet ei ole.
Huvitav tähelepanek on seotud ka tema eesnimega. Mitte igaühe eesnimi ei kattu mõne riigi pealinnaga. Kairo on teatavasti Egiptuse pealinn. Edvand ütles, et ei oskagi täpselt öelda, kust see nimi tulnud on. Ta on püüdnud küll ema käest uurida, aga selget vastust polegi saanud.
