Aasta põllumehe tiitlile kandideeris Eestis üheksa tublit põllumajandusvaldkonna tegijat. Nende seas riigi kõrgeima väljalüpsiga piimafarmi, Kaiu LT juht Johannes Haasma (38).
Aasta põllumehe tiitel rändas sel korral küll Tartumaale, Eesti suurima mesindusettevõtte juhile Taavi Tullile, kuid võib kindel olla, et meie maakonna tegijad pakkusid väärikat konkurentsi. Auhinnad andis president Alar Karis üle 12. novembril Riigikogus aset leidnud põllumajanduskonverentsil. Johannes tõdeb, et kui ta poleks nomineeritud olnud, oleks ta samal päeval olnud Saksamaal kaemas maailma suurimat, innovatsioone kokku toovat põllumajandusmessi. Seal on varem käidud ning kodumaale naastes häid ideid kaasa võetud.
Viis ja pool aastat tagasi jõudis Johannes otsapidi Kaiu, olles kõigest 33-aastane. Teekond karjääriredelil on olnud ühest küljest loogiline, teisalt mitte liialt traditsiooniline. Tänaseni puudub mehel erialane haridus, ent süsteemis on ta olnud terve elu. Esimesed kogemused põllumajanduses sai Johannes kodust, pere paarikümne lehmaga piimafarmist, mis 2007. aastal koomale tõmmati, sest muude tööde kõrvalt jõudu enam ei olnud.
Töö oli aus, ent raske: käsitsi pandi loomadele ette söök, tõsteti välja sõnnik. Tänaseni on ta veendunud, et see, mis noort inimest põllumajanduse juurde toob, peab üht- või teistpidi tulema kodunt kaasa. Ajal, kui kodused toimetused vajasid tegemist, töötas Johannes traktoristina, kust liikus edasi ettevõttesse John Deere hooldusmehaanikuks, siis jälle tagasi traktoristiks. Rooli keeramisega samal ajal keerlesid peas mõtted arengust ja edasiliikumisest.
„Mulle inimestega suhtlus meeldib ja siis pakkusin ennast Rodnas OÜsse müügimeheks. Töötasin seal viis aastat, siis Agriland OÜs ühe aasta, kui mulle pakuti Kaiu kohta,“ rääkis ta. Pakkujad olid kliendid, kes teadsid, et Johannese soov on kohustusi juurde võtta.
Esialgu tundus idee Kaiu LT juhiks saamisest hirmutav. Masinatega justkui kogemusi oli ning vahepeal jõutud läbida Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis kaks kursust looma- ja taimekasvatuse teemadel, kuid peast käis ikka läbi mõte, kuidas vastutusega toime tulla. Hing ihkas anda kohe jaatav vastus, kuid ratsionaalsus tõmbas hetkeks tagasi. Positiivne otsus siiski tuli ning praegu tunneb Johannes end ametis vägagi mugavalt.
Kõige keerulisem on ikka inimestega
Kaiu LT uue juhi esimene tööpäev oli 13. aprillil, täpselt keset hooaega. „Läksin ja proovisin aru saada, mis tegema peab. Esimesed kolm kuud olid sellised, et kõik õhtud sõitsin koju mõeldes, et ma ei saa hakkama, ma ei saa aru, ma ei ole kindel, mida ma teen,“ tunnistab Johannes. Tagantjärele võib öelda, et otsustavaks sai tugi, mis tuli nii ülevalt kui ka altpoolt. See aitas kohaneda. Enesekindlust lisas tugev tehnikaalane kogemus, mis võimaldas Johannesel kohe vajalikke muudatusi ellu viima hakata.
Praegu toimib Kaiu LT-s igapäevane farmitöö ladusalt. Suur roll on selles olnud farmijuhataja Marje Pestil. Põllul toimuvat koordineerib kolmandat aastat agronoom Lauri Mukk, kellega on juht samuti igati rahul. Oma meeskonda kiidab Johannes korduvalt, tuues välja erinevate inimeste rolle ja olulisust.
Tema enda teha on, et numbrid klapiks, et aruandlus oleks korras, ning jagada ja õigustada investeeringute ideid. Farmis toimuva ülevaade on Johannesel samuti ning kuni selle aasta alguseni vastutas ta ka masinate hoolduse ja remondi eest. Nüüd on seda vastutust aidanud vähendada uus töötaja.
Enim väljakutseid pakuvad põllumajanduses kaks osapoolt: ilm ja inimesed. Esimese vastu ei saa, kuid teisel juhul tekivad erisugused olukorrad nii töötajatega kui ka kodanikega väljastpoolt süsteemi. Johannes tunnistab oma kõrgeid ootusi töötajate töökvaliteedi suhtes, kuid ütleb, et on paratamatus, et teps mitte kõik töölised ei ole valmis andma endast maksimumi.
Inimestega otseselt seotud on ka masinaprobleemid, sest aeg-ajalt tuleb ette tähelepanematust või hooletust. Kollektiivisisestele proovikividele lisaks pakuvad kõneainet inimesed ühiskonnas laiemalt. „Suur pilt on ikkagi selline, et inimene ei saa aru, kust toit tuleb. Järjest rohkem, kui vaadata neid kampaaniaid, tekib tunne, et inimene arvab, et toit tuleb kaubanduskeskusest,“ põhjendab ta. Alati on puudu spetsialistidest, sest isegi kui eriala lõpetajaid on hulgaliselt, valitakse tihti hoopis muu suund.
Kaiu kogukonda Johannes kiidab, öeldes, et kohalikud saavad üldjoontes vägagi hästi aru, mida Kaiu LT teeb ja miks seda kõike on vaja teha. „Nemad on meile vastutulelikud ja meie proovime ka nendega olla vastutulelikud. Kaius saadakse väga hästi aru, miks traktorid sõidavad ja miks sõnnikuhais on.“
Sotsiaalmeedia ja üleüldine kliimapoliitika tekitab aga tunnet, et päris hästi aru ei saada, millest räägitakse. Inimesed soovivad võimalikult mahedat, puhast ja sealjuures soodsat toitu, kritiseerides tootmismeetodeid. Seda ei mõisteta, et tootmine on selline nagu ta on just selleks, et inimestel oleks võimalus võimalikult soodsalt kodumaist toitu osta.
Peatudes veel korra inimestel, toob Johannes välja, et järelkasvu põllumajanduses näeb ta ainult siis, kui need noored, kellel on täna vanematel farmid ja kes seda tööd teevad, süsteemi ka jäävad. Lihtsalt niisama Tallinnast otse põllumajandusse – sellesse tal väga suurt usku ei ole. Töö pole sugugi lihtne, mitte alati ka tulus.
Omamoodi kuvandit loob ühiskondlik surve, sest alati on kuskil keegi, kes ei ole rahul. Põllumajandust märkamatult teha on võimatu. Kui aga mõni noor soovib end valdkonnaga teenimise eesmärgil siduda, soovitab Johannes minna õppima kas agronoomiks või loomaarstiks.
Loomade heaolu on kõige tähtsam
Loomakasvatuses tuleb ikka ja jälle jutuks loomade heaolu. Kaiu LT peamine eesmärk on hoida loomade heaolu kõrgel tasemel. Johannes ütleb naerdes, et isegi temal ei ole suvel kontoris nii häid tingimusi kui lehmadel farmis. Tõsist vaeva nähakse selle nimel, et loomade jalad oleksid puhtad ja puutuksid võimalikult vähe kokku sõnnikuga. Lehmad magavad madratsitel, mitte betoonpõrandal, rutiinselt vahetatakse välja saepuru, et keskkond oleks kogu aeg kuiv. Loomadel on ees puhas vesi ja sööt – seda jälgivad regulaarselt nii agronoom kui ka farmijuhataja.
„Nii kui söödas on riknemist, siis piimatoodang kohe kaob. Meil on farmis suvel ventilaatorid, ammoniaaki peaaegu üldse pole. Me näeme ikka väga palju vaeva ja investeerime meeletult. Mitte sellepärast, et keegi kuskil kisab, vaid loomade heaolu on meile tähtis,“ ütleb Johannes, rõhutades veel kord, et loomade heaolu on otse seotud tootlikkusega.
Millest aga täna unistatakse? Sellest, et ettevõte suudaks tootmise ühe lehma koht viia 50 kilogrammini päevas. Siin on vaja õnnestuda silotegemisel, mis nõuab kogu meeskonna pingutust ja täpset tööd. Korra on kätte saadud 49,9 kg tulemus ning Johannese sõnul teab farmijuhataja kindlalt, et nende loomadel on sees pisut suurem number. „Aga loom lüpsab suust,“ nendib Johannes, vihjates, et kui sööt kvaliteetne ei ole, siis lehm ei lüpsa. Neid nüansse, kuidas silo veelgi toitaineterikkamaks saada, on palju. „Kõige odavam piimatootmisvahend ongi hea silo,“ rõhutab ta veel kord.
Isiklikul tasandil oskab Johannes unistada vaid omaniku tundest. „Täna ma olen ikkagi palgatööline. See on ainuke asi, mis on jäänud lahendamata.“ Kaius talle meeldib – nii alluvad kui ka kõrgema positsiooni töötajad on toredad, teda on hästi vastu võetud ja alati ollakse valmis kuulama muresid ja rõõme.
„See peab olema midagi väga head, et mul praegu tekiks tunne, et tahaksin Kaiust ära minna. Veidi keeruline oleks ka omadele öelda, et ma lähen ära ja uus mees tuleb minu asemele. Emotsionaalselt oleks see endale väga keeruline.“
Kaiu LTs on ca 850-pealine lüpsikari, kellest pidevalt käib lüpsil 750 looma. Sadakond on poegimise ootel. Peaaegu sama suur on ettevõttel ka noorkari vasikate ja mullikatega. Seega saab öelda, et Kaiu LT-s on ca 1600 looma.
