Ardi Pihlaka (58) elu on kujunenud nii, et tal on koguni kolm ametit ja kõiki ühendab tuli. Ta tegutseb pottsepa, korstnapühkija ja kutselise päästjana. Seekord võtame neist rollidest lähema vaatluse alla just viimase.
1992. aastal asus Ardi tööle Soomes, kuid juba kolm aastat hiljem tõi isa raske haigus ta tagasi kodumaale, et pere eest hoolitseda. Umbes samal ajal veenis kunagine kursusekaaslane Ardit kandideerima tööle päästeametisse, kuigi tal puudus varasem kokkupuude ja erialane haridus.
„Mõtlesin, et mis seal ikka, lähme proovime,“ meenutab ta. Ametikohale kandideeris seitseteist meest, kes pidid läbima mitmesugused katsed. Ardi osutus valituks ja alustas kohe ka töötamist.
Sel ajal oli nii, et tuletõrjujad tulid otse tänavalt ja kooliteed läbi käia ei olnud tarvis. Vajalikud oskused ja teadmised anti edasi töö käigus, kogenumate kolleegide juhendamisel. Esimesel tööpäeval näitas Kumma küla poiss Rait Pihlap Ardile, kuidas hingamisaparaati pähe panna ja millised näevad välja voolikud. Sama päeva kella üheteist ajal tuli esimene väljakutse Kohilasse hukkunuga tulekahjule. See tähendab, et Ardi sai esimese tõsise kogemuse sündmusel käimisega vaid mõne tunni jooksul pärast tööle asumist. Ta mäletab, et ehmatustunnet see ei tekitanud.
2020. aastal pani toona Raplas töötanud Ardi päästjavormi mõneks ajaks kappi hoiule, sest kolme ameti vahel rabelemine muutus väsitavaks. Kuid saatusel, või siis poegadel, olid teised plaanid, sest kui neljast pojast kaks päästerivisse astusid, nakatus isa nende õhinast uuesti. Juhuslikult oli sel hetkel Järvakandi komandos vaba koht ja nüüd ongi Ardi seal kuuendat aastat tööl.
Selle ametiga käivad paratamatult kaasas hetked, mis võivad emotsionaalselt mõjuda. Elupõlise Kehtna valla elanikuna on Ardi pidanud kustutama tulekahjusid tuttavate inimeste kodudes ning lõikama liiklusõnnetustes välja kannatanuid, keda ta isiklikult tunneb.
Kõik ei ole alati hästi lõppenud, kuid nii lihtsalt selle ameti puhul on, et tunnetega tuleb kuidagi toime tulla. Ardi meenutab üht suurt väljakutset, kui ta oli ametis olnud vaid paar kuud. Kuusikul süttis kortermaja, mis oli ümber ehitatud vanast kasarmust.
„See oli suur hoone ja põles täiesti ettearvamatult,“ kirjeldab Ardi. Endises kasarmus oli lagi madalamale toodud ning ruumidest kujundatud korterid. Üks elanik oli otsustanud kütusevaadist endale ahju ehitada ja selle ventilatsioonilõõriga ühendada. Lõppes see sellega, et tuli pääses vahelae kaudu konstruktsioonidesse ning levis kiiresti üle kogu maja.
„Seda kustutada oli väga probleemne ja lõpptulemusena seda maja praegu enam ei ole, sest see hävines täielikult. Jõud ei hakanud peale, kuigi üksteist autot oli kohal ja tõmbasime tiigi täiesti tühjaks, aga see lihtsalt ei kustunud,“ räägib Ardi.
Inimesed õnneks viga ei saanud, kuid varaline kahju oli suur. Hilisematest väljakutsetest tuleb meelde 2025. aasta septembris Kehtna hakkehunniku põleng, kus Ardi sai terve ühe vahetuse ehk 24 tundi tuld kustutada. See oli temal sõnul üpriski väsitav.
Ajad on muutunud turvalisemaks
Päästjatega laiemas ringis vesteldes on aeg-ajalt jäänud kõlama mõte, et nende töötempo on märgatavalt aeglustunud, sest väljakutseid on oluliselt vähem. Ühest küljest on see kahtlemata hea märk. Ardi kinnitab samuti, et tema karjääri algusaastatel ja kuni 2000. aastateni oli nii tulekahjusid kui ka liiklusõnnestusi märksa rohkem kui praegu. Sageli kiputi rooli taha istuma napsusena – see tõi kaasa rängemaid õnnetusi ja rohkem hukkunuid.
Oma roll oli ka ühiskondlikel muutustel, sest pärast kolhooside lagunemist jäi hulk inimesi tööta ja sattus elu hammasrataste vahele. See peegeldus ka päästjate töökoormuses. Ardi meenutab, et kuni 1997. aastani asus Rapla päästekomando pubi Linnapea Juures kõrval. Reedeti piisas päästjatel sellest, kui kuulsid seal muusika vaibumist, et hakata tööks valmistuma, sest sageli järgnes sellele liiklusõnnestuste laine.
Tulekahjusid tekitasid toona aga paljuski vananenud elektrisüsteemid. Majapidamistesse hakkasid aina enam jõudma uued kodumasinad: nõudepesumasinad, mikrolaineahjud, kuid amortiseerunud juhtmestik ei pidanud koormusele vastu ja nii lõppes uute seadmete kasutuselevõtt pahatihti tulekahjuga.
Praegu on elu teistmoodi, hoopis rahulikum. Paremat tööd teeb Ardi sõnul ka politsei ning inimeste teadlikkus on samuti tõusnud. Kindlasti on oma kasu olnud päästjate kodukülastustest, kus lisaks suitsuandurite kontrollimisele instrueeritakse inimesi ka muudel olulistel teemadel.
Eks nende väljakutsetega ole nii, et kui paar kuud möödub vaikselt, võib mõni nädal juhtuda selline, kus igas vahetuses tuleb mitu sündmust. Selliseid aegu juhtub tihedamini kevadel, kui on lõkete ja kulupõlengute periood. Kuid ka selles osas on Ardi sõnul võrreldes 90-ndatega pilt väga palju ilusam. Vanasti oli kulu põletamine lubatud, nüüd enam mitte. Rapla komando aegadest mäletab Ardi, et ühel päeval tuli neil kulupõlengutele välja sõita 17 korda – sel päeval ei olnud tal aega isegi süüa.
„Pehmemaid“ väljakutseid on samuti vähenenud – selliseid, kus tuleb näiteks kassi minna puu otsast päästma. Ardile meenub siin lugu, kuidas ükskord Raplas vana apteegi taga oli kass puu otsas ja mures vanaproua korduvalt päästjate poole abipalvega pöördus. Tuletõrjujad sõitsidki välja, panid redeli püsti, mille peale hüppas kass puu otsast alla ja jooksis suurde, vanasse nõukogude-aegsesse alajaama, mis varustas tervet Raplat elektriga. Käis üks kõva pauk ja terve Rapla oli pime.
Kassi päästmine ei lõppenud loomale hästi, sest ta sattus kõrgepinge elektroodide vahele ja hukkus seal. Sellest ka moraal, et vahel on parem, kui kass katsub ise puu otsast alla saada.
Päästjate tase on muutunud ühtlasemaks
Kutselise päästja töörütm on järgmine: üks ööpäev valves, kolm vaba. 17-liikmelises Järvakandi komandos tähendab see vahetust koos meeskonnavanema ja veel kahe kolleegiga. Alla kolmeliikmelise meeskonnaga ei ole päästjatel võimalik sooritada suitsusukeldumist, mis on meeskonna suuruse üks määrav põhjus.
Paberil kirjas olevad „vabad päevad“ on Ardi jaoks aga kõike muud kui puhkus. Pole saladus, et päästjate valusaim murepunkt on töötasu, mis sunnib vabast ajast lisatööd rabama. Ardi tõdeb mõru noodiga, et oma kolmekümne tööaasta jooksul pole ta kordagi Eesti keskmist palka kätte saanud, ikka on see jäänud vähemalt veerandi võrra väiksemaks. Kuid selles ametis ei hoiagi kinni mitte rahanumber, vaid missioonitunne ja see lihtne, ent kaalukas teadmine, et tööl on tähendus.
Kolmekümneaastase kogemuse juures on päästjate töö ja tase muutunud märgatavalt ühtlasemaks ja sujuvamaks. Vanasti oli maakonnas nii, et Raplas oli tööl seitse päästjat ja teistes maakonna piirkondades üks. Rapla oli väljakutsetel põhijõud, kuid maakonnapiirideni oli tihtilugu liialt pikk maa. Nüüd oleme Raplamaal paremini päästjatega kaetud ja sündmustele jõutakse vajalike jõududega oluliselt kiiremini. Maakonnas on lisaks hea vabatahtlike päästjate võrgustik, kellest on Ardi sõnul suur abi. Eriti just seetõttu, et paljuski on vabatahtlikes komandodes ka kutselised päästjad.
Tuletõrjujate erialane tase on samuti Ardi hinnangul tänu ühtsele väljaõppele teinud suure hüppe. Kui karjääri alguses sai läbi ilma koolipingita, siis tänapäeval on üheksakuuline kursus Väike-Maarjas kohustuslik standard. See on kaotanud kunagise killustatuse, kus komandode taktikad ja varustus võisid sootuks erineda ning ühised operatsioonid seetõttu konarlikult kulgeda. Nüüd on süsteem ühtlane: igal mehel on sama ettevalmistus ja ühine arusaam, mis tagab, et koostöö sujub takistusteta ka siis, kui meeskonnad on pärit riigi eri otstest.
Aastakümned on tundmatuseni muutnud päästjate tehnikaparki. Ardi meenutab aegu, mil maakonnas vägesid juhatanud Ain Kajaku eestvedamisel hangitud varustust tuli meestel endil garaažis putitada, ehitada ja täiustada. Täna on see maailm minevik, sest riigihangete korras saabuvad autod on viimse detailini varustatud ning rikete korral tõttavad appi spetsialistid. See on vabastanud päästjad mutrite keeramisest, kuid vaba aega pole see lisanud.
Vastupidi – kogu aur läheb nüüd professionaalsele ettevalmistusele: igas vahetuses ootavad kontrollharjutused, pidevad koolitused Väike-Maarjas ning virtuaalsed õpitoad ekraani vahendusel. Vormis tuleb hoida ka füüsis ning tervis. Igal aastal läbivad päästjad füüsilised katsed ja tervisekontrolli, kus tuleb sooritada rinnalt surumist, kükke, kõhulihaseharjutusi ja joosta. „See ei ole väga kerge enam minu vanuses, aga olen veel toime tulnud,“ nendib Ardi muigega.
Nagu eelpool mainitud, töötavad Ardi kaks poega, Villu ja Hendrik samuti päästeametis. Selle pisikuga nakatas isa poegi juba varakult, võttes neid aeg-ajalt tööle kaasa. Vanem poeg Villu otsustas pärast keskkooli minna Sisekaitseakadeemiasse ja on nüüd Rapla päästekomandos meeskonnavanem. Hendrikuga tegi Ardi viisteist aastat koos ahjutöid ja kui Rapla komandos avanes vaba koht, otsustas Hendrik kandideerida ja ka temast on saanud meeskonnavanem.
Ardil on veel kaks poega, kellest üks on kaitseväes ja küsis alles hiljaaegu isalt möödaminnes, kui kaua tuletõrjekoolis käima peab. See andis Ardile mõista, et võib juhtuda, et ka kolmas poeg valib just päästja ameti. „Mul on väike hirm nahas, et lõpuks on neid neli tükki päästes,“ ütleb ta muiates, ent nendib siis, et eks järelkasvu on valdkonda ikka vaja.
Millestki unistada mees ei oska. Elu on joone peal ja nüüd tuleb hoida taset kõikides ametites: olgu see pottsepp, korstnapühkija või päästja. Kuna Ardi peab mitut ametit, on paljud tuttavad teda ikka aeg-ajalt külla kutsunud, et ta vaataks üle kõik, mis puudutab tulega seonduvat. Need teadmised ja oskused on tulnud peaaegu iseenesest. Kui ühel hetkel oli vaja koju ehitada ahi, tuli selle ehitamine endale selgeks teha. Kui ahi sai püsti, tuli seda ju ka pühkima hakata ja ka selle õppis Ardi selgeks. Nüüd on tal juba üle 20 aasta neis ametites vajalikud pädevust tõendavad dokumendid, mida ta regulaarselt ka uuendab.
