14.9 C
Rapla
Kolmapäev, 19 juuni 2024
LisalehtRohelised Sõnumid: Harrastusteadus ulatab abikäe allikate kaardistamisel

Rohelised Sõnumid: Harrastusteadus ulatab abikäe allikate kaardistamisel

Tallinna Ülikooli ökoloogia keskus on loonud kaardirakenduse, mis kogub harrastusteaduse formaadis andmeid allikate kohta. Kuigi Raplamaal on ametlike andmete kohaselt 75 allikat, võib nende reaalne arv olla sadades. Allikate hetkeolukorra mõistmiseks ja paremaks kaitsmiseks kutsutakse appi kohalikud elanikud, kes kohalikke olusid paremini tunnevad.

Jaanus Terasmaa on Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse juhataja ja ökohüdroloogia professor. Ta on Kehtna vallas sündinud ja kasvanud. Kooliteed alustas samuti Raplamaal ja jätkas Tallinna Ülikoolis. Loodushuviline on ta olnud juba lapsepõlvest alates. Ta on ka näiteks üks sellise õppevahendi nagu avastusrada.ee üks loojatest. Tänaseks on Terasmaa oma tähelepanu suunanud pinna- ja põhjavee vahelistele seostele ning kutsub ka Raplamaa inimesi üles selles osas oma panust andma.

Tallinna Ülikooli ökoloogia keskus on koos keskkonnaministeeriumi, keskkonnaagentuuri ja geoloogiateenistusega projekti WaterAct partnerid. See on Eesti ja Läti ühine projekt ühiste põhjaveevarude säästva majandamise edendamiseks. Ökoloogia keskuse üheks vastutusalaks selles projektis on Allikad.info rakenduse arendamine ja edendamine. See on kaardirakendus, kuhu kogutakse harrastusteaduse abil infot Eesti allikate kohta.

Ametlike andmebaaside kohaselt on Eestis 1486 allikat. „Esmapilgul tundub suur arv. Kui vaadata ajaloos tagasi, võime seal kohata palju suuremaid arve – juba 1930-ndatel koguti Eestis Gustav Vilbaste eestvedamisel allikate kohta kohalike elanike abiga infot. Selliselt saadi kokku kirjeldused 4500 allika kohta,” räägib Jaanus Terasmaa. „Kui rääkida veel suurematest arvudest, siis nõukogude perioodil pakkus Eesti hüdrogeoloog ja karstiuurija Ülo Heinsalu allikate võimalikuks arvuks isegi 15 000. Seega uute allikate leidmisrõõmu peaks jaguma kõigile.”

Raplamaal asub ametlike andmete kohaselt 75 allikat. „Mis maakondade võrdluses annab tagantpool kuuenda koha. Raplamaa allikad jagunevad valdade vahel järgnevalt – Märjamaa vallas 31 allikat, Kohila vallas 23, Rapla vallas 18 ja Kehtna vallas vaid 3 allikat,” rääkis Terasmaa.

Ta lisas, et allikaid, mida ta lapsepõlvest mäletab, tänases andmebaasis ei ole. Terasmaa usub, et kasvõi ainult Kehtna vallas võib tegelikult olla sadu allikaid. „Nii et tasub looduses avatud pilguga ringi vaadata,” ütles ta.

Kohalikud tunnevad olusid paremini

Enamasti seostub harrastusteadus Eestis praegu pigem eluslooduse kohta info kogumisega näiteks aialinnuvaatluse või nurmenukkude kaardistamisega. See on aga hea viis ka allikate kohta info kogumiseks. Terasmaa tõi välja, et kohalikud tunnevad olusid ja veekogusid paremini, kui kusagilt kaugelt vaid korraks kohale sõitev spetsialist.

Samuti on sel viisil andmete kogumine lihtsam ja kiirem. Vabatahtlike kaasamisega saab koguda rohkem uut infot kui ehk tavasüsteem seda rahalistel põhjustel võimaldaks. „Seeläbi võivad näiteks välja tulla probleemkohad, kuhu riik saab edasi panustada spetsialiste kasutades,” ütles Terasmaa.

Spetsiaalselt allikaid puudutava info kogumiseks loodud kaardirakendusse on märgitud kõik ametlike andmebaaside 1486 allikat ning sinna saab igaüks oma täiendusi teha.

„Vaja on lihtsalt natuke huvi ja tahtmist toast välja tulla ning allikas üles otsida. Mingeid eriteadmisi vaja ei ole,” julgustas Terasmaa. Kuigi kaardirakendus on alles üsna värske, on sinna tänaseks juba üle 40 uue allika märgitud. Neist paar ka Raplamaal.

Nii uued allikad kui ka juba ametlikud andmed vajavad aga üle kontrollimist. Terasmaa selgitas, et ka varasemad andmed allikate kohta on kogutud pika aja vältel. „Seega on riiklikus andmebaasis paljud allikad veidike nihkes, mõne puhul võib selguda, et tegu polegi allikaga või on sootuks ära kuivanud. Ja just selles saabki kaasa lüüa igaüks – lihtsalt minna kohale, teha pilti, kirjeldada olukorda ja kui võimalik, ka vett maitsta, nuusutada ja kirjeldada,” rääkis Terasmaa.

Kõige olulisem info, mida inimestelt oodatakse, ongi just nimelt allika olemasolu. „Kõige tähtsam on esialgu saada allikatest pilte ja kirjeldusi ja kinnitus selle kohta, et need ikka olemas on,” selgitas Terasmaa.

Ta on kindel, et uute allikate leidmise ja andmebaasi lisamisega saab samuti igaüks hakkama. Selleks tuleb vaid kaardile klõpsata ning pildid ja kirjeldused juurde lisada. Uue allika lisamisel võikski pisut kirjeldada ka vett ja selle omadusi (maitse, lõhn, värvus) ning võimalusel ka mõõtmistulemusi. Üks hea näitaja allikate puhul on veetemperatuur. „Sõltumata õhutemperatuurist püsib see üsna stabiilsena, reeglina 5-8 kraadi vahemikus. Nii et talvel soe ja suvel külm. Sobiv termomeeter on ilmselt igas kodumajapidamises olemas,” ütles Terasmaa.

Aga kust allikaid otsida? „Vihjena saab öelda, et päris tihti leiab neid ka andmebaasis juba olevate allikate lähedusest, sest olud on ju sobivad,” sõnas Terasmaa. Põhjalikud juhendid, kuidas allikaid loodusest leida ja ära tunda, on kodulehel.

Allikad pakuvad võimalust piiluda maa alla

Paljude kaardirakendusele kantud allikate staatus on „kinnitamata, ülekontrolli vajav allikas”. Ühelt poolt ongi kaardirakenduse eesmärk kontrollida üle olemasolevad andmed allikate kohta.

„Kinnitame allika ära alles siis, kui on kindlat infot, et see olemas on ning tegu ikka allikaga. Seega kõik need pildid, kirjeldused, mõõtmised on kinnitamise eelduseks. Kui ükskord allikad saavad üle kontrollitud ja kinnitatud, liigub see info muudatuste kohta Maa-ametile,” rääkis Terasmaa. Pärast Maa-ameti veendumist andmete korrektsuses jõuavad need ka põhikaardile.

„Sisestatud vaatlused omakorda leiavad eeldatavalt tee Keskkonnaseire infosüsteemi. Paralleelselt sellega analüüsivad ja tegelevad andmetega ka teadlased. Veebirakenduses tahame järgmises etapis jõuda selleni, et neid samu andmeid saab iga inimene lehel analüüsida, seal kohapeal graafikuid joonistada ja kaardil vaadelda. Et näiteks võrrelda enda kodukoha põhjavett naabri omaga või vaadata, kuidas tema poolt seiratud allikas temperatuur või mõni muu parameeter ajas on muutunud,” kirjeldas Terasmaa.

Projekti rahastus lõppeb järgmise aasta keskel. „Aga meie töö sellega ei peatu. Oleme allikate kaardistamisele alles hoogu sisse saamas ja ühe pika tee alguses. Olles küll optimist, ei usu ma siiski, et aasta pärast kõik meie allikad on üle kontrollitud, nii et ka selles vallas töö jätkub ja kõikide abi on endiselt oodatud. Allikavee seiramine on alles täitsa lapsekingades,” ütles Terasmaa.

Milleks on üldse vaja allikaid kaardistada? Ühise panuse tulemusel saavad teadlased parema ülevaate allikate hetkeolukorrast ja riik saab teha paremaid plaane nende kaitsmiseks.

„Allikate kaitsega on seotud olulisi vajakajäämisi – kuigi allikate ümber on 50 m piiranguvöönd ja 10 m veekaitsevöönd, ei taga need tegelikult allikaveele kaitset. Allika põhjaveevalgla on palju suurem ning vesi jõuab sinna kokku laiemalt alalt. Allikate veekvaliteedi kohta üleriiklikus skaalas hinnangu saamine loob tulevikus eeldused ka piirangualade paigutuse ümbermõtestamiseks ning valglapõhise kaitse suunas liikumiseks,” rääkis Terasmaa.

Samuti tõi ta välja, et allikad on oma olemuselt põhjavee looduslikud väljavoolukohad. „Põhjavee ja allikate seisundil on meie igapäevaelule väga suur mõju. Seda mitte ainult meie kraanivee hinna kaudu, vaid ka läbi teadmise, et meie vesi on puhas. Paraku ei tea me praegu piisavalt, millised pestitsiidide jäägid, toitained või bakterid võivad olla põhjavee ja seeläbi ka allikad reostanud. Ehkki allikate vooluhulgad on jõgede ja järvedega võrreldes väikesed, on nende koostist uurides võimalik piiluda maa alla – allikavee omadused peegeldavad allikat toitva põhjaveekihi vooluteed ja piirkonna geoloogiat. See muudab allikate teel põhjaveekihi olukorra hindamise eriti hõlpsaks,” selgitas Terasmaa.

Kuidas allikaid leida? Looduses on allikate ülesleidmiseks mitmeid märke, mida jälgida:
• Paljud väikesed vooluveekogud algavad allikatest. Seega, sattudes mõne oja juurde, tasub seda mööda ülesvoolu liikuda ja vaadata, kus kohast veevool algab. Hea paik, kus allikaid otsida, on jõeorud ja kõigi peajõkke suubuvate ojakeste lähted.
• Talviti, kui temperatuur on püsinud miinuspoolel ja lumi on maas, tasub otsida avatud veega kohti. Kui mõni oja, kraav või veesilm on jäävaba, on see märk allikalisest toitest. Allikad säilitavad ühtlase temperatuuri kõigil aastaaegadel.
• Sageli on allikakohtade ümbruses naabrusest lopsakam taimestik, eriti kui need asuvad orgudes või madalamatel aladel.
• Loomarajad viivad tihti allikateni. Seega otsi loomade jala- ja tegevusjälgi.

Kuidas allikaid ära tunda?
Iga looduslik veesilm pole allikas ja ka iga oja ei alga allikast. Veendumaks, kas sinu leitud võimalik allikas on ka tegelikult looduslikult maapinnale jõudva põhjavee väljavoolukoht, proovi leida sellele kinnitust, vastates järgmistele küsimustele:
• Kas sellel on vaatluse hetkel väljavool või on maapinnal näha märke, et see on olemas vähemalt mingi osa aastast? Kas veesilmast viib välja mõni kasvõi hetkel kuiv voolukanal?
• Kas oletatavas allikas on vesi märkimisväärselt soojem või külmem kui õhutemperatuur (olenevalt aastaajast)? Allikavee temperatuur on sageli vahemikus 7-10 kraadi.
• Allikas ei külmu talvel ka siis, kui temperatuur on olnud pikemat aega alla nulli.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare