Raivo Heinaru, endine koolijuht
Kool on meid kõiki kujundanud – keda rohkem, keda vähem, keda riivamisi. Täna elame olukorras, kus koolide uksed on õpilastele suletud ning tavapärast õppetööd ei toimu. Ja seda juba üsna pikalt. Nüüd, kriisiolukorras on õppevormiks distantsõpe, millel on mõningaid plusse, kuid kordades rohkem miinuseid.
Lapsed on erinevate võimete ja huvidega. Õppimine ei ole kerge, see vajab pingutust. Riiklikus õppekavas ettenähtud õppematerjali omandamine pole ühteviisi jõukohane kõigile. Vähese motivatsiooni ja õpioskustega lastele on selliselt korraldatud õpe, kus puudub vahetu kontakt õpetajaga, aga eriti raske.
Milliseks osutub distantsõppe resultaat, selgub testülesannete ja eksamitulemuste kokkuvõtete analüüsi põhjal. Õppekavas ettenähtust jääb palju omandamata ja tasemevahe õpilaste õpitulemustes suureneb veelgi – seda võib juba nüüd prognoosida. Kuidas aidata distantsõppes enim raskustesse sattunud õpilasi? Üks on selge – kaotatud aeg tuleb tagasi teha, ainealased puudujäägid likvideerida. Kuidas? Ikka õppides!
Mina näen võimalusena korraldada õpiabi vajavatele lastele laager – õppelaager. Laager, kus põhirõhk on pööratud õppimisele, kuid mitte ainult, korraldatakse mitmeid lõõgastavaid ja arendavaid mänge värskes õhus. Parandatakse lugemisoskust ja arendatakse matemaatilist võimekust. Laagripäev hõlmaks kogu päeva, algaks hommikul ja lõpeks pärast lõunat – see eeldab õpilaste toitlustamist hommikupudru ja lõunasöögiga. Ööbitakse kodus.
Neid lapsi, kes vajaksid sellist täiendõpet, on klassis ehk kolmandik, aga on arvamusi, et veelgi enam. Sellises täiendava õppetöö laagris võiksid sel kevadel alustada tänased 6., 7. ja 8. klasside õpiabi vajavad õpilased. Täiendavaks õppetööks mõeldud laager, pikkusega kaks nädalat, algaks kohe pärast õppeperioodi lõppu juunis. Vahendid laagri korraldamiseks kindlustab riik ja vajadusel toetab omavalitsus. Riigil on selleks raha olemas. Mõistlik on teha kulutusi täiendavale õppimisele nüüd, et mitte maksta inimestele tulevikus abiraha vähesest ja lünklikust kooliharidusest tingitud töötuksjäämise eest. Vajaduse korral tuleb õppelaagreid korraldada ka augustis, enne uue kooliaasta algust.
Kindlasti on teisigi võimalusi, kuidas distantsõppes tekkinud lünki tasandada. See on maakonnaülene probleem, mis vajab lahendamist ka paaril järgneval aastal, ja kas ei võiks sellega tegeleda ROL-i hariduse nõukoda. See oleks ka võimalus tuua paberil kirjas olev ülesanne – noorte võimetekohane koolitamine ja tugiteenuste tagamine – igapäevasesse tegevusse.
Mitte vähem tähtis küsimus on ka laste tervis. Eesti laste liikumisaktiivsus on väike. Ülekaaluliste laste arv suureneb. Nutiseadmete võidukäik ja vanemate vähene huvi lapse füüsilise aktiivsuse vastu on viinud olukorrani, kus lapsed liiguvad vähe. Tekkinud on olukord, kus lapsed viibivad/liiguvad värskes õhus vähem aega kui vangid.
Distantsõppes olles on õpilane arvuti ees pikki tunde ja liikumist värskes õhus veelgi vähem. Räägime sageli meie laste vähesest liikumisest, aga koolides on ikka kaks kehalise kasvatuse tundi, kui sedagi.
Distantsõpe paneb meie laste tervisele põntsu.
Need koolihariduse kitsaskohad vajavad kiiret lahendamist, et meie lapsed oleksid terved ja omandaksid hea hariduse.
