Miks on sõbralik, abivalmis ja viisakas bussikultuur meile vajalik?

Mariliis Ehrenpreis, Rapla noortevolikogu liige

Väga paljude inimeste elus on hommikul bussi peale astumine märgilise tähtsusega päevasündmus, nii-öelda esimene võimalus kommunikatsiooniks oma liigikaaslasega, selle sündmuse mõju ja kvaliteedi osatähtsust ei tohiks alahinnata.

Kui esimene kohtumine osutub negatiivseks või ebameeldivaks, on see justkui halvasti paigaldatud tala ülejäänud päevaks ja eks ürita siis jätkata ehitust, kui põhitala juba logiseb ja end meelde tuletab iga kord, kui üritad oma päevaehitust jätkata.

Olgu selleks lapse süütunne, et ta bussikaardi maha unustas ja tal peaaegu bussist maha paluti astuda, ning mis omakorda vallandas millisekunditega ta kehas tohutu hirmupaanika, et äkki ta ei saagi nüüd kooli, kontrolltöö jääb tegemata ja mida kostavad selle peale veel vanemad, kui kuulevad, et järjekordne puudumine vajab koolis põhjendamist, ning mida sinna siis kirjutada, et ta laps on nii hajameelne ja vastutustundetu, et ei suuda isegi ühte kaarti kaasas kanda.

Isegi kui ta sooritab edukalt ilma plastkaardita sõidu sihtpunkti, painab teda bussijuhi süüdistav ja pahur monoloog selle kohta, et temasugused ei tohikski bussiga sõita ja järgmine kord tal enam sellist õnnistust ei pruugi osaks saada. Nii ongi saanud reaalsuseks ühe tüdruku paaniline hirm astuda bussi, kuna iga päev peab ta kaasas vedama sisemust närivat saladust ja teadmatust ta bussikaardi asukoha kohta, mille tõttu ta pigem annab hommikuti jalgadele valu, et jõuda kondiaurul sinna koolimajja ja hiljem tagasi koju.

Niisamuti võib muserdav bussisõit õhtul kodu poole saada kirstunaelaks tervele päevatööle või siis suunab edasise päeva sündmuste kulgu allamäge. Põhjustades närvilise ja toriseva inimlooma astumise üle koduläve, kuna inimene, kes sind koduni toimetas, oli pahur, et õigel ajal ei suutnud end bussiistmelt üles ajada ja sõiduki etteotsa spurtida, et oma peatuses maha minna.

Halvim ja ka reaalne sündmuste kulg on, et ei jõuagi oma soovitud sihtpunkti, sest buss, mille peale jooksid, sulges nina ees uksed ja alustas liikumist ning isegi meeleheitlik ja lootust täis põletav pilk ning käed, mis prõmmivad vastu esiust, ei suuda panna pöörama seda pead, mille kindel pilk on suunatud teelindile, millel buss liigub. Ainus kaastunne, mis osaks võib langeda, on need üksikud kurvad silmad ja õlakehitused bussiaknast, mis kuuluvad nüüd olematutele kaasreisijatele.

Vahetades aga vaatenurka, näeme me bussijuhi istmel istudes päevast päeva sisse ja välja voorivaid inimesi, kellest nii mõnigi vaevalt vaevub üle huulte kuuldavale tooma tervitust, või siis vastupidi elab ta sügavalt sisse prokuröri rolli, tegemata vahet bussisalongil ja kohtusaalil, lugedes ette iga teda häiriva asjaolu, olgu selleks bussipileti hind, ebasobiv graafik, hilinemised, liiga varajane saabumine, bussi temperatuur, kiirus, kohtade puudus, istmete laius, marsruut jne.

Ka väljutakse nagu kirikust matuste ajal, hääletult, mõne ebamugava aitäh ja nägemiseni saatel, kergelt nagu põgenedes, sest kaasreisijatele ette jäädes on oht nii mõnegi raske ja terava sõnaga riivatud saada. Püüa siis sõita bussitäie rahvaga päevast päeva, kes vahel on külm nagu kivi, kelle eest sa aga vastutad igal liikuval ja seisval sentimeetril, kuid nemad ei näi sind nägevat oma ligimesena, pigem rohkem nagu masinliku osana bussist.

Muidugi pole meie bussikultuur ainult nii süngetes toonides, kuid tumedaid alasid on seal palju, kuhu tuleks rohkem hakata lisama inimliku naeratuse kirkat sära, rõõmsate ja tänulike häälte kõla, selle sama tänulikkusega aga saab mahendada tumedate alade üleminekuid ja kui terendamas on tõusev konflikt, siis vaadakem korraks suuremat pilti otsimaks päikesekiirt kuskilt tormi piirilt.

Bussi ilmumisel silmapiirile ajagem selg sirgu ja proovigem kasvõi osa rõhuvast murekoormast sinna bussipeatusesse maha jätta. Peale piletiraha valmis otsimist leia üles ka sõbralik ja siiras tervitus, mida kinkida sellele inimesele, kes võimaldab sul jõuda soovitud sihtpunkti. Bussijuht, kes sa aga näed noort või päris lapsukest pea laiali otsas bussi peale ronimas, proovi teda mitte ära ehmatada, kui tal oma kaarti kaasas pole. Uuri parem, kas tal see kaart ongi üldse alles ja sõbralikul toonil palu järgmine kord kaasa võtta. Ja jälle noortele paneks südamele mitte kuritarvitada seda võimalust kogu aeg ilma kaardita sõita. Kui aga tõesti lööb välja juristi veri ja on vaja väljendada oma rahulolematust, tehkem seda diplomaatiliselt, mitte süüdistavalt, vaid sõbralike küsimuste ja soovituste vormis.

Mis puutub aga õigel ajal bussi pealt maha astumisse, siis pärast rasket kooli- või tööpäeva on keeruline korraldada etteastet, mis oleks võrdväärne Usain Bolti sooritusega. Kuid ka siinkohal aitab välja lihtne inimlik suhtlus, vabandamine ja üksteise mõistmine. Bussiga liiklemine ei peaks olema ebamugav, pingeline ja närvesööv mitte kellegi jaoks, see on mõnus ja muhe kulgemine oma sihtpunktide poole ümbritsetuna kaasreisijate rahulikest ja kergelt naeratavatest nägudest, bussijuhi enesekindlast hoiakust rooli taga, kes vahel viskab sõbraliku pilgu tahavaatepeeglisse nägemaks oma õnnelikke kergelt loksuvaid reisijaid.