Piirangute leevendamine annab võimaluse oma uksed avada ka Raplamaa kaasaegse kunsti keskusel, kus alates 4. maist on üleval kunstnik Merle Kannuse personaalnäitus “Inimfaktor”.
Näituse tegemine ei ole tavaliselt impulsiivne otsus, vaid pikalt ette planeeritud sündmus, aga ajaga võib palju muutuda näituse algses kavandis. Nii juhtus ka Kannusega, kes galerii ühe perenaise Kairi Orgusaarega oli tegelikult juba aasta eest näituse aja kokku leppinud. Elu tegi aga oma korrektuurid. Algul oli Kannusel plaanis üles riputada ainult portreede seeria, mis tol hetkel pooleli oli, aga vahepeal on uusi töid veelgi juurde tulnud. Lisaks arvas Orgusaar, et Rapla publik on alati rõõmus, kui saalis on palju vaatamist, nii et uutele töödele sai lisatud ka vanemaid töid. Kokku on väljas 6 seeriat ja 3 üksikteost, mis on Kannusel valminud viimase viie aasta jooksul.
Valiku, millised tööd näitusele jõuavad, tegi Kannus nende tööde hulgast, mille taga on isiklikum, enda elust korjatud materjal. “Eelpool mainitud portreed said valmis karantiini esimese laine ajal, kui kogu koroonavärk oli veel uus ja mobiliseeriv (praegu on sellest pigem nüri rutiin saanud) ning tundus, et sõpradega kokkusaamist ei saa endale niipea lubada. Tegin siis pildid ja vaatasin sõpru pildi pealt. Niisiis räägib näituse esimene osa sunnitud lahusolekust ja kokkusaamise näljast,” selgitas Kannus.
Portreed on ka esimesed, mis näituse külastajale kohe ruumi sisenedes silma jäävad. Edasi liikudes jõuab vaataja mälupiltidega täidetud tuppa, kus leiab kõikvõimalikke kajastusi inimeste kokkupuutumistest – nii vabatahtlikest kui ka sunniviisilistest. Kannuse sõnul on see tuba ühest küljest lõbus, samas ka kurb ja natuke väsitav. Seal saab lehitseda ka raamatukest, kus kõik piltidel kujutatud lood kirja on pandud. Seda raamatut saab ka kaasa osta.
Viimasesse ruumi tasub näituse külastajal siseneda üksi, kuna seal leiab vaataja end üksinduse nautimise seisundist. Sealse jalutuskäigu õige värv ja maitse avaldub Kannuse sõnul vaid omaette kulgedes.
Näituse keskne teema on inimene, nii üksi kui ka suhetes liigikaaslastega. Väljapanek on üles ehitatud kontrastile üksi- ja koosolemise vahel, samas vaadeldakse ka vabatahtliku ja sunnitud koosolemise erinevust.
“Ütleksin kokkuvõtvalt, et iga vaataja võiks siit enda jaoks leida, milline on tema tasakaalupunkt suhtlemise ja omaetteolemise vahel – ehkki ma ei saa anda retsepte, kuidas selle tasakaalupunktini tänases keerukas olukorras jõuda,” võttis Kannus oma näituse kokku.
Kergeks vahepalaks on näituse külastajale veel paar väikest „rosinat“. Kuid neid peab ise vaatama minema, et teada saada, mis need on. Näitus on avatud 4. maist kuni 23. maini. Pidulikku näituse avamist ei olnud, kuid Kannus ootas külastajaid isiklikult avamispäeval ning edaspidi on ta ise kohal igal teisipäeval ning ka näituse lõpukuupäeval.
