spot_img
-2.3 C
Rapla
Esmaspäev, 6 veebr. 2023
spot_imgspot_img
spot_img
LisalehtKäsitöölane: Seelikumood läbi aegade

Käsitöölane: Seelikumood läbi aegade

Anne Ummalas

Rahvarõivastest rääkides meenutame kohe pikitriibulisi seelikuid ja nende järgi määratleme ka paikkonna, kust rahvarõivais tegelane pärit on. Läbi aegade ei ole aga seelikumood ka talurahvariietuses ühesugune püsinud.

Moed on muutunud sadade aastate jooksul ja sujuvamalt kui meie tänapäevane kiire mood. Veel 19. sajandil ei olnud midagi imelikku, kui seelikuid (ja muidki rõivaesemeid ja ehteid) pärandati emalt tütrele. Sellist pärandvara kasutati eelkõige elu riituslikel hetkedel nagu pulmas.

Seelik (siilik Juurus) sõnana on pärit „Tallinna maalt“, nagu Hupel 1790. aastal oma sõnaraamatus mainib, ja tähendabki triibulist seelikut. Seeliku varasemad nimetused on olnud piirkonniti vägagi erinevad: kört, körtsik, korsik, kõrik. Nende sõnade tähendus on nii seelik kui ka õlgadel kantav sõba, mis tõendab seeliku arenguteooriat, et nelinurkne sõba mässiti ümber puusade ja temast kasvas välja seelik. Samatähenduslik on pallapool, kuid see on linasest materjalist ja suvine rõivaese. Sõna ümbrik kannab juba seeliku tähendust, kuid on määratletud kui külgedelt kokku õmmeldud kitsas seelik. Ümbrik oli samuti villasest kangast, meile teadaolevalt enamasti tume lambatoonides või lausa mustaks kahjatud.

Proovime taastada seelikute arengut läbi aegade

Muinasajal riietusid meie eellased ilmselt muude rahvastega sarnaselt varrukatega särki ja umbkuubedesse, millel peal vöö ja ees põll. Lammas oli tollal juba kodustatud ja nii oli peamine kangakudumise materjal vill. Aga ka nõgesekiust sai ilusat särgikangast ja muinasajal kasvas juba ka lina.

Esimesed seelikud hakkasidki ilmuma muinasaja lõpul ja olid vaipseelikud, mis asendasid umbkuube: lai ja piklik nelinurkne kangariba, mille sai ümber puusade kerida ja kõlavööga kinnitada. Päris varajasi rõivaid ei ole meieni arusaadavatel põhjustel jõudnud. Värvilt võisid nad olla tumedad, sest tollal ei olnud lambad veel mitte valged.

Helmi Kurriku uurimuse kohaselt võisid 13. sajandil juba olla vaipseelikud külgedelt kokku õmmeldud ja seega olid neist saanud ümbrikud. Ümbrikud olid endiselt kitsad, seljal puusade kohal seatud paari volti, et ese naiseliku keha ümber ikka kuidagi istuks. Vööks kasutati kõlavöid. Ümbrikud olid mustad ja villased. Hallid ja valged seelikud on esinenud meil Lõuna-Eestis ja saartel.

16.-17. sajandil valitsesid Põhja-Eestis just mustad ümbrikud. Nüüd olid lisandunud ümbriku allserva vaselistest, tinulistest või helmestest kaunistused. Paari sellist helmestega kaunistatud näidet saame ka muuseumis näha.

17. sajandi lõpp tõi uued trendid – seelikud muutusid kaharaks, jäädes esialgu veel lambamustaks, aga vöökohalt olid nad juba kurrutatud. Seelikute allserva jäid kaunistustena punasele villasele kangale õmmeldud kudrused.

Samas hakkas Tallinnamaal levima ka pikitriibuliste kaharate seelikute mood. Nagu paljud muudki nähtused, on pikitriibulised seelikud kindlalt eeskuju saanud mõisaprouade triibuliste kangaste moest, kes omakorda võtsid snitti Euroopa kuningakodadest.

18. sajandil olid ühevärvilised seelikud juba vanamoodsad ja pikitriibulised seelikud vallutanud terve Eesti. Pikitriibulised seelikud kooti linasele lõimele villaste ühekordsete lõngadega – poolvillasena ja labases koes koerips tehnikas, kus villane kude katab lõime täielikult.

Ilmari Mannineni ja ka hilisematest uurimustest tuleb välja, et varasemad triibuseelikud olid laiemate triipudega ja muidugi taimedega värvitud lõngadest. Tavapäraselt oli seelikutel laiem ühevärviline vahe/põhjatriip ja 2-3 erinevat triibustikku vaheldumas. Hilisematel, 19. saj lõpupoole seelikutel on triibud juba kitsamad ja erksamad, kasutusele tulevad esimesed aniliinvärvid, näiteks lisandub lilla toon. Triibuseelikutele kandus mõnel pool üle varasem allserva kaunistuse mood. Pärnumaal õmmeldi ka 19. sajandini punaseid villaseid ribasid. Meie kihelkondades selliseid seelikuid säilinud ei ole.

19. sajandi kolmandast veerandist hakkasid ilmuma taas uutmoodi seelikud, põikitriibulised. Selline seelik olnud läbi nõukaaja üks Rapla rõivamärke ja saanud väga kuulsaks – Kehtna vallast Nadalama külast pärit tumesinise põhjaga erksate punastes-rohelistes-kollastes toonides põikipidiste triipudega.

Umbes samal ajal hakati kuduma ka ruudulisi seelikuid ja ilmusid kaapotkleidid, kuninganna Victoria lemmikud.

Aniliinvärvide pealetulek soodustas ka punaste toonide rohkust, nii on näiteks Vigalas seelikud ülekaalukalt just punasetoonilised. Ruudulised seelikud said väga populaarseks meie maakonnas Vigalas, Märjamaal ja Hageris.

Ruudulised seelikud erinesid triibulistest ka materjali poolest, olles täisvillased – nii kude kui ka lõim on villased. Labases koes, aga nii lõime- kui ka koelõnga jääb kangal ühepalju näha. Rahvarõivaste juures kujunes Läänemaal välja neotud lõngadega omapärane seelikutüüp, aga neist oleme juba eraldi rääkinud 2020. a augustikuises Käsitöölases.

Kes teab, kuidas oleks rahvarõiva seelik veelgi edasi arenenud, kui mitte poleks peale tulnud linnakultus ja ka maarahvas võttis üle Euroopa moe. Kui meie esiemad käisid kiigepeol omaloodud triibustikega ja said näidata enda loomingulisust ja töö kvaliteeti, siis täna võtame meie poest odava „kusagil“ õmmeldud seeliku ja oleme nii ühtemoodi riides Hiina ja Saksamaa naistega. Kui lugeda aga 18. sajandist pärit Euroopa aadlike reisikirju, kes käisid „provintsimaades“ põlisrahvaste kultuuriga tutvumas ja seda haritud eurooplastele tutvustamas, jätsid eesti naiste hea maitsega kokku sobitatud triibuseelikud ja uhked tikandid neile erakordse mulje.

Kasutatud materjale:

  • H. Kurrik “Eesti rahvarõivad” 1938
  • I. Manninen “Eesti rahvarõivaste ajalugu” 2009
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused