Suvi on alati olnud minu lemmikaastaaeg. Selleks on mitmeid häid põhjuseid, aga üks tugevamaid, mis endast juba kevadel märku andma hakkab, on lõhnad. Minu jaoks tähendavad tegelikult sellised soojad maikuu lõpupäevad juba pigem suve tervitust, kuigi ilmselgelt on kalendri mõistes alles kevad. Soojuses tunnetan end pigem juba suves ning kevadet jääb minu jaoks tähistama ikka tasa õitsev sinilill, aga sel ajal on seda sinakat õit ümbritsev muu maailm tavapäraselt veel üsna trööstitu.
Üks sellistest suve tervitavatest, aga tegelikult veel kevadlõhnadest on minu jaoks poeedinartsissi ehk lihtsamalt öeldes lõhnava nartsissi aroom. See säravvalgete õite ja punase jutiga tõmmatud kollase südamega lill alustab minu peenras ühe esimesena. Ja ta ongi seal olnud esimesena. See, mida nüüd nimetan oma peenraks, oli kunagi minu vanaema peenar ja sellest ajast ka need nartsissid seal igal kevadel oma silmad lahti teevad.
See lõhn ei ole pelgalt imeliselt hea, vaid see tähistab taaskohtumist teadmisega, et oli aeg, mil minu vanaema piilus igal hommikul ootusärevalt peenra poole, lootuses näha esimesi avanenud õisi, nii nagu tegi seda minu ema pärast teda ning nõnda jätkan ka mina. See rõõm on aus. Nii nagu tegid naised enne mind, nopin need esimesed õied ja kingin kellelegi vaasi. Need praegusel ajal mitte kuigi laialt levinud kaunilõhnalised õied on haruldane nauding, mida jagada.
Millalgi samal ajal alustab õitsemist toomingas. Mõni aasta jõuab toomingas ette, vahel mitte. Toomingas on selline tore taim, mis on leidnud koha minu aia ühes nurgas, aga ka kõikjal mujal. Toominga õite hingematvat magusat aroomi võib tunda vahel ka pelgalt poodi jalutades, aga metsarajale põigates samamoodi.
Ja siis on sirelite aeg juba kohe käes. Lillad ja veel lillamad ning valged sirelid asuvad kaunistama meie kodu lopsakat hekki. Sirelipõõsaste kerge, kuid suursuguse vormi vastu ei saa ükski taim. Imetlevad neid möödudes kõik ning käsi kipub õisi enda poole kiskuma.
Päris lemmikaeg sellest suvele vastu minemise perioodist on vanaema aias ikka pojengide õitsemise aeg. See on üsna üürike, kuid erinevad pojengid lasevad end nautida õnneks ka pisut erinevatel aegadel. Alustavad leebelt lõhnavad punased, järgnevad juba märksa esiletungivama parfüümiga tumeroosad ja edasi avavad end õrnad heleroosad ning valged, tuues endaga lõhnapilve täpselt sama hella nagu nad ise. Aed üksi ei saa täidetud nende õite pehmusest, vaid ka kõik toad minu kodus ja kõigil teistel, kellele jaksan viia, saavad üleni täis pojengide suvist magusat tuult.
Need on aegumatud lõhnad, mis on olnud minuga koos lapsepõlvest saati. Nii pea, kui olin piisavalt vana, et nuusutada, et ära tunda neid lõhnu, olen saanud neid täpselt nendes samades kohtades nautida. Täpselt nii nagu naised enne mind. See lõhnatee on meeldetuletus olnust ja sellest, mis on läinud, aga ka sellest, mida ei saa ära võtta. Ja mis kõige armsam, neid lõhnu järjest tabades ja tunnetades on hea teada – suvi on alles ees.
