spot_img
-0.1 C
Rapla
Teisipäev, 29 nov. 2022
spot_imgspot_img
PersoonTuudur Tilk: „Tahan tundma õppida seda sõna, mis on meie sees.”

Tuudur Tilk: „Tahan tundma õppida seda sõna, mis on meie sees.”

Tuudur Tilk (19) on Rapla gümnaasiumi abiturient. Aga ta on ka laulja, näitleja ja on natukene kirjutamiseski kätt proovinud. Viimasel ajal on teda iseäranis huvitama hakanud nukuteater ja visuaalteater laiemalt. Tuuduri unistus on õppida tundma iseennast ja mõtestada inimese olemust sõna kaudu.

Kohtume Tuuduriga skulptuuri “Riinimanda helin” juures. Kui ma uurin temalt, miks ta soovis just seal kohtuda, selgitab Tuudur: „Kui räägime loomingust, siis Riinimanda on kindlasti üks alustalasid minu jaoks. Tänu Riinimandale olen see, kes ma olen.” Riinimanda ridadesse on Tuudur kuulunud kaheksa aastat, seitse nendest on ta kaasa löönud ka Riinimanda teatris.

„Riinimanda on kogukond. See on ehtne näide, kuidas üks grupp saab olla perekond, mille keskmeks on esiteks armastus ja siis hoolivus, muusika, kunst, loovus,” räägib ta. Riinimanda eripära on, et selle liikmestaatus on igavene. Kes kord on Riinimandas laulnud, jääb alati selle osaks. Igal aastal saadakse kokku suvelaagri vormis. Tuudur usub, et just erinevas vanuses ja eluetappides kooriliikmetega kokkupuutumine ja ühine ajaveetmine on oluline osa Riinimanda olemusest.

Laulmisega alustas Tuudur tegelikult juba varem. Algklassides harjutas ta laulmist Thea Paluoja laulustuudios. Kui oli justkui aeg Riinimanda kooriga vanema venna Urseli jälgedes liituda, lõi Tuudur esmalt kõhklema.

Ta meenutab: „Sellega on omamoodi naljakas lugu. Ma mäletan, et olin neljandas klassis, kui oli järjekordne Raplamaa noorte jõulukontsert kirikus. Kui Riinimanda segakoor laulis ilmselt mõnda aeglasemat pühalikku lugu, tundus see tol hetkel minu jaoks nii igav ja mõtlesin, et ei tea, kas ma ikka lähen sinna koori.”

Praegu ajab Tuudurit see mälestus naerma. Hiljem arvamus koorist muutus: „Kui ma olin põhikoolis, siis midagi väga tõmbas Riinimandasse. Ma justkui teadsin, et pean seal olema. Sain aru, et see on üks omamoodi traditsioon, mida peaks hoidma.”

Esimene kord, kui Tuudur enda sõnul tugevalt tajus Riinimanda tähenduslikkust, oli tema esimeses suvelaagris, kui saadeti noortekoori ridadest ära neid, kes olid sel aastal kooli lõpetanud. Tol korral oli lõpetajate hulgas ka vend Ursel.

„Nendel hetkedel, kui kõigil pisarad voolavad ja lõpetajad jagavad oma mälestusi ja räägivad, mida kõike Riinimanda on neile andnud, on võimalik aru saada, et ega nad tegelikult ju lahku, nad tulevad ikka tagasi. Tegelikult oleme ikkagi nagu üks pere,” räägib Tuudur. Sel aastal seisab Tuuduril ees lahkumine noortekoorist ning ärasaatjate seas on tema õed Loore ja Noora, kes lõpetavad tänavu seitsmenda ja üheksanda klassi.

Valtri tiiva all

„Mäletan, et pidin pärast muusikakooli tunde venna järele ootama, kuni tal teatriproov kestis, ja siis istusin proovisaalis ning vaatasin, kuidas see kõik käib,” meenutab Tuudur oma esimest kohtumist Valter Uusbergiga. Tänaseks on Tuudur ja Valter moodustanud tubli teatritandemi, luues ühiselt lavastusi, mis on aastate jooksul mitmelt konkursilt väga hea tagasiside ja auhindadega tagasi tulnud.

„Valter on nagu vanaisa minu jaoks. Ta on hästi soe ja hooliv, austab kõiki. Tal ei ole kunagi puudust huumorist ja irooniast, eriti lavastusprotsessi ajal,” iseloomustab Tuudur oma pikaaegset juhendajat.

Tuuduri Riinimanda teatris veedetud aja jooksul on trupp olnud erineva suurusega, kuid Tuuduri 9. klassi ajal ja käesoleval aastal olid nad Valtriga kahekesi. „Olen jäänud Valtri tiiva alla,” ütleb Tuudur.

Aastatega on noormehe huvi teatrimaailma vastu aina süvenenud ning ta näeb, kuidas Valter on tema maailmavaadet avardanud: „Kuna ta on ikkagi kunstnik, on tal suurepärane visuaalne nägemine. Minul sellist võimet ei ole, aga tänu Valtrile on visuaalne pool saanud mulle teatrilaval palju tähtsamaks küll. Samuti on tema kõrval õppides välja kujunenud teatud rütmi, ruumi ja terviku tunnetus, mille eest ma samuti väga tänulik olen. Minu jaoks on üleüldiselt tähtis kõndida inimeste kõrval, kes on näinud rohkem elu kui mina.”

Igal aastal on Tuudur ja Valter oma tükiga osalenud ka Saaremaa miniteatripäevadel, mis on üks olulisemaid, oodatumaid ja pikema traditsiooniga vanema astme koolinoorte teatrifestivalidest, kus tükke hindab oma ala professionaalidest žürii. Lisaks väärtuslikule tagasisidele on see koht, kus ühise huviga noored oma kogemusi saavad jagada.

Sel aastal oli üritus teadagi miks küsimärgi all. Kuna aga Saaremaa ühisgümnaasium lõpetab oma tegevuse ja üritus jääks vähemasti selles formaadis viimaseks omasuguseks, otsustati see siiski veebivariandis läbi viia ja Tuudur koos Valtriga esindas seal Raplat.

Sel korral oli osalemine ka selles mõttes eriline, et näidendi kirjutas, lavastas ja mängis Tuudur ise ning kasutas laval ka nukku. Tükk „Idulugu”, mis Saaremaa „minikatele” saadeti, sündis ideena juba mõni aasta tagasi, kui Tuudur õppis 10. klassis. Nimelt oli Piia Põdra juhitud valikaines vaja kirjutada näidend, mida hiljem ka lavastama pidi. Tuudur tunnistab, et ei jäänud toona oma loominguga päris rahule, kuid nad otsustasid Valtriga seda nüüd pisut töödelda ja nii ta lõpuks valmis sai. „See oli väga-väga huvitav ja arendav protsess,” ütleb Tuudur.

Miniteatrifestivalil tõsteti esile nuku kasutamist. Žürii ei olnud väga kindel, kas ja millal sellist vormi kooliteatris viimati kasutatud oli. Parima meesnäitleja tiitel kingiti Tuudurile ning lisaks pärjati lavastust parima muusikalise kujunduse ja lavakujunduse tiitlitega.

Huvi nukuteatri vastu

„Ma olen olnud viimased poolteist aastat vägagi nukuteatrihuviline,” räägib Tuudur. Tal õnnestus eelmise aasta jaanuaris pääseda Eesti Noorsooteatri noortestuudiosse. Seal tärkas Tuuduris veelgi sügavam huvi nukuteatri tegemise vastu ning ta asus juba ise selle kohta juurde lugema ja uurima ning hakkas isegi nukke meisterdama.

„Avastasin, et nukkudega saab teha asju, mida n-ö tavateatris ei saa. Meie kehad ei ole mingiteks asjadeks võimelised. Näiteks ei saa laval päris inimest tükkideks rebida,” selgitab Tuudur. Ta mõtiskleb võimaluste üle, kuidas saaks nukkude abil mängida inimeste võimega anda ise nähtule tähendusi. „Mul on väga palju mõtteid, kuidas saaks nukkudega midagi laval teha. Näiteks kuidas saaks lemmiklasteraamatuid nukutükina lavastada. Mulle tundub, et inimestega ei oleks nii palju võimalusi,” räägib ta.

„Kas see on see, millega sa tahaksid tulevikus tegeleda?” küsin. „See on üks nendest asjadest,” vastab Tuudur. Nukunäitlejaks Eesti teatrikoolides ei õpita. Tuudur on uurinud võimalust minna õppima Prantsusmaale, kuid ei ütle midagi kindlat. „Nukuteater huvitab mind küll, aga kas see minu nii-öelda päris elukutseks saab, seda ma ei oska öelda,” tõdeb ta.

„Ma olen viimasel ajal mõelnud selle peale, et olen terve kooliaja hästi palju erinevaid asju teinud ja palju ringi liikunud. Omamoodi on positiivne, et olen kohtunud väga paljude inimestega ja saanud väga palju proovida ja tean näiteks asju, mida ma teha ei taha, aga samas ei ole mul ühtegi asja, millesse oleksin väga süvitsi saanud minna ja see on midagi, mille järele ma praegu natuke igatsen,” räägib Tuudur.

„Mis sulle kõige enam omane on, kas laulmine, näitlemine või kirjutamine?” küsin. „Pigem kõik kokku,” vastab Tuudur. Laval näidelnud on ta nendest tegevustest kõige rohkem. Tuudur tajub, et nii laval mängides kui ka lauldes ja kirjutades tegeleb ta ühe ja sama asjaga – loo sõnumi edasi andmisega.

Teatrivaldkonnas tegutseb näitlejana Tuuduri vend Ursel ning uurin, kas selgi asjaolul on tema valikutes mõjutusi olnud. „Kunagi keegi küsis minult, kes on see inimene, kes mind on kõige rohkem mõjutanud, ja siis ma vastasin, et kui vanemad välja arvata, siis ilmselt vanem vend,” ütleb Tuudur. „Tänu temale ma tulin teatrivaldkonda ja Riinimandasse. Ta on enne mind teinud läbi samme, mida on mul tänu temale nüüd lihtsam teha. Samuti olen venna kaudu saanud tuttavaks väga paljude inimestega, kes on mind omakorda väga palju mõjutanud.”

Kes on inimene

Tuuduri sõnul on tema suhet loomingulisusega vorminud ka tema vanemad. „Vahel mulle tundub, et ma õppisin enne kooli astumist rohkem kui koolis olles,” ütleb ta. Tuudur meenutab, et soovis lapsena teadlaseks saada, kuna teda väga huvitas inimest ümbritsev maailm. „Vanemad lugesid minuga palju ja ema on rääkinud, et üks minu lemmiktegevusi oli kooli mängimine,” ütleb Tuudur naerdes.

Väiksena unistas Tuudur loomade ja taimede uurimisest, aga nüüd tunneb ta suuremat soovi inimesi uurida. „Mulle on aina enam hakanud huvi pakkuma küsimus, kes on inimene. Tahaksin rohkem aru saada, mida teised mõtlevad, ja selles mõttes on teater väga hea uurimisala,” leiab ta.

„Tahaksin tundma õppida seda sõna, mis elab meie sees. Mind on hakanud huvitama keel ja kuidas me end selle abil väljendame. Viimasel ajal olen avastanud enda jaoks Marju Lepajõe, kes oli klassikaline filoloog. Tema tekstid ja mõttekäigud on mind praegu väga palju suunanud,” räägib Tuudur.

Kõige pikemat aega on Tuuduriga kaasas käinud aga Tolkieni „Kääbik”. „Isa luges mulle seda esimest korda ette, kui olin kolmene. Sealt on tulnud ilmselt armastus hea loo ja üleüldiselt fantaasia vastu, mis on kaasa aidanud omakorda loovale tegevusele. Kuid nüüd hiljuti sai loetud Huxley “Hea uus ilm” ja Bradbury “451° Fahrenheiti”, mis on aidanud lahti mõtestada üldiselt ühiskonda, selle kultuuri ja inimest selle keskmes,” toob ta välja.

Kuhu kõik need teadmised, avastamised ja veel vastuseta küsimused Tuudurit edasi suunavad pärast gümnaasiumi lõppu, ta avaldada ei soovi. Mõtteid on palju, tõdeb ta. „Millest sa unistad?” küsin. „Ennast tundma õppida,” vastab Tuudur.

Pikaaegne juhendaja Valter Uusberg Tuudurist: „Ta on noorelt täiskasvanu.”

Tuudurist kiirgub midagi, mis on iseloomulik suures peres õdede-vendade seas kasvanutele. Ta ei domineeri, kuigi on mitmekülgselt võimekas. Ütleme, et see on isikliku ruumi delikaatsus, mis kujuneb iseeneslikult, kui on piisavalt kogetud endast nooremate ja vanematega koos toimimist. Ta on noorelt täiskasvanu, kelle iseseisvus, süvenemisvõime ja töökus pärinevad samuti kusagilt sealt. Pika perioodiga kollektiivse loomingu juures on need kiiduväärt omadused.

Näitlejana on tal detailitunnetus ja küllaldane nüansside pagas, mis koos musikaalsusega võimaldavad käigupealt rütme ja intonatsioone muuta. Aga minu meelest olulisim, mille ta kooliteatrist tõenäoliselt kaasa võtab, on tema tervikutaju. Tore olekski järeldada, et mitmete lavastustervikutega (viimatine enda kirjutatud ja lavastatud) kokkupuutest kujunenud kogemus on andnud talle aimu ja huvi suuremategi tervikutega end kurssi viia.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Sõnumid
Kõik uudised
Kuulutused