13.3 C
Rapla
Laupäev, 1 okt. 2022
spot_imgspot_img

Kuulus ja kummaline Lilli Sukles võlub helge huumori ja lahke meelega

Külla saabuvad inimesed nii kõrvaltaludest, naabermaakondadest kui ka välisriikidest. Võõrustatakse nii kirikuõpetajaid kui ka arste ning talupidajaid. Kes on see 92-aastane Lilli Sukles, kelle juurde viivad kõik teed?

Ühel päeval mõni nädal tagasi jalutasin sisse Jaani talu väravast, kõndisin vaikselt läbi hoovi ja koputasin metallist koputit kasutades uksele. Uks avanes ja mind tervitas naeratades üks vanem proua. „Tere! Kas Lilli Sukles?” küsisin. „Jah, tulge edasi,” vastas naine reipalt justkui rõõmustades ja juba viipas käega, et ma edasi astuksin. Teadmata, kes ma olen või miks ma tulen, olin tuppa kutsutud. „Istuge laua taha,” ütles Lilli nõudlikult, aga lahkelt. Istusin. Kiirelt sai selgeks, et Lillile on raske vastu vaielda. Õieti seda ei tehtagi.

Tutvustasin end ja me rääkisime oma jutud selleks korraks ära, aga sellega meie koosviibimine ei lõppenud. Ta vedas mind läbi kõikide tubade ja näitas, mida ta on aastate jooksul tallele pannud, kuigi tol korral ma ei olnudki tulnud tema vanade asjade muuseumi asjus.

„See on selle talu laud,” tõstab Lilli köögilaua linikut, et näidata. Kõikjalt võib leida esemeid, mis pärinevad Lilli vanematelt või tema mehe esivanematelt. Igal maalil seinal on oma lugu, peaaegu iga mööblieseme kohta on teada päritolu. Kõike on palju, aga ei tundu kuidagi üleliigsena. Igal asjal on oma koht.

Jaani talu, kus me jutustame, on olnud Lilli abikaasa Gunnari kodu. Gunnarit ennast enam ei ole, et oma lapsepõlvelugusid jutustada. Õnneks hoiab olnut au sees Lilli. Nii iseenda kui ka abikaasa päritolust peab Lilli väga lugu. Lausa kahe toa seina ehivad põhjalikud sugupuud nimede ja piltidega.

Alles on hoitud kõikvõimalik paberimajandus, sealhulgas näiteks ka Lilli koostatud menüüd, kuhu on märgitud lisaks valminud toitudele ka ürituse aeg, mis sellel ajal õitses või muul moel omane oli, kui palju külalisi osales ning kui palju oli autosid. Nagu vanasti loeti üle hobused. Nii ehib ühte menüüd näiteks külge kleebitud pildike lilledest märkega „õitsesid sirelid”.

Jaanimardikad

Lillit saadab kõikjal suurepärase võõrustaja kuulsus. Minu kogemus vaid kinnitab seda. Peamiselt Tallinnas tornmaja korteris elav Lilli elab Jaani talus suvisel ajal ning kostitab seal hulgaliselt külalisi. Nii perekonda, sõpru kui ka teisi. Nagu näha, ka ajakirjanikke. Erinevalt meie esimesest kohtumisest on enamik koosviibimisi siiski planeeritud, et Lilli saaks valmistuda. Ta paneb külaliste jaoks alati kokku rikkaliku menüü, kus leidub nii soolast kui ka magusat. Menüüsse jõuavad reeglina kala, pirukad, tort ja erinevad koogid. Lillit tuntakse ikka tema besee järgi. Mina saan maitsta rabarberimuffinit, maasika-vahukooretorti ja pisarakooki. Kaunilt serveeritud toidud on ühtviisi pidulikud ja kodused.

Oma võõrustamise oskused on ta õppinud emalt. Lilli on oma eluloo üles kirjutanud ning on lubanud mul seda ka lugeda. Sealt avastasingi, et ka tema ema kogus omal ajal kuulsust toidutegemise ja võõrustamisega: „Kuulsaks said külalistele mamma tordid. Ta tegi võist rummikreemi, oskas ilusasti kaunistada. Oli kuulus Pasha-tegija. Hästi õnnestusid verivorstid, sült. Pakkus täidetud kala. Mamma käis ka perenaiste kursustel. Mamma oli oma oskustega autoriteediks külanaistele. Oli alati väga külalislahke ja ükski võõras ei läinud meilt ära ilma, et ei oleks midagi pakutud. Kui abiellusin, olevat mamma päris mures olnud, kuidas tulen toime perenaise ametiga, vaatamata sellele, et olime söögitegijad nii kooliajal Viljandis kui ka Tartus.” Täna enam ei kahtle keegi Lilli perenaiseoskustes ning au teeb ta oma emale ka külalislahkusega.

Inimesi ja suhtlust Lilli ei pelga. Ilma pikema jututa saan kutse perekonna kokkutulekule jaanipäevaks. Võiksin viisakalt keelduda, aga võimalus näha Lillit tema loomulikus olekus võõrustamas paljusid inimesi korraga, on liiga ahvatlev. Nimelt koguneb Lilli perekond, kelle seas on nii Lilli kui ka Gunnari sugulasi, kord aastas jaanipäeval, et ühiselt külastada surnuaeda ja seejärel Jaani talus üksteise käekäiguga end kurssi viia. Nad nimetavad end hellitavalt „jaanimardikateks”. Nii viitab ka õuel seisev valge mälestuspink Jaani talu esivanemate austamisele.

Laud on kaetud äärest ääreni. Menüü on paigas. Lisaks tavapärastele küpsetistele ei puudunud ka kapsas, sardellid, keedukartul ja heeringas. Vaas lilledega on laual. „Mind kutsuti Luua-Juulaks, kuna armastasin korda luua. Ka praegu peab mul olema laual lillevaas lilledega. Segadust tubades, musti nõusid ei talunud,” kirjutab Lilli oma memuaarides.

Tõesti, Lilli on oma tegemistes korrektne, aga samas ei tundu, et ta end üleliia tõsiselt võtaks. Kui esimesel kohtumisel palusin ta pildile, oli ta parasjagu just sättinud end hekki pügama, seega olid seljas kodused riided. Pildistamine ei olnud aga küsimus. Ta sättis kõrvarõngad külge, kübara pähe ja oli valmis. „Raha oli meie peres alati vähe. Saime kõik hariduse, olime kenasti riides, toidetud,” on ta kirjutanud. Lilli ei lase end tühjast heidutada.

Sarnaselt Lilliga võtavad mind ka tema sugulased lahkelt vastu, kuigi näevad mind esimest korda, ja pealegi olen seal, et sellest kõigest ja ka nendest võib-olla pärast kirjutada. Enamik ei heitu minu kohalolust, jätkab lõbusat jutustamist ja nii mõnigi räägib meeleldi „Lilli-tädist” mõned head sõnad. Suhted on soojad ning on näha, et perekond arvab Lillist palju ja vastupidi.

Uhkusega räägitakse küll ühest või teisest, kus keegi on käinud, mida näinud, õppinud või kus töötanud. Perekond on eranditult edasipüüdlik. Lilli näeb ikka inimestes head, ei raiska aega õelutsemisele ning põlgab ära näiteks EKRE poliitika. Kuigi pikemalt ta sel teemal ei peatu, vaid juhuslikult, mööda minnes lipsavad need sõnad tema suust. Vaevalt et ta kellegagi nii tühise asja pärast nagu poliitika tülli tahaks minna.

Pärast perekonna lahkumist tulevad külla pikaaegsed sõbrad ja endised kolleegid. Sama rõõmsameelsed, sama erksa oleku ning elava huumorisoonega lahked inimesed.

Tohtri seiklused

1929. aastal sündinud Lilli on elus palju kogenud ega ole sugugi üksnes külalisi võõrustanud. Ta on üles kasvanud Viljandimaal Saareoja talus. Mälestuste järgi oli Lilli isa musikaalne, mängis klaverit ja harmooniumi ning kirjutas. Pereliikmed olid ka ilma hariduseta tasakaalud ja targad. „Meie peres alati kallistati tulles ja minnes ja ma ei näinudki kunagi vanemaid tülitsemas. Isa vaatas tunnistused üle, kui midagi ei meeldinud, ei riielnud. Ütles: „Õpite ju iseendale!” Õhtuti ronisime vahel isa-ema voodisse ja arutasime kirjandusteoste üle,” meenutab Lilli oma kirjutistes.

Lilli vanaema tuli 1938. aastal Eestisse Venemaalt. „Talle oli võõraks jäänud rikas elu ja pidevalt manitses meid ja sundis sööma odavamalt. Ikka hoiatas, kui raiskasime toitu: „Küll tuleb aig, kus teil pole ühte ega teist.” Ja tuligi sõjaaeg, kus kadus suhkur ja poed olid tühjad. Meid päästis talu, puudust me kunagi ei tundnud,” on Lilli kirjutanud.

Mäletan selgesti, kui kuulasin päeval raadiot, oli 21. juuni 1941, algas sõda. Nutsin ja läksin põllule lambaid kallistama ja ütlesin, et kardan, et teid tapetakse ära,” kirjutas Lilli sõja kohta. Sõja alguse hetkel oli Lilli 12-aastane. Memuaaride järgi lasidki Vene sõjaväelased lambad lõpuks talust läbi käies maha.

Lilli vanem õde Silvia töötas Rapla rajoonis pensionini stomatoloogina. Lilli ise suundus samuti meditsiinivaldkonda ning õppis sisearstiks. „Tahtsin olla tavaline arst, aga olin administraator,” tõdeb Lilli. Rapla haiglas paarkümmend aastat töötades võis see nii olla, aga päris ilma tavalise arsti kogemuseta ta siiski ei ole. Alustas ta oma arstitööd Loksal. Seal sattus ta mitmetesse huvitavatesse olukordadesse, mis oli Lilli sõnul talle väga hea praktika.

Peatüki all „Noore tohtri seiklused” võib leida järgmisi noppeid: „Tormisel sügisõhtul kutsuti mind Mohni saarele haige imiku juurde. Viinistu rannas oli meres kõrge kivi. Lained lõid üle selle. Oli kaks kalurit ja väike mootoriga paat. Saarel sai laps abi. Tagasi aga kalurid enam ei riskinud sõita, torm oli nii tugev. Põnevamad olid väljakutsed laevadele. Kord tassiti mind süles üle laudadest tehtud sillakese.”

Tänu meditsiinivaldkonnale tutvus ta ka abikaasaga. Nad olid nimelt kursusekaaslased. „Papa ütles, et on kena noormees ja võiks olla ka tema väimees. Mind häiris algul ta lühike kasv,” on Lilli kirjutanud. Nad olid tuttavad 11 aastat, enne kui armastus välja lõi. „Ma ütlesin, et võtan su ära, kuna jääd muidu vanapoisiks. Ta naeris, et ma mõtlesin, et võtan sinu ära, oled vanatüdruk,” meenutab Lilli naerdes. „Kui ta viis mu perekoju, siis õde küsis, kui palju sa neid siia tood,” meenutab Lilli lõbusalt. Huumor on üks suur osa Lilli olemusest. Ilma naermata tema seltsist ära ei saa. Lilli abikaasa Gunnar oli Raplas peaarst. Tema juured on tugevalt Raplamaal ja tänu sellele on ka Lillil praegu siinse kandiga sügav side. Nende poeg Urmas Sukles on oma elu rajanud Läänemaale.

Esivanemad on au sees

Kuidagi tahtmatult on Lilli mängitanud end siinse kandi lahutamatuks osaks. Ta ütleb, et ei ole usklik, kuid peab kirikust lugu ning on hea sõber kirikuõpetajaga. Ma ei pane seda sugugi imeks. Mida enam ma Lilliga koos aega veetsin, seda enam mõistsin, et Lilli otsib inimestest sisu. See ei pea olema sarnane maailmavaade või sarnased valikud elus, mis Lillit teisega ühendaks, vaid pigem sarnane soov võtta elust maksimumi. Kui Lilli räägib oma lähedaste saavutustest, näen ma, et oluline ei ole mitte saavutus ise, vaid teadmine, et elu ei ole olnud raisatud.

Hea on, et meil on memuaare, mida Lilli elu kohta lugeda, sest iseendast ta väga lahkelt jutustama ei kipu. Mõned naljakad lood räägib ta küll ning põhjalikult võib ta jutustada sadadest esemetest, mis Jaani talu kaunistavad, kuid isiklikest küsimustest põikleb ta eemale. Kavala naeratusega, aga lahkelt viib ta jutu mujale. Veetsin temaga kolmel päeval kokku neli tundi, kuid jutt veel päris otsa ei saanud. Õigemini, ma ei ole kindel, et me veel päris poolele teelegi jõudsime.

„Geenid,” ütleb Lilli, kui küsin, mis on tema kõrge ea saladus. Tema pere naised on ikka pika elu elanud, tõdeb ta. Kuigi tema käes on senine rekord. Väärikas eas Lilli ei ole lihtsalt elus, vaid ka elav. „On, mille nimel elada,” ütleb ta. Lilli on lisaks memuaaride üleskirjutamisele ka sõprade ja perekonna tähtpäevade auks kirjutanud luuleridu iseloomustamaks neid inimesi. Ta on praegugi teiste suhtes ülimalt tähelepanelik, kuulab sama meeleldi kui räägib ise lugusid. Talle meeldib hoida sidet ning teeb seda isegi Facebooki kaudu.

Kui ma uurin, miks on vaja kõiki neid vanu asju ja mälestusi talletada, ütleb Lilli lühidalt: „Esivanemaid peab austama.” Oma selge panuse on Lilli selleks igal juhul andnud. Lisaks tavaruumides hoiustatud esemetele on tal pööningul ja kõrvalhoones hoiul veel loendamatu hulk erinevaid talupidamisega seotud esemeid ning kõiksugu muud kraami. Leida võib nii tööriistu, raamatuid, riideid, mööblit, vanu rahakotte, pastakaid kui ka mänguasju. Lilli ei oska öelda, mis saab neist asjadest siis, kui teda enam ei ole, aga perega kohtumisel nähtu põhjal on loota, et austus esivanemate vastu Lilliga ei lõpe.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised