Raplast pärit teadlane Reedik Mägi andis oma panuse, et uurida, kuidas mõjutab inimgenoom Covid-19 haigestumisriski ja seda, kui raskelt või kergelt haigus läbi põetakse. Mägi töötab Tartu Ülikoolis bioinformaatika professorina. Tegemist oli rahvusvahelise uuringuga ning Reedik Mägi roll selles oli analüüsida Eesti andmeid.
Uuringusse oli kaasatud kokku ligikaudu 50 000 koroonapatsienti. Eesti geenivaramu panustas 1455 nakatunud geenidoonori analüüsimisega. Teadustöö avaldati esmalt ajakirjas Nature ning seejärel on see leidnud kajastust ka Eesti meediaväljaannetes.
Helsingi molekulaarmeditsiini instituudi vanemteadur Andrea Ganna võttis uuringu tulemused kokku: “Leidsime 13 sellist genoomipiirkonda, mis on seotud koroonaviirusega nakatumise ja koroona põdemise raskusega. Nagu mitmete teiste selliste uuringute puhul paiknevad need üle terve genoomi. Iga piirkonda üksikult vaadates on neil riskile mõõdukas või tagasihoidlik mõju, kuid need kõik kokku võttes on mõju siiski oluline.”
Reedik Mägi selgitas: “Saadud uuringu tulemuste põhjal on võimalik luua polügeenseid riskiskoore, mille põhjal saaks leida üles inimesed, kellel on suurem risk nakatuda või pärast nakatumist haigust raskemini põdeda. See võib aidata paremini määratleda riskirühmi, et neid oleks siis võimalik valvsamalt jälgida ja nende haigestumisele kiiremini reageerida.”
Uuring sai alguse juba 2020. aasta kevadel, haiguse esimese laine ajal. Selleks ajaks oli Eestis juba sadu nakatunuid ja viiruse leviku tõkestamiseks kehtestati piirangud. “Kasutades geenivaramu ressursse, proovisime anda oma panust selle haiguse paremaks mõistmiseks. Kuivõrd aga Eesti on väike ning ka haigestunute hulk on vaid murdosa kogu maailmas toimuvast, siis on mõistlik sedasorti teadust teha üheskoos,” rääkis Reedik Mägi. Sobiv koostöö leiti rahvusvahelise uuringuga, mida juhtisid dr. Andrea Ganna ja prof. Samuli Ripatti Soomest. Eesti geenivaramu roll on tegeleda siinsete tulemustega ning edastada need rahvusvahelisele konsortsiumile, mida esmakordselt tehti 2020. aasta septembris.
Koos uute nakatunutega on täienenud ka andmed. “Mainin ka igaks juhuks, et konsortsiumile ei ole saadetud geenidoonorite isiku- ega terviseandmeid – välja on läinud ainult koondstatistikud selle kohta, millised geenid on haigestumusega statistiliselt oluliselt seotud ja millised mitte,” tõi Mägi välja. Uuring jätkub seni, kuni Covid-19 epideemia kestab ja inimesi nakatub.
Mägi tõdes, et seda on palju uuritud, millistel inimestel on suurem tõenäosus nakatuda ning kes põevad haigust raskemini läbi. Leitud on, et suurem risk tüsistusteks on vanemaealistel inimestel, meestel ning ülekaalulistel inimestel. Seekordne uuring lisas varasemast tuntud riskifaktoritele geneetika – inimese geenikaardi põhjal saab ennustada nakatumise tõenäosust ning seda, kui suur on tõenäosus haigust raskelt läbi põdeda. Mägi rõhutas, et uuringu tulemused ei mõjuta vajadust lasta end vaktsineerida.
“Kuna nüüdseks on vaktsiinid juba kõigile kättesaadavad ning vaktsineeritutel on raskelt haigestumise tõenäosus väike, siis sedasorti riskiarvutused ei ole enam kuigi olulised. Hoolimata sellest, kas sul on kõrge või madal geneetiline risk, oleks kõigil otstarbekas ennast vaktsineerida lasta,” ütles ta.
Juba vaatas Mägi ka tulevikku. Ta ütles, et pigem tuleks järgmisena ette võtta n-ö pikk Covid ehk kuidas mõjutab haiguse läbipõdemine inimese tervist pikas perspektiivis. Pikaks Covidiks loetakse seda, kui mõned haigusnähud ilmnevad alles kuus nädalat pärast kokkupuudet viirusega. Seda on samuti juba uuritud ja leitud, et see puudutab pigem naisi ja mitte eakaid, vaid just nooremaid ja keskealisi, ent inimese geneetika mõju sellele on hetkel veel läbi uurimata. Veel tõi Mägi välja, et tegelikult tasub uurida ka Covid-19 epideemiast ja sotsiaalsest distantseerumisest tingitud vaimse tervise probleeme.
