Laupäeval jõudis lõpule kolm nädalat väldanud Kohila sümpoosion, mis tõi kokku kogu maailma kunstnikke. Külg külje kõrval valmis Tohisoo erilises anagama-tüüpi puupõletusahjus hulk imelist keraamikat.
Samal päeval tõmbas joone alla ka TAKKK keskkonnakunsti sümpoosion. Nende kahe puutepunktiks oli Kohilas asuv paberivabrik.
Esitlusele tuli suure töö tulemus
Keraamikasümpoosioni lõppüritus sai alguse Tohisoo mõisa saalist, kuhu tulid kokku nii osalejad, korraldajad kui ka teised huvilised. Tänavu toimus sümpoosion 21. korda. Projekti juhtisid Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva tänavu esimest korda. Nad tõdesid külaliste ees, et eelnevate korraldajate jäetud mantel, millesse mahtuda, oli suur. Kohale tulnud külalised aga kinnitasid, et naised mahtusid sellesse suurepäraselt.
„Täna on kõige põnevam hetk, sest me näeme mitme nädala jooksul higi ja verega valminud töid,” ütles oma sõnavõtus Eesti Keraamikute Liidu juhatuse esinaine Rita Randmaa.
Osalejate nimelt kõnelenud Kevin Andrew Morris tõdes, et aasta on olnud raske. Seda enam oli kunstnikel soov sümpoosionil osaleda ja saadud elamus endaga kaasa võtta.
Tänavu toimus üheaegselt kaks sümpoosioni, mis mõlemad olid omamoodi Kohilaga seotud. Lisaks pika traditsiooniga keraamikasümpoosionile korraldas Kose vallas toimetav TAKKK kunstikeskus teist aastat ka keskkonnakunsti sümpoosionit. Kahe sümpoosioni oluliseks puutepunktiks on Kohila paberivabrik.
Seega oligi tänavuse keraamikasümpoosioni tööde näitus jagunenud kahe koha vahel. Lisaks mõisapargile lubati külastajad ka paberivabrikusse sisse. Kui ehk tavapäraselt oleme harjunud kunsti nautima vähemalt mingil määral päevavalguses, siis vabriku pime ruum pakkus hoopis teistmoodi elamust. Paberivabriku uue ukse ette oli seatud tume riie, mis grammigi päevavalgust ruumi ei lubanud. See omakorda andis suurepärase võimaluse särada valguskunstnik Rene Manivald Tammel.
Kohalikud kogemused segunesid erinevate kultuuridega
Paberivabrikusse üles seatud näitust tutvustas külastajatele Aigi Orav. Oma ringkäiku alustasime kohe ukse juurest, kus olid endale koha leidnud Šoti päritolu kunstniku Kevin Andrew Morrise tööd. Suurem osa Kevini töödest oli tegelikult Tohisoo mõisapargis uudistamiseks. Neis oli ta kasutanud ja kujutanud erinevaid kalu taldrikutel. Paberivabrikusse otsustas ta aga valida tootmisega seotud tööd, mis tehase keskkonda paremini sobisid. Nii oligi külastajatel huvitav välja selgitada, mis rivvi seatud tööriistade seast olid inspiratsiooniallikas ja mis kunst.
Sarnast avastamisrõõmu pakkus ka Hongkongi kunstnik Amie Chan Nga Man. Tema portselanist lüliteid leidus ruumi erinevatel seintel. Lüliti sümboliseerib kunstniku jaoks võimalust olukorda muuta. Nii nagu Kevin, oli ka Amie valinud paberivabrikusse pigem industriaalse alatooniga tööd. Mõisapargis sai seevastu uudistada tema väga elutruusid keraamilisi kändusid, mis olid pühendatud anagama ahju juurest maha võetud tammepuudele.
Ameeriklane Broc Allen oli paberivabrikus esindatud terve lauatäie töödega. Tema töödes kohtusid Jaapani kunst ja kohalikud kogemused. Broc haaras kinni külastuskäigust Tohisoo mõisa vanasse viinakööki, kus teda inspireerisid Tohi džinni tootmiseks kasutatava masina siledad torud. Küünaldega valgustatud laual võis seda inspiratsiooni ka märgata.
Belgia kunstnik An Roovers oli paberivabrikus esindatud aga hoopis omamoodi kunstiga. Kolme nädala jooksul valmisid tema käe all minimalistlikud plaadid, mida ta lasi puupõletusahju protsessidel kujundada. Paberivabrikus otsustas ta kujutada hoopis aja liikumist. Kord paberivabrikus viibides märkas kunstnik päikese loodud valgusjoont seinal. Mõne aja pärast oli see juba oma algselt kohalt nihkunud. Sarnaselt koosneski kunstniku töö kahest triibust. Ühe moodustas valgus. Teise, paralleelse tumedama triibu sisse mahutas ta paberivabriku. Selle moodustamiseks kasutas kunstnik paberivabriku territooriumilt kaevatud ja leitud materjale.
Üks näituse massiivsemaid töid oli küproslase Elysia Athanatose laest rippuv suuremõõtmeline kookon. Sümboliseeris see vahepealset olekut ja transformeerumist. „Me ei tea, mis temast saab,” tõdes Aigi Orav. Seejärel viskas ta õhku küsimuse, kuivõrd mõjutavad sümpoosionil valmivat loomingut ka teised osalevad kunstnikud. Näitusel oli veel teinegi sarnast ideed kandev töö.
Argentiina keraamiku Florencia Califano käe all valminud töö kujutas inimnahast välja tulevat liblikat. Pärast suuremõõtmelise töö lõpetamist leidis Florencia ilu Keila jõest. Nimelt nautis ta väga jões ujumist ja oli võlutud kollastest vesikuppudest. Nii jäädvustaski ta nad savisse.
Valguskunstnik Rene Manivald Tamm oli selgelt suurimat inspiratsiooni leidnud Soome kunstniku Pauliina Pölläneni tööst. Kuigi kunstnikul valmis sümpoosioni jooksul neli tööd, otsustas ta näitusele panna vaid ühe. Selleks oli kätega vormitud roosivõrestikuga aken. Enamasti oleme harjunud aknaid silmade kõrgusel nägema, aga see aken asus maas ja toetus seina najale. Valgusallikas oli akna ja seina vahel ning peegeldus suurelt tervele seinale. „Nagu sinine unenägu,” kommenteeris Orav. Läbi akna tekkivad varjud paistsid olevat teispoolsusest ja aken justkui ühenduslüliks kahe maailma vahel.
Iisraeli kunstniku Roy Maayani töös oli aukoht eesli motiivil. Kunstnik on aga hea näide sellest, et mõnikord võib midagi huvitavat sündida ka äpardusest. Keraamika kõrval pakkus sama palju huvi video tema teisest tööst, mis ahju ei läinud. Kunstnik tahtis selle Keila jõkke viia, et see hävitada. Just nagu poleks seda kunagi olnud ja savi läheks maasse tagasi. Külastajad said video vahendusel sellest protsessist osa.
Näitust tutvustav ringkäik lõppes teise Iisraeli kunstniku Efrat Eyali tööde juures. Neisse talletas ta ümbritsevast keskkonnast saadud kogemused. Inspiratsiooni oli ta leidnud nii mõisa vanadest radiaatoritest kui ka klaverist.
Pilguheit tumedasse tulevikku
Lisaks keraamikale sai Kohilas nautida ka keskkonnakunsti sümpoosioni kunstnike töid. Niisamuti jagunes see kahe koha vahel. Kohila paberivabriku välisseinale tegi paberist installatsiooni Itaalia kunstnik Elena Redaelli. Läbi kahe korruse justkui vabrikust välja voolavas installatsioonis taaskasutas kunstnik paberit tapeetidest raamatute, ajalehtede ja dokumentideni. Installatsioon talletas endasse erinevad mälestused, mis said võimaluse välismaailma valguda.
Teine keskkonnakunsti teos oli Kohila raudteetammil avatud heliinstallatsioon. Selle autor on Austria helikunstnik Michele Seffino. Möödunud aasta märtsis, pandeemia alguses Itaalias elanud mees koges, kuidas linn ühtäkki vaikseks jäi. Kunstnik veetis oma päevi terrassil, kuulates läheneva kevade helisid. Lindude ja putukate loodud helimaastik oli üllatavalt rikas. Mõeldes aga globaalsele soojenemisele, keskkonnaprobleemidele ja sellele, kui fundamentaalset rolli putukad mängivad, otsustas ta koostada algorütmi, mis simuleerib looduse hääli.
Päikesevalguse mõjul töötav heliinstallatsioon koosnebki digitaalsetest helidest. Michele lindistas küll kohapeal siinseid helisid, et neid analüüsida, kuid raudteetammil kuuldavad helid on tegelikult tehislikud. Need on tema sõnul kehvad simulatsioonid, mis pakuvad pilguheitu pisut tumedasse tulevikku, kui reaalseid hääli enam olla ei pruugi.
Installatsioon kõlab päikeselisel päeval kolm minutit, millele järgneb 15 minutit vaikust. Seda aega soovitab kunstnik kasutada ümbritseva keskkonna reaalsete helide kuulamiseks.
Lilleõiest koorus välja ahjukratt
Õhtu närvekõditavaim hetk oli tuleskulptuuri avamine. Juba õhtu hakul Tohisoo mõisa juurde saabudes pakkus parki püstitatud spetsiaalne pudelikujuline ahi külastajatele huvi. Kroonlehtedena avanev ahi oli Eestis esmakordselt kasutusel. Ahju idee autor ja ehitusmeister on Andres Allik.
Programm oli koostatud nii, et külastajatel jäi parasjagu vaba aega ka mõisapargis uudistada ning ikka ja jälle ahju juurde naasta.
Pärast tunnikese kestnud muusikalist vahepala Liz Wirestringi esituses jõudis oodatud hetk käeulatusse. Iga minutiga läks õues pimedamaks ja inimesed kogunesid ringina ahju ümber. Vaatemäng pidi kestma vaid loetud minutid ja keegi ei soovinud sellest ilma jääda.
Tuleskulptuur on ood Kohila sümpoosionile. „Põletamine on hingestatud ja elav protsess. Selle ümber koonduvad kunstniku ootused, lootused, koostöö ja pingutused. Tuleskultpuur on mõeldud tänutäheks neile, kelle panus ja osalus on aidanud sümposioonil püsima jääda, aastate jooksul kasvada ja edasi areneda,” sõnas korraldaja Jekaterina Kultajeva.
Veel enne südaööd esines pealtvaatajatele tuletantsija, luues sobilikult salapärase atmosfääri. Südaööks oli ümbruses kõik vaikseks jäänud. Ahju ümber kogunenud inimesed vaatasid ahjust vaikselt selgesse tähistaevasse lendlevaid tulesädemeid ja ootasid viimaste ettevalmistuste lõppemist. Oma rolli põnevuse loomisel mängis ka ahi ise. Esimesel katsel ta planeeritult avanema ei soostunud. Ahjumeister pidi tema „kroonlehti” enne veidi jõulisemalt lahti meelitama.
Kui ahi aga lõpuks taltsutatud sai, avanes see kui lilleõis ning selle seest tuli välja mitmemeetrine Ahjukratt. Üürikese aja jooksul pakkus see pimedal suveööl vaatajatele tõelist tulemängu ja silmailu.
Töö autor on eestlane Sander Raudsepp. „Usaldades oma kunstiteosed puupõletusahju meelevalda, jätavad keraamikud oma taieste saatuse Ahjujumala hoolde. Ahjus lõõmavat leeki saab kavalusega suunata, kuid lõplik tulemus jääb siiski üllatuseks! Ahi annab ja Ahi võtab,” kirjeldas ta oma ideed.
Skulptuuri luues kujutas Raudsepp Ahjujumalat mitmepalgelise kratiliku olevusena. „See, milline nägu parajasti avaldub, oleneb vaatleja vaatenurgast ja seisukohast. Kavaldajana peidab ta endas mitmeid eriilmelisi nägusid. Tuleb vaid tähele panna!” sõnas ta.
Skulptuuri ehitamiseks oli Raudsepal pika põletusprotsessi tõttu aega kümme päeva. Ahju avamiseks oli vaja saavutada vähemalt 1260-kraadine kuumus. „Glasuuride toonidest järeldame, et ilmselt tõusis temperatuur veel kõrgemalegi,” lisas ta.
Põletusprotsess pakkus ka kunstnikule endale omajagu ärevust. „Põletamise käigus kuulsin paari valjemat mürtsatust, mis tegid mind murelikuks. Pragusid ja suuremaid tükke saab hiljem kokku liimida, kuid pudiks purunenud või näiteks keha külge sulanud tükke paraku parandada ei saa,” selgitas ta.
„Kui ahju avamise moment lähenes, oligi kõige hirmutavam see, et mis seal ahju sees siis toimus. Mõtlesin, et võib-olla need kaks päeva jooksul kuuldud väikest plahvatust olid skulptuuri käed, mis nüüd ahju avanedes ära kukuvad,” jagas ta oma mõtteid. „Ahi avanes, nägin skulptuuri irvitavat nägu ning ka kõik detailid olid endiselt omal kohal,” jagas ta oma kergendust ning tõdes, et tahaks juba järgmist suurt skulptuuri teha.
Pärast mõneminutilist vaatemängu sulgus ahi lilleõiena taas skulptuuri ümber ja Kohila XXI sümpoosion oli jõudnud lõpule.
