Autor: Anne Kalf, grupijuht
Külade liidul on aastatepikkune traditsioon korraldada aktiivsetele külaliidritele ja tegusatele kogukonnaliikmetele motivatsioonireise Eestimaa eri paikadesse, et tutvustada kultuurilugu, rikastada silmaringi, koguda uusi ideid edaspidisteks tegevusteks.
Seekordseks reisisihiks oli Ida-Virumaa. Reis sai teoks projekti „Kindel käeulatus“ toel, kus osapoolteks olid külade liit ja partnerluskogu. Reisil osales inimesi maakonna igast piirkonnast – grupis oli 38 inimest. Hea reisi alus on põhjalik eeltöö, reisikava pani kokku artikli autor.
4. augusti varahommikul, rahvas bussi kogutud, algas teekond Ida-Virumaa suunas. Esimeseks peatuskohaks Eesti Kaevandusmuuseum Kohtla-Nõmmel. Et maa-alustes käikudes ükski reisikaaslane ära ei kaoks, jaotati grupp kaheks – pool inimestest läksid maa alla, teine pool uudistas maapealset ekspositsiooni.
Meil, keskmaa inimestel pole õrna aimugi, millist mehisust nõudis kaevanduste algaastatel kaevuriamet: pikad tööpäevad, kõrvulukustav müra, tolm, lõhkamisega kaasnev suits, niiskus ja ränkraske töö. Uudistajana oli võimalus sellest tööst väike ettekujutus saada. Maa-alune tuur algas kaevurikiivrite pähepanemise ja vatijopede selgaajamisega, sellele järgnes väike instruktaaž ja suundusimegi maa alla.
Esmalt sõitsime allmaa rongiga sihtpunkti ja siis hakkasime kogenud giidi, kes ise samas kaevanduses pikki aastaid töötanud, saatel jalgsi alguspunkti liikuma. Peatuspaikades uudistamiseks võimsad puurimis- ja laadimismasinad, vagunid täis põlevkivi, läbinduspuurid, taustaks lõhkamise kõrvulukustav müra, ohusignaalid, vagonettide rataste kolin, et maa-alusest töökeskkonnast võimalikult adekvaatsemat elamust saada.
Uurisime, mis oli kaevuri palk 60.-70-ndatel aastatel – keskmiselt 500-600 rubla. Võrdluseks: mina algaja õpetajana sain 1975. aastal 85 rubla – peaaegu seitsmekordne palgavahe, aga töö raskusaste on võrreldamatu.
Taas tagasi maa peale jõudnud, läks teine rühm maa alla, esimene jätkas maapealse ekspositsiooni uurimist. Administratiivhoones võis näha väikest kaevurikorterit, meditsiinipunkti, kontoriruume, kaevurikohvikut, žetoonistende, kaevurilampide aluseid ja veel palju muudki huvitavat. Elamus missugune!
Järgmine peatus oli Kukruse polaarmõisas. Reisiseltskond ootas uudishimuga, miks just polaarmõis. Pärast giidi väga asjatundlikku ja põhjalikku mõisa tutvustust oli kõigil teada mõisa ajalugu ja saadud vastus küsimusele – miks polaarmõis?
Esmamainitakse Kukruse (Kuckarus) küla Taani hindamisraamatus 1241. Mõisa esimene omanik oli Hans Maydell, siis käis mõis ühe omaniku käest teise kätte, kuni rüütlimõis jõudis lõpuks aastal 1762 von Tollide suguvõsa omandusse. Pärast mõisa võõrandamist 1923. aastal on olnud mõisas kool, sovhoosi töötajate korterid, kauplus. Taasiseseisvunud Eestis kuulus mõis mõnda aega Kohtla vallale.
Aastal 2010 avati vastrenoveeritud Kukruse polaarmõisas Tollide suguvõsa tutvustav püsinäitus, mis kajastab Robert von Tolli ja tema vennapoja polaaruurija Eduard Gustav von Tolli elu ja tegemisi. Oligi selge, miks polaarmõis. Enne uue sihtpunkti suunas liikumist pakuti meile mõisas maitsvat kehakinnitust.
Edasi kulges tee Sillamäele, kus linna keskväljakul ootas meid Ida-Virumaa Kodukandi esindaja Ivika Maidre, kes oli ühtlasi nõuandja reisikava kokkupanemisel. Ivika jutt Sillamäe linna eluolust nõuka ajal oli kaasahaarav. Oma jutu ilmestamiseks luges ta katkendeid Andrei Hvostovi raamatust „Sillamäe passioon“.
Jalutasime promenaadil ja aina kuulasime suure naudinguga Ivika juttu. Sillamäe linn on erakordselt kauniks muutunud. Aga ega me tea ju, milline see linn oli nõuka ajal, kui sellesse linna puudus väljastpoolt sissepääs. Mina Ivika jutu kuulajana tajusin selgelt, et sealset elu ja inimesi mõistavad tõeliselt vaid need, kes sealkandis on sündinud ja elanud.
Meie jaoks on mõistetamatu, et selle kauni promenaadi ääres polnud ühtki suveniiri- ega jäätisekioskit. Sealsed inimesed nagu ei soovikski turistilt raha kätte saada. Uskumatu, et selle linna inimestel puudub ettevõtlikkus, selles linnas on vaid toidukauplused, seal pole ei kinga- ega kangapoodi. Kõike käiakse ostmas kas Narvast või Jõhvist. Kui olime kuulanud Ivika juttu, mõistsime, miks see nii on. Mõistsime Ivika muret selle piirkonna tuleviku pärast. Kuivõrd suudavad vähesed eestimeelsed inimesed eestlust hoida ja seda kanda?
Sillamäelt siirdusime Sinimägedesse Grenaderi platsile, kuulasime Ivika pajatusi sealse monumentaalkompleksi rajamisest, mälestuskivide purustamisest, taastamisest, erinevatest hoiakutest ja suhtumistest sellesse mälestusmärki ning Ivikagi aadressil aset leidnud ähvardustest. See pani meid kõiki mõtlema. Reisiseltskonnas oli inimesi, kelle sugulased sealsetes lahingutes kaasa löönud, kes igaveseks kadunuks jäänud, kes surma saanud, kes tervena sõjast naasnud.
Tegime ühispildi ja suundusime Vaivara Sinimägede muuseumi, mille väljapanek on pühendatud lahinguile Narva jõel ja Sinimägedes 1944. aastal. Muuseumis eksponeeritakse relvi, mundreid, sõdurite isiklikke esemeid, sõjaaegseid fotosid, vaenupoolte propagandaplakateid jms. Suurelt ekraanilt saab vaadata ajaloolisi filme ja dokumentaalkaadreid. Külastajatele pakkusid huvi trükised, erinevad meened.
Ja oligi kätte jõudnud aeg siirduda ööbimiskohta, mille olime valinud Narva-Jõesuu linnas. Ivika sõitis meiega kaasa ja huvitavad lood Narva-Jõesuu majade ja linna elu kohta jätkusid kuni hilisõhtuni. Enne magama heitmist oli neil, kel oli veel jaksu ja tahtmist, võimalik jalutada Eestimaa pikimal liivarannal.
Reisi teine päev, 5. august oli plaanitud veeta Narva linnas. Esimeseks külastusobjektiks oli Kreenholmi manufaktuur. Olin vaid kuulnud ja eemalt mööda sõites näinud selle tehase suurust, kuid selle tõelist pompöössust saime kogeda vabriku territooriumit koos giidiga külastades.
1857. aastal Saksa töösturi Ludwig Knoopi (1821-1894) Narva koskede vahele Kreenholmi saarele rajatud puuvillamanufaktuur oli 160 aasta jooksul piirkonna elu kujundaja. Kreenholmi tööstusettevõte oli riik riigis, siin olid majad töölistele, vajalikud olmehooned, haigla. Selles hiigelkompleksis sai tööd ligikaudi 12 000 töölist. Narva vahutavate koskede vahel mürisenud mammutettevõttele ei leidunud sarnast ei Venemaal ega Euroopas.
Kuigi praegu on hiiglaslik hoonekompleks maha jäetud ja tükati lagunemas, võib ikkagi vaimusilmas tunnetada endisaegset hiilgust ja suursugusust. Tänu Narva muuseumi korraldatavatele ekskursioonidele on Eesti- ja välismaistel turistidel võimalus selle manufaktuuri kunagist võimsust vaimusilmas tunnetada.
Järgmisena külastasime Narva kindlus-muuseumit. Tänu väga entusiastlikele ja asjatundlikele giididele saime põhjaliku ülevaate Narva linnuse ajaloost. Enam kui 700-aastane Narva Hermanni linnus on ajaloo jooksul kuulunud taanlastele, sakslastele, rootslastele, venelastele ja lõpuks eestlastele. Teises maailmasõjas tugevasti kannatada saanud linnus taastati põhiosas 1970.-80. aastatel ning seal avati muuseum, kus on eksponeeritud Narva linna ajalugu tutvustav püsiekspositsioon, aga ka kümmekond ajutist näitust.
2018 alustatud renoveerimise järel avati 2020. aasta juunis täielikult restaureeritud konvendihoone, mille püsiekspositsioon keskendub linnuse ajaloole alates esimeste taanlaste tulekust Narva jõe kallastele kuni tänapäevani. 51 meetri kõrgusest Pika Hermanni tornist võib imetleda vaadet Narvale, Kreenholmi manufaktuurile ja Venemaal asuvale Ivangorodi kindlusele.
Narva linna omaette vaatamisväärsus on Narva Aleksandri Suurkirik, mis 2000. aastast kannab Lennart Meri ettepanekul suurkiriku nime. Omanäoline on kirik seetõttu, et on kaheksanurkne. Tegemist on luterikirikuga, aga nimi on pühendatud Vene tsaari Aleksander II auks. Kirik on ehitatud Joala mõisa maadele, ehituskulud kattis Kreenholmi omanik Knoop, arhitektiks sama mees, kes projekteeris Tallinna Kaarli kiriku – Otto Pius Hippius. Kuna Kreenholmis töötas 1881. aastal, kui pandi nurgakivi, 5000 inimese ringis, oli nõue, et kirik mahutaks kõik töötajad. Ühtedel andmetel oli kirikus 2500 istekohta, ülejäänud seisukohad.
Teise maailmasõja ajal pommitasid Nõukogude väed Narva linna ja kiriku tornikiiver sai vigastada, lasti õhku ka kirikutorn. Pärast sõda asus Narva luteri kogudus kirikut taastama, kuid pidi 1962. aastal siiski kiriku maha jätma ja sakraalhoonesse paigutati kaubaladu.
Alles 1990. aastal sai luteri kogudus kiriku tagasi, kuid pidi üle elama skandaalse pankroti. Tänasel päeval kuulub kirik siseministeeriumi haldusalasse ja kogudus rendib kirikut. Koguduse suurus on üle 100 inimese. Selle kiriku olemasolu on Narva inimestele väga oluline. Jutlusi peetakse nii eesti, vene kui ka soome keeles. Kirik on hinnatud kontserdipaigana.
Kirikus demonstreeritavat installatsiooni „Taevas Narva kohal“ kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusinstallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas.
Meie reisielamused Narvas hakkasid lõpule jõudma. Tahtsime veel jalutada toredal jõepromenaadil. Oli näha, et Eesti pool on Euroopa Liidu toetusfondi raha mõistlikult kasutanud: valminud on kaunis ja atraktiivne keskkond puhkamiseks, sportimiseks, kalastajadki armastavad promenaadi. Kahju, et vastaskaldal Ivangorodi poolele jääv promenaadi osa pole kaugeltki samaväärne, kuigi Vene pool sai kopsakama rahasumma.
Keerasime bussinina kodu poole. Külastada jäi veel kaks paika. Paljud meist olid varem Toilas Oru pargis käinud, kuid seekord suutis reisijuht seltskonda üllatada. Oru pargis korraldatakse juba teist suve virtuaalseid pargireki: paned virtuaalprillid pähe ja oledki Konstantin Pätsi aegses Oru lossipargis, vaatad kauneid lillepeenraid, käimateid, kuhu isegi läheks meelsasti jalutama, kasvuhooneid, lossi terrassi ja kaunist lossi ennast. Lossi saaliski on võimalus ringi vaadata – laual auravad kohvitassid ja vaagnatel on isuäratavad puuviljad – tekib tunne, et lossis elatakse, aga lossi asukad oleks nagu läinud hetkeks parki jalutama või kõrval asuvasse saali. Missugune ilu ja rahu! Milline elamus!
Koduteele jäi ka Valaste juga. Tahtsime näha, kas pärast nii palavat ja põuast suve joast veel vett niriseb. Üsna vähe. Emake maa on kuivaks jäänud. Tore, et trepistik on korda tehtud.
Koju jõudis reisiseltskond hilistel öötundidel. Bussis jagatud tänusõnadest võisin grupijuhina tajuda, et reis igati õnnestus ja vaatamata kahele emotsioone ja elamusi täis väga pikale päevale jäädi nähtu ja kuulduga rahule, kogeti uusi teadmisi, kogemusi, mida oma kodukülas teistega jagada.
Aitäh, head sponsorid, reisiseltskond ja bussijuht! Kohtumiseni uutes paikades.
