Kolmkümmend aastat – on see pikk või lühike aeg?

On inimesi, kes mäletavad kolmekümne aasta taguseid sündmusi Eesti taasiseseisvumisel väga hästi. Minu enda mälu nii kaugele ei ulatu. Minu jaoks on see aeg tagasivaates justkui iseenesest mõistetav. Nii pididki asjad minema.
Ajaloo kulg oli suunatud Eesti taasiseseisvumisele ja muud varianti ei saanudki olla. Seetõttu on eriti põnev kuulata inimeste mälestusi, kes olid selles ajas tegevad ning oskavad näha nüansse, mis teistele jäävad esmapilgul märkamata.
Nooruspõlves ei olnud 20. august minu jaoks eriline tähtpäev, mida tähistada. Tõenäoliselt ei osanud ma taibata selle tegelikku tähendust. Kooliajal ei andnud see ka ühte puhkepäeva juurde, sest nagunii oli suvevaheaeg. Võib-olla alles ülikoolipõlves või hilisemas elus hakkasin huvi tundma, mis täpselt 20. augustil 1991 toimus ning miks seda päeva peetakse oluliseks. Viis aastat tagasi leidsin koos sõbraga huvitava viisi, kuidas seda tähtpäeva tähistada. 2016. aasta 20. augustil täitus Eestil taasiseseisvumisest 25 aastat. Selle puhul võtsime ette jalutuskäigu Varbola linnuse juurest Rapla kiriku ette. Nende vahemaa on veidi üle kahekümne kilomeetri. Vist oli 20,9 kilomeetrit, kui meenutama hakata.
Koos lühikese puhkepausiga kõndisime Varbola linnuse juurest Raplasse kolm tundi ja 45 minutit. Pärast mõtlesime, et kui oleks hakanud tulema Varbola keskusest või Tallinna-Pärnu maantee äärest, oleks 25 kilomeetrit täis tulnud. Siis oleks iga kilomeeter sümboolselt tähistanud ühte aastat alates taasiseseisvumisest. Tookord leppisime siiski 21-kilomeetrise jalutuskäiguga.
Tänases lehes kirjutame Ester Šankist, kes nendel pöördelistel aegadel töötas ajakirjanikuna. Ühtlasi oli ta Rahvarinde siinse aktiivi üks juhte. Jutuajamises temaga tuli välja oluline mõte, et lugusid taasiseseisvumisajast räägitaks edasi nii oma lastele kui ka lastelastele. Kas või selleks, et mõista, miks oli ärevatel päevadel vaja teletorni kaitsta. Küllap tol ajal täiskasvanueas olnud inimesed mõistavad seda une pealtki, kuid noorematele see nii üheselt mõistetav ei ole. Toonase televisiooni tähtsus informatsiooni edastamisel ning ühtlasi ka vaimsuse kandmisel võib tänapäeva tiktoki-põlvkonnale olla raskesti mõistetav. Küll aga tuleb televisiooni roll väga hästi välja 2005. aastal valminud filmis “August 1991”. Seda näidatakse ETV ekraanil ka eeloleva reede, 20. augusti hommikul.
Kes oskaks öelda, kas kolmkümmend aastat on pikk või lühike aeg? Kuid iga aastaga jäävad toonased sündmused aina kaugemaks ja muutuvad seeläbi iseenesestmõistetavamaks. Seetõttu on hea meel näha, kui noored näitavad ise huvi üles ja soovivad teada, mis toona tegelikult juhtus, millised ideed ringi liikusid ja mis arusaamad valitsesid. Praegu on nendele küsimustele vastamiseks inimesed olemas. Ma ei ole veel kohanud kedagi, kes ei oleks valmis oma toonastest kogemustest rääkima. Pigem vastupidi. Kui jutt juba lahti läheb, on kõigil midagi põnevat nendest päevadest jagada.
Ester Šank rääkis, et tema lapselapsed on ise huvi üles näidanud ja kuulavad hea meelega, kui neile ajaloost rääkida. Ehk on nii ka teiste noorte ja laste puhul. Lähiajalugu väärib meenutamist ja talletamist.