Seitsmendat korda toimunud Kohila hoovide päeval avas 20. augustil oma uksed 17 ühepäevakohvikut. Maitsvaid sööke ja mõnusat olemist sai nautida Kohila aleviku, Masti, Hageri, Lohu, Sutlema ja Pihali küla kohvikutes.
Samal päeval toimus üritus “Muusika tänavad”, nii et kaheksas kohvikus sai kuulda ka elavat muusikat. Esinesid näiteks ansambel Vares, Ethel Mäekivi, Tiina Adamson, Saku Mandoliinid, Omad Poisid, Paul Neitsov ja Player. “Muusika tänavad” on Kohila noortevolikogu korraldatav üritus, mille eesmärk on ühepäevakohvikutes hea söögi ja joogi kõrvale pakkuda ka head muusikat. Sel aastal oli esinejaid rohkem kui varasematel aastatel. Muidu on noortevolikogu aidanud leida esinejaid, aga seekord leidis enamik kohvikuid ise omale muusikud, kes just nende õuele sobiks.
Kohvikute lahtiolekuajad olid seatud niimoodi, et kui rahakoti paksus ja kõhu mahutavus takistuseks polnud, oleks saanud kõik kohad päeva jooksul läbi käia. Ka ilm oli kohvikutepäevaks justkui loodud, mõnusalt päikseline ja väikese tuulega.
Isiklikult jõudsin läbi käia kuus kohvikut. Alustasin Viljandi mnt ääres asuvast Rohelisest Kohvikust. Neiu leti taga rääkis, et tegelikult on selle kohviku pidaja tema klassiõde, kes parasjagu köögis süüa valmistas. See väike rohelise maja ees asuv noorte tehtav kohvik osales Kohila hoovide päeval kolmandat aastat. Kuigi nii mõnegi teisega võrreldes oli tegemist päris pisikese kohvikuga, oli see tõeliselt ehe ja armas kodukohvik.
Järgmine kohvik, Tohi Distillery, oli oma suuruselt aga esimese täielik vastand. Rahvast istus nii ruumis sees kui ka õues ning peale käsitöödžinnide sai seal ka kõhu toekama toiduga täis. Ilmselt oleks nii mõnigi tahtnud sinna istuma jäädagi, kuid avastamist väärivaid kohvikuid ootas veelgi.
Kuna Tohi kohvikus tulid vastu vallavanem ja avalike suhete nõunik, kes soovitasid kindlasti ka Paju tänavale “Minu pitsa ja ribi kohvikusse” minna, seadsin sammud sinnapoole. Kuigi selle kohviku pidajad olid arvanud, et väga palju rahvast ei tule, oli ühel hetkel nende pitsade ja ribide ooteaeg vähemalt tund. Rahvas aga ootas kannatlikult, ja kuulates, milliste omadussõnadega sööjad toitu kiitsid, tasus see end ka ära.
Esimene koht, kus elavat muusikat kuulsin, oli Hageri muuseum, kus ansambel Vares just oma etteastet lõpetamas oli. Üks kohvikute korraldajatest oli tänulik, et muusika nende õuel oli, ja sõnas: “Elav muusika on alati see, mis teeb hinge rõõmsaks ja loob hoopis teistsuguse meeleolu.” Sellega saab vaid nõustuda.
Muuseumi kohviku puhul on huvitav märkida, et kohe hommikul oli rahvas lausa ise kandikutega söögikraami juurde toonud, nii et sellest seal puudu ei tulnud. Lisaks oli seal võimalik keraamikat osta ja mis apteegikohvikus käik see on, kui punsliõli ei pakuta. Autojuhina jäi küll piirituse baasil jook seekord proovimata. Muuseumi juhataja Virve Õunapuu tegi ka väikese näitusi tutvustava tiiru ja juba oligi aeg sõita edasi Kepsleva Poni Kõrtsi.
Kes sellesse kõrtsi veel sattunud ei ole, neil soovitan soojalt seda teha. Ühest küljest toitude pärast (tervena grillitud põrsast ja lambatalle ei saa naljalt igal pool), teisalt talumiljöö pärast, mis selles kohas valitseb. Ja muidugi need ägedad viited Tolkieni fantaasiamaailmale.
Kepleva Poni Kõrtsis oli päev muusikat täis ja alguse tegi imelise häälega Tiina Adamson, kes oli selleks päevaks valinud esitamiseks Olav Ehala kaunid lood. Selle valiku tegi ta teadmata, et juulis esitati Kohila Hoovide Teatri ajal Hageris „Nukitsameest“.
Kohila hoovide päevale panin punkti Kohila õigeusu kiriku Papiemanda puhvetis, kus Epp Haabsaar pakkus kringlit ja erineva värvusega jooke. Naljaga pooleks sõnas ta, et eks igaüks valib joogi tumeduse astme vastavalt oma südametunnistuse puhtusele. Nii et mida tumedam südametunnistus, seda tumedam jook. Tegelikult olid kõik Epu tehtud joogid parajad vitamiini- ja tervisepommid, sisaldades ühe osana kindlasti pihlakat. Kiriku õuel sai aga koos kunstnik Rein Meresaarega ümbritsevat maastikku maalida ja soovi korral ka mõned õpetussõnad kaasa, kuidas pilt parem välja tuleks.



