10.4 C
Rapla
Pühapäev, 19 sept. 2021

Sisuliselt nullist üles ehitatud ajaloohõnguline kodu

Kui Kauni Kodu komisjon mööda Raplamaad suvel ringi sõitis, oli üks külastatud kodu Kohila vallas Vilivere külas asuv Otsakodu. Tervele komisjonile avaldas muljet selle kodu ajalooline miljöö, mida on tunda igal sammul. See oli ka üks kolmest kodust, mille Raplamaa Omavalitsuste Liit esitas riigi presidendile tunnustamiseks.

Juba lühikese ringkäigu ajal oli tunda, et selle kodu valmimise lugu on palju pikem, kui sel hetkel oli aega kuulata. Nii külastasime taas seda kodu, mida on viimastel aastatel üles ehitanud neli põlvkonda. Lisaks on neil läbi aastate abiks olnud lugematul arvul sõpru, tuttavaid ja sugulasi. Praegu elab ja toimetab Otsakodus Helle.

Foto: Siim Solman.

Otsakoju sisse astudes tundub, nagu astuks ajas tagasi, umbes nii saja aasta võrra. Isegi igapäevased tehnikaseadmed nagu televiisor või elektripliit jäävad esmapilgul märkamata. Eriti pliit, kuna sellele on kaunis puidust kapp ümber ehitatud, nii et kasutamise välisel ajal ei märkagi seda.
Maja ja kõrvalhoonete ülesehitamine on kõik ka fotodena salvestatud ja mitmesse albumisse köidetud. Alles on ka mustvalgeid fotosid, millel Helle ise on päris noor. Näiteks pilt ristimispäevast, kus aastane Helle koos teistega maja ees vankril on. Pildilt oli näha, et hoone oli siis õlgkatusega ja kulunud moega. Parema välimuse sai see aasta enne Helle pulmi 1964. aastal, kui tema äiapapa aitas seinad katta Püssi plaadi ja tapeediga.
Seda, mis ajast Otsakodu mõni hoone on kohapeal asunud, Kai ja Helle täpselt ei teagi. Haruldane on aga see, et talukoht on algusest peale ühe suguvõsa käes olnud. Kai rääkis, et testament, millega tema vanaisa talu oma isalt sai, on tehtud 1934, aga talukoht ise oli ammu enne seda olemas. Elutoa seinal olevalt sugupuult on ka näha, et Kai vanavanaisa oli sündinud 1860, kuid omakorda tema isa Otto Terik oli sündinud 1835 ja Kai teab, et siis oli see koht juba olemas. Ise arvavad naised, et ilmselt oli midagi selle koha peal olemas juba 1800. alguses.

Foto: Siim Solman.

Ränk tulekahju

Üks oluline ja kurb daatum Otsakodu ajaloos oli 19. august 1997, kui maja põlema pandi. Vilivere külas on põlenud kokku viis talu. Seda, milline oli koht enne põlemist ja nüüd, näeb köögis asuvatelt maalidelt. Suurim muutus on toimunud maja enda ja saunaga. Näiteks oli maja varem palju pikem, kuid maja ja puukuuri vaheline osa lammutati pärast põlengut täiesti maha. Samuti on muutusi aida juures, mis aga veel ootab lõplikku korrastamist. Kai rääkis, et ideaalis võiks see korda saada kolme aasta pärast, kui oleks vanaema Hella Teriku 100. sünniaastapäev. Aida suhtes on neil ka soov, et sellest võiks saada koht, mida võiks ürituste jaoks välja rentida ning enda sugulasi, sõpru, tuttavaid, kes abiks on käinud, võõrustada. Põlengu kohta meenutas Helle, et sisuliselt kolm päeva põlesid hooned. Praegune elumajaosa mitte niivõrd, kuid puukuuri osa küll. Brikett ja puud hõõgusid pärast esimest kustutamist veel nii palju, et tuletõrje tuli uuesti välja kutsuda. „Tänu Rapla meestele jäi meil üldse midagi alles,“ sõnas Helle. „Ja tänu Kohila inimestele, kes appi tulid,“ lisas Kai. Täiesti võõrad tulid neile appi.

Foto: Siim Solman.

Kai meenutas, et see kõik juhtus õhtul pool kümme. Ta ise oli lastega parasjagu sauna peal magamas, kui kuulis, et justkui püssipaugud hakkasid käima. Eterniitkatus oli see, mis niimoodi tules paukus. Kai vanavanemad, kelle kodu see oli, olid sel hetkel toas ja ei saanud ise üldse aru, et maja põleb, kuna põleng hakkas pihta puukuuripoolsest otsast.
Pärast põlengut arvas Kai vend Tõnis, et kõik alles jäänu tuleks kokku lükata ja uus maja vanavanematele elamiseks ehitada. „Aga raha meil ei olnud ja meil jäi korsten püsti. Kui tuli kindlustus kohale, öeldi, et kuna korsten on püsti, siis kindlustusraha te ei saa. Oleks me teadnud, oleks me lükanud korstna ümber,“ rääkis Kai.
Helle lisas, et niisugusel hetkel ei mõtlegi sellise asja peale. Ja tunnistas, et keegi üldse ei mõelnudki sellele. Ta mäletab, kuidas saunast välja jooksis, põlevasse majja läks ja selle asemel, et dokumentide või laste riiete järele haarata, võttis hoopis köögilaualt laste legoämbri ja onu suitsupaki ning viis kaevu peale. Ja kuigi tal oli mobiiltelefon käepärast, ei suutnud ta esimese hooga numbreid valida, et isa ja onu linnast appi kutsuda.
Helle meenutas ka, kuidas isa oli tal keelanud kohaletulnud Kohila päästekomandol lubada aknaid ja uksi lõhkuda. Helle vanemad olid olnud vabatahtlikud päästjad külas ja teadsid, et katkisest aknast tulev õhk annaks tulele vaid jõudu juurde. Kui 2013 toa seinad lahti võeti, oli ka näha, kuidas tuli oli mööda ülemisi palke liikunud. Elutoa köögiukse kohal olev nurk on jäetudki meelega tulekahjustusega. Vahel, kui tuul on teatud suunast, lööb tukilõhnagi veel sisse.
Peale selle, et tuli hävitas maja, jättis see jälje kogu pere hingele. Kuigi põlengu ajal Helle ei kartnud ja käis põlvili majast asju välja toomas, kardab ta nüüd tuld. Ja Kail läks kümme aastat, et ta julgeks taas seal majas magada, kuna iga väiksemgi heli äratas ta üles.

Suur töö ja sõprade abi

Pärast põlengut tulid kõik appi, kellel midagi perele anda oli, alates lampidest kuni usteni välja. Tuldi ka appi lammutama ja taas üles ehitama, et talveks vanavanemad katuse alla saaks. Kuid see oli siiski kiirkorras ehitatud ja 2000ndate alguses oli aru saada, et maja oli liiga niiske, korralikku soojustust ju polnud ja vanavanemad pidid talvel pidevalt kütma, et hoida maja soojas.
2013. aasta kevadeks olid palgid nii palju vajunud, et tagumise toa aken oli nagu kummis ja tahtis lausa välja kukkuda. „Me siis koos vend Tõnisega mõtlesime, et teeme selle seina korda, võtame lahti ja vaatame, mis seal on. Hakkasime kolmekesi lammutama, mina, ema ja mu tütar Liisu. Järgmine päev tuli vend appi ja siis veel sõbrad. Kui olime seina lahti võtnud, siis toa seest vaadatuna lilled paistsid. Vundamenti ju polnud. Ja sellest ühest seinast sai siis järgmine sein ja siis kolmas sein ja siis neljas sein…“ meenutas Kai. Kuna laenu kusagilt ei oleks saanud, müüs Helle metsa, mille eest saadud rahaga siis peamaja korda tehti. Kai on tänulik ka kõigile sõpradele ja tuttavatele, kes iga nädalavahetus ehitamisel abiks käisid.
Seoses lammutamisega oli Kail üks huvitav lugu rääkida. Seina lahti võttes tuli nähtavale üks pilt ja ta arvas, et tegemist on mõne haruldase maaliga. Hüüdis veel: „Vend, me saame rikkaks!“ Kuid siis selgus, et see oli Kalevi kommivabriku plakat, mis oli lihtsalt nii ilus, et meenutas tõesti maali.
Soojustamiseks põrandaid lahti kaevates tuli sealt ära vedada ka tohutus koguses kive, mis nüüd lillepeenarde äärtes on. „ See oli kohutav, ma ütlen ausalt. Tagantjärele kui ma mõtlen, siis me ei võtaks iial sellist tööd ette,“ sõnas Kai.
Kivise ja paese pinnase tõttu läks ka kopp katki, mis kanalisatsioonitorude jaoks kraavi kaevas. Lõpuks saadi küll kraav kaevatud ja torustik sisse, kuid seda kividega pinnast torudele peale ju ei tahetud. Kopaga tuldi pinnast tõstma, kuid Helle ja Kai korjasid hommikust kuni pimedate õhtutundideni selle seest kive välja, mis teetäiteks viidi. Kuid vanaema ja ema soovid said Kail siiski täidetud. „Vanaema soovis, et vesi oleks toas. Terve elu oli ta vett kaevust toonud. Ja ema sooviks olid suured aknalauad, kus saaks lilli hoida.“
Vanaema valitud on ka maja välisvooder, Kai tõi talle näidiseid vaadata ja sobivama valis ta välja, mis oleks võimalikult palju palgi moodi. Sisustuse poolelt tuleks kindlasti välja tuua Kai venna Tõnis Asiku tehtud lambid ja mööbliesemed. Kai isa oli mööblitisler ja see soon on olemas ka pojas, kes käib vanakraamilaatadelt igasuguseid asju kokku ostmas ja teeb neist siis midagi uut ja huvitavat (kuid siiski ajaloohõngulist).

Foto: Siim Solman.

Roosid ja tsaariaegsed sirelid

Kui elumaja 2013. aastaks korda sai, oli näpp nii-öelda antud ja ees ootasid järgmised hooned. Helle oli oma isale lubanud, et selleks, et lauda katus sisse ei kukuks, tuleb laut korda teha. Ta abikaasa Toomas jõudis veel enne siitilmast lahkumist laudakivid väljastpoolt seguga kinni panna. 2014 sügisel hakati lauta taastama. Ja järgmine aasta järgnes sellele sauna ümberehitus. Lammutusega oli küll kolm aastat varem alustatud, kuid vahepeal jäi see oma järge ootama. Vanast hoonest jäi alles vaid kolm kivimüüri ja seestpoolt olid aknaääred veel telliskividega, mis ka kokku kukkusid ja Helle poolt raudkividega asendati. Seinte taastamiseks läks vaja 75 kotti betooni, mille Kai pritsis kivide vahele tordipritsiga.
Pärast sauna võeti ette maa-alune kelder, mis hakkas kokku kukkuma. Kai sõnas, et tema vanaisa ei olnudki ehitaja, vaid põllumees, kes oskas rehapulki panna, niita ja rattarehvi vahetada.
Aed ja lillepeenrad on hoonete ümber planeeritud niimoodi, et Hellel oleks neid võimalikult lihtne hooldada. Muru niidab suuremas osas robotniiduk, mis isa mälestuseks on nimeks saanud Toomas. Laudatagust niidab Helle aga murutraktoriga. Enamasti kasvavad aias ühesugused roosid, tsaariajast jäänud sirelid ning mõnes kohas on amplid ja pottidega taimed, mida on kerge ühest kohast teise tõsta. Õunapuid on vähemaks võetud ja olemasolevad madalaks lõigatud. Kai naeris enda aia viinamarju proovida andes, et kui vanasti kasvatati kanu ja lehmi, siis nüüd viinamarju ja kultuurmustikaid.
Kui aga rääkida Otsakodu nimest, oli alguses koha nimi Otsa talu. Kust see nimi pärineb, Kai küll ei tea. Vahepeal oli talu nimes rooma number sees ja Kail tuli emaga valda talu nime muutma minna, kuna rooma numbrit ei tohtinud nimes olla. Vallas selgus, et Hageri tee ääres oli keegi Otsa talu nime juba ära võtnud ja neil ei jäänud muud üle, kui tuli talu nimeks Otsakodu panna.
Otsakodu on hea näide sellest, et ei pea olema suurt rahakotti, piisab sellest, kui on endal töökad käed ja palju sõpru, kes on valmis appi tulema. Kuid nagu Kai sõnas, siis ega vahet ole, milline on maja, tema jaoks teevad koha koduks need inimesed, kes seal elavad.

Foto: Siim Solman.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,159JälgijatFollow

Viimased uudised