Hakkame santima, Raplamaa!

Kristi Ardel,
Eesti Folkloorinõukogu
„Hakkame santima!“ projektijuht

Peagi on saabumas kummastav hingedeaeg, mil usutakse lahkunud esivanemate tagasipöördumist meie sekka. Vanemal ajal tähistas see periood kibekiirete põllutööde lõppemist ning kauaoodatud hingetõmbeaega, mil külarahvas sai mahti üksteisel külas käia ja seltskondlikult aega veeta.
Eriti oluline oli see täiskasvanuikka jõudnud noortele, kelle jaoks oli üheks armastatuimaks läbikäimise ja lõbutsemise viisiks santijooksmine.

Unustatud sandid
Ajas tagasi vaadates selgub, et Eestimaal tunti sügistalvisel ajal teisigi eriilmelisi sante – juba septembri lõpus olid liikvel mihklisandid, sealt edasi aga hinge-, mardi-, kadri-, andrese-, luutsi-, tooma-, tabani-, jõulu-, nuudi-, vastlasandid. Seega oleme enamiku kodumaistest santidest juba unustanud. Kahjuks on ka mardi- ja kadripäeva tähistamine oma endise elujõu kaotanud. Sanditajate keskmine vanus on oluliselt kahanenud, sandiperedes kohtab üha harvem värvikaid tegelaskujusid. Arhailiste õnnistamis- ja tänamislaulude asemel kostavad tubades lihtsad lastelaulukesed ning mahlakad täiskasvanute naljad on sootuks oma koha kaotanud.
Et mardi- ja kadripäev ei hääbuks, on Eesti Folkloorinõukogu poolt ellu kutsutud üle-eestiline aktsioon „Hakkame santima!“, mis ärgitab mardi- ning kadripäeva täiskasvanute seas tähistama nii, nagu meie esivanemad seda tegid – omavahelise läbikäimise ja rikkaliku pidulauaga. Sel aastal oleme tähelepanu suunanud rikkalikule kadripäeva kombestikule.

Püha Katariinast kodustatud Kadriks
Kadripäevaga seotud iidne pärimus ei ole tänapäevani kahjuks säilinud. Võime vaid oletada, et kunagi võis see olla seotud naisterahvaste üleminekuriitusega, et tähistada tütarlapseeast täisikka jõudmist. Alles hiljem, 4. sajandil, segunes see märtrisurma surnud püha Aleksandria Katariina austamisega, kelle nimi eestlaste suus koduselt Kadriks muutus. Lihtsa talurahva jaoks tähendas kadripäev naistepüha, mil tehti algust tubaste töödega.
Lammaste kaitsja Katariina mälestuspäev oli tuntud ka lambapäevana, sest päevasel ajal käidi uste taga määgimas, et pererahvale karjaõnne kindlustada. Määgijateks olid pigem lapsed ja naised, vähem mehed.
Lääne-Eestis käisid päevasel ajal kadriks vanemad ning vaesemad tagasihoidlikult maskeeritud naised, kelle jaoks olid kogutud annid hädavajalikud elus püsimiseks. Seepärast eelistasid nad sandis käia üksi ning kasutasid saadud toitu, villa ja lina vaid enda tarbeks.
Õhtustel sanditajatel olid juba suurejoonelisemad plaanid – ande koguti ühise suure kadripeo tarbeks. Mõnel pool kujutas pidu suurt simmanit, teisal aga mängiti maha 60-70 osalejaga pulmapidu, mis võis kesta päevi. Seepärast poetati kadrisantide annikotti just neid pühadetoite, mida ühisele peolauale sünniks panna: lambaliha, kukki-kanu, käkke, ube-herneid, pähkleid, karaskit, leiba, õlut. Järelpidudest võtsid osa ka need, kes ise sanditamas ei käinud, kuid panustasid sellevõrra usinamalt pidulaua sättimisse ja toidu valmistamisse.

Iga pidu vajab ettevalmistust!
Et kadripäev mööduks ka tänapäeval nii, et seda oleks veel takkajärele põhjust mäletada, tuleb selleks juba varakult ettevalmistusi teha. Oktoobris toimuvad Raplamaal koolitused, mis just täiskasvanute silmad särama löövad.
Kuigi kadrisantide poolt toodav karjaõnn on meie põlvkonda siiani vähe kõnetanud, on see viimasel kahel aastal omandanud hoopis uue tähenduse. Kas pole mitte piirangutevaba karjakesi koosolemine üks suur karjaõnn? Oleme elavad hinged, kes vajavad elusolemiseks üksteise lähedust, tuge ja head seltskonda.
Mitmekülgset teavet nii sanditamistraditsioonide kui ka koolituste kohta leiab kodulehelt hakkamesantima.ee.