Tiit Petersoo,
Kumari-nimelise looduskaitsepreemia laureaat aastal 2009
lmselt ei ole vaja lugejale selgitada, kus asub too Rapla linna ainus riikliku tähtsusega loodusmälestis, mis võeti kaitse alla juba esimese vabariigi ajal. Vastavat otsust korrati okupatsiooni ajal („Kultuurimälestiste ja looduse kaitsest Rapla rajoonis” 1965 Rapla rajooni TSN Täitevkomitee). Lühidalt öeldes Viljandi maantee ääres enne raudteejaama.
On käibel ütelus – kolm on kohtuseadus. Nii ka siinkirjutaja võtab Kõpsoni (tuntud ka kui Rapla rahn, Kalevipoja luisk jne) kivi puhul ajalehes sõna juba kolmandat korda. Varem on seda tehtud Ühistöös 14. mail 1963 – „Tumm kui kivi” ja Nädalises („Lehmlõuke”) 17. jaanuaril 1996 – „Rapla linna ja … häbiplekk”.
Too kivi on kunagi olnud ka suures ohus. Kadunud metsamees Hermann Kopelmik rääkis selle kohta järgmist. Kõne all oleva kivi lähedal tehtud raudkivikillustikku ja tahetud ka see kivi killustikuks teha. Kivi eelneval lõhkamisel dikteerinud lõhkeaine hulka elumajade lähedus. Kasutatud kogus löönud kivi küljest ainult tüki lahti.
See lahtine tükk kuulus kivi juurde ning oli samuti kaitse all ja jutustas kivi ajaloost. Paraku suures „korrastuspohmeluses” on too tükk kivi juurest “ära kadunud”. Selle tüki jälg kivil oli väga hästi nähtav ning vähegi targem inimene sai kohe aru, et tükk on sellelt kivilt.
Muide, kunagi sai vesteldud ühe pensionärist koolidirektoriga, kelle nime paraku ei suuda meenutada. Noorpõlves koolis käies oli tema olnud sealkandis korteris ning teenimise eesmärgil võtnud lõhkeaine tarvis suurde kivisse augu puurimise enda peale. Tööandja käinud siis õhtuti vaatamas, kui sügav kivis olev auk juba on.
Soovin, et Raplamaa keskkonnaamet ja Rapla vallavalitsus uuriks, kus on see tükk kaitsealusest kivist ning kui see ei ole vahepeal kildudeks taotud, anda korraldus see kivi juurde tagasi tuua.
