Alus värskelt avatud kohviku Nautlejad perenaised on Piret Svirilin ja Liina Suurmägi. „Ma saan aru küll, et ükski normaalne inimene ei ava katku ajal kohvikut,” ütleb Piret naerdes. Ometi ei lasknud naised end koroonapandeemiast heidutada ja usuvad, et kõigele leiab lahenduse.
Külastasime kohvikut möödunud nädalal. Seni tegutses hoones Sinine söögituba, millele vihjavad ka kohviku intensiivselt sinised seinad. Koht on saanud aga uue hingamise ja perenaised. Meie kohtumise päeval tähistas kohvik Nautlejad oma neljandat edukat tööpäeva.
Pärastlõunaks olid koogiletid juba üpris tühjaks jäänud. Šokolaadikook oli otsa lõppenud, klaasukse taga ahvatles veel viimane toorjuustukoogitükk. Taevalikult maitsva koogi ja kohvitassiga istusime ühise laua taha, et rääkida, kuidas naised kohviku avamise mõttele tulid.
Eestisse tõi armastus
Piret elas viis aastat Rootsis. Poole sellest ajast pidas ta Stockholmis Eesti Maja restorani. Nagu paljude lugude puhul, sekkus siis saatus ja Pireti ellu saabus armastus. Mees ei soovinud Rootsi kolida ja Piret ei soovinud kaugsuhet. „Ootasin oma printsi kaua. Mul tuli ära otsustada,” räägib ta. Ta ei tahtnud aastaid teineteisest eemal ja erinevates kohtades elada ning vaadata, mis saab.
„Tulingi põhimõtteliselt siia mehele. Täpselt aasta aega tagasi kolisin tagasi Eestisse,” räägib Piret. Kolimise ajal lubas ta, et ei tee terve aasta mitte midagi. Täpselt nii ka läks. Eestisse kolis ta möödunud aasta 1. novembril ja kohviku avas tänavu 1. novembril. „Oma lubadustega tuleb olla ettevaatlik,” nendib ta.
Tegelikult naine päris käed rüpes sel ajal ei istunud. Vahepealsesse aega jäid pulmad, seljaoperatsioon ja koroonalained. Samuti asus ta Kehtna kutsehariduskeskuses uusi teadmisi omandama. Toitlustuskorralduse eriala täiendkoolituse mõte meeldis talle kohe. Kuigi kogemust toitlustusvaldkonnas on pikalt, polnud tal ametlikke pabereid.
Liinast, kes täiendab end samal kursusel, sai abielu kaudu Pireti sugulane. Ka Liinal on samas valdkonnas juba 13 aastat kogemust. Enamjaolt on ta töötanud suurköögis nii lasteaias kui ka koolis, aga ka pubis. Praegu ongi naistel kiired ajad, sest lisaks kohviku avamisele ootab lõpetamist ka kool. Oma paberid peaksid naised kätte saama detsembri keskpaigas. „Siis saavad meist esimesed suurköögi viienda taseme kokad Eestis,” ütleb Piret.
„Meil on Piretiga koos hästi mõnus sünergia,” kirjeldab Liina. Mõlemad mõlgutasid mõtet oma kohvikust. „Mul käed sügelesid, aga ma ju tean, mis tähendab ühe kohviku pidamine. See ei ole kaheksast viieni, uksed kinni ja nägemist. See on hull tegemine, kui sa tahad, et see jõuaks kuhugi ja inimesi käiks. See võtab ikkagi väga palju aega ja tööd,” räägib Piret. Üksi seda kumbki teha ei tahtnud ja seega ühendati jõud.
Piret elab Kodilas ja Liina Kehtnas. Kohvik asub aga Alus. Kohti vaadati ka mujal, aga just Alus tekkis see õige tunne. „Siin on nii palju potentsiaali,” ütleb Piret. Naiste südamed aitas võita ka pilk hoone kööki. „Me tahtsime suurt kööki. Kuna me tahame cateringi teha, siis on vaja suurt ruumi,” räägib Piret. See oli tingimus, mida Raplas vaadatud kohad ei täitnud.
Kohvik katku ajal
Plaan keset koroonapandeemia aina rangemaks muutuvaid reegleid uus kohvik avada kõlab pisut hullumeelselt. Seda mõistavad ka Piret ja Liina. Sellest hoolimata on kõik senimaani väga sujuvalt kulgenud. Suurt reklaami tegemata on huviliste hulk neid positiivselt üllatanud.
Esimesed kolm päeva toimetasid nad kohvikus kahekesi. Meie kohtumise päeval olid nad endale juba esimese abilise otsinud. Kindlasti soovivad nad juurde ühte kokka ja ehk ka ühte teenindajat.
Julgust praegusel ajal kohvik avada annab juurde ka kohe üle õue Alu mõisas asuv Kaitseliidu kool. „Meil on Kaitseliiduga leping ja ma ise olen ka kaitseliitlane. See on väga suur au ringiga tagasi olla ja neile süüa teha,” ütleb Piret. Toitlustamist vajavad ka mõisa külastavad erinevad Kaitseliidu üksused, kes näiteks koolitustel käivad. „See on üks asi, mis täiustab meid,” arvab Piret.
Mõistagi loodavad nad, et piirangud jäävad peagi seljataha. Ruumikas kohvik võiks olla koht, kus mõnda sünnipäeva tähistada või pidu pidada. Jõudumööda loodavad nad ka ruumide väljanägemist romantilisemaks ja helgemaks muuta.
Kohviku asukohta peavad nad iseenesest plussiks ja mitte miinuseks. Nad näevad, et ümberkaudsetel küladel ei ole head keskust. Nautlejate kohvikust võiks saada see koht.
Kord võiks majal olla ka väliterrass, kus soojemate kraadidega mõnusalt aega veeta. Samuti sobiks Alu oma kauni pargiga pikniku pidamise kohaks. Kohvik aitaks omalt poolt piknikukorvi maitsva söögikraamiga täita. „See kohvik võiks olla Alu süda,” arvab Piret.
Praegu võetakse kõike aga sammhaaval. Kuniks piirangud leevenevad, on naised ikka optimistlikud. „Ma ei ole mitte kordagi sellepärast hirmu tundnud, et on koroona. Alati on võimalus leida mingeid lahendusi,” arvab Piret. Nad on valmis vajadusel toitu ainult kaasa müüma hakkama. „Juba praegu tegelikult ostetakse päris palju kaasa,” tõdeb ta. Samuti on juba mõeldud ka toidu kohaleviimise võimalusele. Kuna teenuste hulgas on ka catering, poleks toidu väljasaatmine midagi uut.
Koroonaolukorrast tulenevad piirangud on ettevõtjale kahtlemata lisatöö. Piret aga ütleb, et inimesed on ise vastutulelikud ja tihtipeale astuvad uksest sisse juba koroonatõend käes, et see ette näidata. „Ei ole probleeme, on vaid lahendust vajavad küsimused. Ma arvan, et igale asjale on lahendus,” ütleb Piret.
Liina ja Piret usuvad, et õiged asjad lihtsalt juhtuvad. Kohvik sattus nende teele pisut justkui iseenesest ja kõik sellega seonduv on kulgenud ootamatult lihtsalt. „Kui see niimoodi ise tuleb, siis ongi ainult, et võta vastu, siruta tiivad ja lenda,” ütleb Piret. „Unistama peab,” lisab Liina.
„Ma usun ka sellesse, et õiged asjad ongi lihtsad. Ei pea hullult raske olema,” võtab Piret kokku.
