Lauri Läänemets, Riigikogu liige, SDE
Mõni kuu tagasi tähistasime Eesti taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Vaieldamatult on viimaste kümnendite jooksul ühiskonna jõukus kasvanud ja inimeste heaolu paranenud, aga ennekõike puudutab elu edenemine Tallinna ja Harjumaad, kuhu on koondunud kaks kolmandikku meie rahvuslikust rikkusest. Küll ja küll on neid piirkondi ja inimesi, kes pole Eesti eduloost osa saanud või on saanud seda vähesel määral.
Rohkem kui inimpõlv on räägitud ka Eesti ääremaastumisest ja ebaühtlasest arengust ning püütud neid protsesse väärata, aga laias pildis pole see õnnestunud. Töökohtade ja eriti just tasuvate töökohtade puuduse ning inimeste soovi pakkuda oma perele väärikat äraelamist ja lastele paremat tulevikku tagajärg on see, et oma kodukohast lahkutakse kas Tallinnasse, Tartusse või välismaale. Ja nii aastast aastasse, kümnendist kümnendisse.
Majanduse kiire areng on saanud paljuski teoks tänu Euroopa Liidu toetustele, mis on kosutanud ka haridust, kultuuri ja veel mitmeid teisi valdkondi. Aga paradoksaalsel moel on euroraha, täpsemalt selle kasutamise reeglid hoopis võimendanud lõhesid Tallinna ja pealinna ümbritseva kuldse ringi ning ülejäänud Eesti vahel. „Nähtamatu käsi“ on olnud maapiirkondade vastu ebaõiglane ja suurendanud regionaalset ebavõrdsust.
Kõige kurvem on see, et probleem on riigile hästi teada, aga puudub poliitiline soov seda lahendada. Rahandusministeeriumi tellitud „Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020” kinnitab, et Eesti väiksust arvestades on piirkondlikud erinevused liiga suured ja nihet ühtlasema territoriaalse arengu suunas pole toimunud. Ühtlasi näitab see dokument, et euromiljarditel on oma roll ebavõrdsuse kasvamisel. Senised rahajagamise programmid pole suutnud protsesse pidurdada, kuna üleriigilised toetusmeetmed ei arvesta kohapealsete erisuste ja vajadustega. Kui eurotoetusele konkureerivad samadel tingimustel Tallinna ettevõte, kus on ohtralt teadmisi ja raharessurssi, ning ääremaa ettevõte, koondub raha alatihti Tallinna. Ja nii see „kuldne ring“ õitseb.
Väiksematele linnadele ja maakohtadele täiendavalt 350 miljonit eurot tasuvate töökohtade loomiseks
Käes on otsustav hetk. Eesti saab järgmise seitsme aasta jooksul rekordkoguse euroraha, mille toel on võimalik kutsuda riigi arengus esile suuri muutusi. Paraku on otseselt regionaalarengule suunatav summa vähenemas seniselt 250 miljonilt 219 miljonile eurole ehk 31 miljoni euro võrra. Kavandatavad meetmed on õiged, aga summad on naeruväärselt väikesed. Regionaalarengu miljonid ei saa valedel alustel jaotuvate miljardite vastu.
On viimane aeg hakata Eestit südamega juhtima ja eelistada maapiirkondi suurematele linnadele. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku suunata eurorahast täiendavalt 350 miljonit väikelinnadesse ja maapiirkondadesse, et selle toel töökohti luua. Väljaspool „kuldset ringi“ võiks see tähendada viit miljonit eurot omavalitsuse kohta. Kergliiklusteedele ja teistele olulistele projektidele jäägu muu raha, see summa peab jõudma otse ettevõtjateni. Olgu see siis uute seadmete soetamine, töötajate koolitamine, digitaliseerimine, teaduse kaasamine, ekspordivõimekuse loomine või ükskõik milline piirkondlikke vajadusi toetav tegevus.
Eurorahaga tehtavate investeeringute toel saab suurendada olemasolevate töökohtade tootlikkust ja tõsta seeläbi palka ning luua uusi töökohti. Hinnanguliselt suudaksime nii luua kogu Eestis 15 000 tasuvat töökohta. Iga maakonna kohta tähendab see keskeltläbi 1000 hea palgaga töökohta. Ainult nii saame panna piduri maapiirkondade tühjenemisele. Muidu jätkub kurb statistika, kus aastas jätab oma kodupaiga 2000 inimest.
Oma piirkonnast valitud Riigikogu liikmelt tasub uurida, kas ta toetas regionaalse ebavõrdsuse vähendamise plaani, kui Riigikogu suur saal seda septembri lõpus arutas. Kui ühiskond ei arene õiglaselt, on kõik kaotajad. Ei ole olemas esimest või teist Eestit, kõik on meie oma inimesed, kes väärivad täisväärtuslikku elu nii maal kui ka linnas.
