Võrdsus vaid näiliselt

Riigikogu sotsiaalmeediasse ilmus 9. novembril postitus, mis on paljudes, kaasaarvatud minus, tekitanud mitmeid küsimusi ja rohkelt emotsioone. Eestimaa Rohelised on teinud ettepaneku muuta abieluseadust niimoodi, et see poleks samast soost paaride suhtes diskrimineeriv, lastes neil abielluda.
Ettepanekule koguti 35 805 allkirja, mis on piisav selleks, et rahvaalgatus seaduse muutmiseks peaks jõudma Riigikogus lõpphääletusele. Kuid Riigikogu postituses on kirjas, et õiguskomisjon leidis konsensuslikult, et Eestis kehtiv perekonnaseadus on põhiseadusega kooskõlas ega ole kellegi suhtes diskrimineeriv. Ja eriti „tore” on lause: „Komisjoni hinnangul on abieluvõrdsus Eestis tagatud kõigi abieluvõimeliste isikute jaoks.”
Kogu postituse kõige mõnitavam osa LGBT+ kogukonna jaoks on aga postituse juures olev pilt, mis kujutab kahte naist, kes riietuse ja lillekimbu järgi otsustades on tõenäoliselt just abiellunud. Selline paar ei saa ju Eestis abielluda, nii et pilt ja tekst ei lähe omavahel mitte kuidagi kokku.
Üldse on kogu selles õiguskomisjoni otsuses rohkelt küsimärke. Petitsiooni algatajatega ei räägitud midagi, õiguskomisjoni istungile oma seisukohti kaitsma neid ei kutsutud ja roheliste kirjadele ei vastanud ka õiguskomisjoni liikmed. Arutelu protokoll puudub hetkel, pidavat tulema nädala jooksul. Nii et selgusetuks jääb, milliste seisukohtade alusel konsensuslik otsus tehti.
Põhiseaduses on mustvalgel kirjas, et „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.” Kuid vaata mis pidi tahad, õiguskomisjoni otsus on diskrimineeriv, LGBT+ kogukonna inimesed ei ole selle järgi abieluvõimelised. Või kuidas seda abieluvõimelisust mõistma peaks? Ja seda hülgemöla, et saavad ju kõik abielluda, võite kuskil nurga taga rääkida, kuna ilmselgelt ju ei saa, kui su armastatu on samast soost inimene.
Abiellumine ei ole enam ammu see, mida majanduslikel või võimu kindlustamise põhjustel peab tegema, vaid abiellutakse ikka armastusest. Või on heteroseksuaalsetel inimestel teine arusaam abielust? See väide, et abielu mõte on lapsi saada ja seepärast ei tohi samasoolised abielluda, ei ole ka mitte kuidagi pädev. Väga palju on abielus paare, kes mingil põhjusel ei saa või ei taha lapsi, kuid nende abielu ei ole selletõttu kuidagi teistest kehvem.
Facebooki grupist „Virginia Woolf sind ei karda!” leidsin samal teemal arutelu ja sealt ühe õiguskomisjoni esindajaga peetud kirjavahetuse. Esindaja kirjast loeb välja, et samasooliste isikute registreeritud kooselu abieluinstitutsioon ei hõlma, kuna ühiskonnaliikmete enamuse väljakujunenud väärtushinnangud seda ei toeta ja väärtushinnanguid ei saa üleöö muuta. Tõesti ei saa miski üleöö muutuda, kuid tegelikult enamuse vastuseis puudub. Uuringud on siiski näidanud, et samasooliste pooldajaid ja vastaseid on ühepalju.
Ilmselt ei koida Eestis niipea veel päeva, kui kõik ongi päriselt võrdsed ja abielluda saavad ka samasoolised paarid, kuid võiks siis vähemalt pärast seitset aastat kooseluseaduse rakendusaktid toimima panna, need on liiga kaua tolmu kogunud. Kuid isegi seda ei suudeta või ei taheta teha.
Kirjutan seda teksti ajal, kui veel ei ole toimunud virtuaalne meeleavaldus, mida reedel korraldasid noorsotsid, Noored Rohelised ja Noor Eesti 200. Karta küll on, et ega see meeleavaldus kellegi arusaamisi niisama lihtsalt muuda, nii nagu see tekstki midagi ei muuda. Kuid vaid vaikides vaadata, kuidas üht inimgruppi järjepidevalt diskrimineeritakse ja halvustatakse selle pärast, mida nad endas muuta ei saa, ka ei saa. Ehk saabub kord aeg, kui hääle tegijaid on piisavalt palju, ja midagi siiski muutub.