Juhtkiri: Rahakülvivolinike töised päevad

Kui palju peab rääkima, et aastast aastasse korduv rahakülv ei ole moraalne? Aga kus sa sellega – riigikogulaste jaoks on see kohe nii tähtis aktsioon, et soovist sellesse tõsisemalt süüvida minnakse kaheks nädalaks koguni kaugtööle.
Seletatagu mida tahes, ikkagi ei ole ühtegi veenvat argumenti, mis õigustaks riigieelarvest kolme miljoni euro võtmist ja parlamenti valitud isikute isiklikust sümpaatiast tulenevat laialijagamist. Iseküsimus, kui aasta lõpus tuulutataks isiklikke rahakotte ja tehtaks siiraid annetusi mõnele meelepärasele organisatsioonile või üksikisikule. Aga riigirahast vormitud ja poliitiku nimelipikuga varustatud pakikeste pihustamine ei ole eetiline.
Jah, enamik nendest pisiannetustest on rahasaajatele tõesti olulised ja teenivad ka justkui õilsat eesmärki, kuid ometi peaks see olema kuidagi teisiti korraldatud. Näiteks saab ühelt saadikult 5000 eurot Eesti Naiste Varjupaikade Liit, mis liidab avalikes huvides tegutsevaid mittetulundusühinguid, mille kaudu pakutakse varjupaigateenust naistevastase vägivalla ohvritele. Ütleme otse: see pudiseb kõigi liidu teenusepakkujate vahel nõnda, et keegi pole tegelikult midagi saanud. Samas kõrval saab teine MTÜ, mis nimetab ennast tugikeskuseks, aga ei oska oma tegevusi loetleda, samalt saadikult samuti 5000 eurot.
Õigem, ausam ja eetilisem oleks, kui naistevastase vägivallaga võitlemist oluliseks pidavad poliitikud suudavad riigieelarvesse tekitada rea, mille kaudu oleks varjupaigateenus kogu Eesti ulatuses pidevalt vajadusepõhiselt, mitte annetustega rahastatud, ja samal ajal eraldatakse kohalikele omavalitsustele vahendeid juurde, et nad saaksid ise toetada oma haldusalas toimivaid kodanikeühendusi, mille eesmärk on kohaliku elu edendamine.
Riigikogusse valitud poliitikud võiksid aru saada, et ükskõik kuidas nad ka ei püüa rahakülvi õigustada, jääb see ikkagi halvamaiguliseks riigi raha eest korraldatavaks häälteostmise kampaaniaks ja seda on piinlik kõrvalt vaadata.