Uue aasta riigieelarves on prioriteedid paigast ära

Heiki Hepner,
Riigikogu liige, Isamaa erakond

Täna on Riigikogus teisel lugemisel järgmise aasta riigieelarve. Eelarve tuludeks on kavandatud 13,13 miljardit eurot, mis tähendab 2021. aastaga võrreldes 1,87 miljardi euro suurust kasvu. Nii et justkui on, mida täiendavalt jagada, aga kahjuks on osa prioriteetidega ikka päris rappa jõutud.
Sissejuhatuseks võiks valitsust isegi kiita üldhariduskoolide õpetajate 7,3-protsendise palgatõusu kavandamise eest, kui selles meetünnis ei oleks korralikku kopsikutäit tõrva. Selleks, et tõsta üldhariduskoolide õpetajate palka, vähendab valitsus huvihariduse rahastamist ja vastandab ühtesid õpetajaid teistele. Huvihariduse rahastust vähendatakse 2022. aastal 27 protsenti ehk 4 miljonit eurot. Sisuliselt tähendab see, et omavalitsused peaksid järgmisel aastal huviharidust kas vähendama või huvihariduse õpetajate palkasid kärpima. Tegelikult oleks tulnud seni omavalitsustele makstud toetust (15 miljonit eurot) kasvatada minimaalselt tarbijahinnaindeksi ehk enam kui poole miljoni euro võrra. Valitsus aga otsustas kärpida.
Samas mahus huviharidusega (15 miljonit eurot) on valitsus seni toetanud omavalitsusi lasteaiaõpetajate palkade maksmisel. Õnneks valitsus seda summat kärpima ei asunud, kuid kui vaadata otsa tänasele elukalliduse kasvule ja põhimõttele, et õpetajate palgakasvu protsendid peaksid olema ühetaolised nii üldhariduses, alushariduses ja huvihariduses, siis rõõmustamiseks põhjust ei ole. Omavalitsused vajaksid vähemalt 1,1 miljonit eurot täiendavat toetust, et tagada lasteaiaõpetajate samaväärne palgakasv.
Tegelikult ei saa rahul olla isegi üldhariduskoolide õpetajate palgatõusuks eraldatud vahenditega. Ka siin peaks palkadeks eraldatav summa olema 12 miljonit eurot suurem, et tagada õpetajate palga alammäärast 20 protsenti kõrgem rahastus, millega motiveerida tublimaid õpetajaid ja tasustada erinevaid lisatöid nagu klassijuhatamine, uurimis- ning loovtööde juhendamine jne.
Riigi eraldatud vahendid teehoiu kuludeks ei kata omavalitsuste tegelikku vajadust. Eesti Linnade ja Valdade Liidu alusandmete põhjal on minimaalne vajadus 2022. a vähemalt 45 miljonit eurot, et hoida senist teede seisundit ja teehoolduskvaliteeti ning tagada projektide minimaalne kaasrahastus. Riigieelarves on aga kavandatud 29,3 miljonit eurot. Alarahastus ligi 16 miljonit ehk enam kui 33%.
Ega riigiteede rahastamisega olukord palju parem ole. Aastaks 2030 peaksid kõik kruusakattega riigimaanteed, kus liiklussagedus vähemalt 50 autot ööpäevas, olema tolmuvabad. Arvestades kasvanud ehitusmaksumusi ja eraldatud vahendeid, praeguse rahastustempo juures selleni ei jõuta. Samas on heas seisukorras mustkattega teed üheks olulisemaks instrumendiks maaelu edendamisel ja regionaalpoliitika teostamisel. Liiklusohtlike kohtade likvideerimiseks eraldatud 5 miljonit eurot on ilmselgelt vähe. Sellele viitavad kasvõi maakondlike liikluskomisjonide ettepanekute pikad nimekirjad ja vähesed võimalused seal toodud probleemide lahendamiseks. Ka ei jätku riigil piisavalt vahendeid, et ehitada välja maanteede ääres igal pool bussipeatuste taskud, ja raha küsitakse omavalitsustelt. Juurde tuleks lisada vähemalt paarkümmend miljonit eurot, et mingigi riigiteede positiivne areng püsiks.
Ebanormaalse olukorra on tekitanud energiahindade hüppeline kallinemine. Järsu hinnatõusu tõttu laekub riigile käibemaksu tarbijatelt prognoositust ligikaudu 150 miljonit eurot rohkem. Valitsus suunab aga leibkondadele hinnašoki hüvitiseks ainult 37 miljonit eurot. On täiesti arusaamatu, miks soovib koalitsioon saata inimesed sotsiaaltoetuste järjekorda. Miks peavad inimesed läbima bürokraatliku kadalipu olukorras, kus riigile laekub elektri, gaasi ja kaugkütte müügist kordades suurem tulu? Ajutine käibemaksu langetus läheks maksma 75 miljonit eurot ja see on kõige efektiivsem viis, kuidas hinnašokki leevendada. Lisaks kodutarbijale oleks käibemaksu ajutine langetamine arvestatav abi omavalitsustele, mille jaoks on energiakandjate pealt makstav käibemaks väga suur kulu.
Tänavu rakendatud teise samba pensionireform on loonud võimaluse tõsta erakorraliselt pensione ja muuta inimestele keskmine vanaduspension tulumaksuvabaks. Paraku on valitsus taas käitunud arusaamatult ning lükanud selle 2022. aastalt 2023. aastale. Kui me vaatame aga elukalliduse kasvule otsa, siis seda aasta jagu edasi lükata ei ole võimalik. Ei ole mingit põhjust, miks peaks valitsus 160 miljonit eurot pensionäride raha veel ühe aasta oma arvel hoidma. Pensione tuleks tõsta kohe uuel aastal.
Raha ei ole riigieelarves kunagi palju. Isegi siis mitte, kui kasvunumbrid ulatuvad peaaegu kahe miljardini. Aga piinlikuks muutub olukord, kui prioriteedid kaduma kipuvad. Kahjuks praeguses eelnõus nii on ja siis ei aita isegi juurde lisandunud miljardid. Eelpool toodu on põgus ülevaade osast Isamaa erakonna poolt tehtud muudatusettepanekutest uue aasta riigieelarvele. Ettepanekud on tehtud heas usus, et osa kaduma läinud prioriteete uuesti tagasi tuua.