Artiklikogumik isiklikust teekonnast kirjanduse lugejana

Kirjanik ja tõlkija Mathura (Margus Lattik) andis hiljuti välja artiklikogumiku „Valgust täis maja”, mis koondab välja valitud 20 arvustust ja artiklit Eesti kirjanikest ja kirjandusest. Need kaardistavad üht väga subjektiivset ja isiklikku teekonda kirjanduse lugejana.

Analoogseid raamatuid, milles keegi on oma aja jooksul ilmunud kirjanduskriitika kokku võtnud, on Eestis ennegi tehtud. Mathurale meenuvad näiteks Kärt Hellerma, Doris Kareva, Hasso Krulli jt raamatud. Esimene impulss artiklikogumiku väljaandmiseks tuligi Mathura jaoks sealt. Teise põhjusena toob ta asjaolu, et ajakirjanduses ilmuv kaob väga kiiresti. „Mõndagi sellest oleks aga kõnekas (või teistmoodi kõnekas) ka hoopis hiljem – muuhulgas on mu valikus raamatuid, mis enamikul ilmselt juba ununenud, aga mille väärtus pole minu meelest lahtunud,” põhjendas Mathura.

Raamatu väljaandmisel on aga ka kolmas põhjus. Sellega markeerib kirjanik äratundmist, et ta on väsinud millegi arvamisest ja tõmbab arvustamisele sisuliselt joone alla. „Mul on hästi meeles, kui Kristiina Ehin aastaid tagasi oma raamatus “Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine” ütles umbes nii, et elame ajastul, kus kõigil on vaat et sund igast asjast midagi arvata – aga tema igatseb hoopis vabadust arvamisest. See mõte jäi mulle tugevalt meelde ja mida aeg edasi, seda enam olen ka ise sedasi tundnud. Arvamusavaldusest loobumine annab mõnes mõttes võimaluse olla puhtamalt vastuvõtja, millegi kogeja.
Üsna väsitav on lugeda kõike kohe nii-öelda kriitikuna. Olgu siiski öeldud, et siinne “lõpparve” selle tööga ei ole tingimata absoluutne, aga mitmed huvid peaksid kokku langema, et ma taas kirjanduskriitiku positsioonilt kõneleks,” selgitas Mathura.

Kokku on raamatus 20 artiklit, mille valikul lähtus Mathura kahest printsiibist. Esiteks tahtis ta, et raamat ulatuks eestikeelse kirjanduse algusaegadest tänapäevani. Teiseks kriteeriumiks oli valida arvustused, mis tema enda meelest paremini õnnestunud või mis rääkisid teostest või autoritest, kes talle kõnekad. Just viimasel põhjusel kirjutas Mathura raamatu jaoks juurde käsitluse Artur Alliksaarest, keda Mathura peab üheks enda suurimaks mõjutajaks kirjanikuna. Varem pole ajakirjanduses ilmunud ka käsitlused Karl Ristikivist ja Tõnu Õnnepalust.

Raamatu avab artikkel Juhan Liivist, mis on varem ilmunud inglise keeles ja teistsugusena. „Liiv on minu jaoks Eesti luules kui mitte just selle nurgakivi, siis vähemasti vundament, temast ei saa üle ega ümber,” lisas Mathura.

Algusest peale otsustas Mathura piirduda 20 artikliga, et raamatus säiliks teatud kontsentratsioon. On küll veel autoreid ja raamatuid, millest ta oleks tahtnud kirjutada (näiteks Timo Marani „Põhjavesi” ja Kristiina Ehini „Luigeluulinn”), kuid ta tundis, et kas seisab neile liiga lähedal või ei ole ajahetk neist kirjutamiseks õige. Mathura loodab, et ühel hetkel tekib selleks ehk veel võimalus. Seni aga mõlgutab ta mõtteid kokku koondada oma artiklid tõlkekirjandusest.

Artiklikogumiku „Valgust täis maja” kaanel on kasutatud Mathura enda üht vanemat maali, mis kannab sama nime. Maja sellel pildil on must, kuid aknast paistab valgus. Mathura ongi raamatu eessõnas kirjutanud: „Kui võrdleksin Eesti kirjandust hoonega, siis peaks see olema tagasihoidlik rajatis. See maja oleks pigem silmatorkamatu ja maalähedane, aga seest mitmekesine ja valgust täis. Ma ütleksin ka, et hingevalgust.”