Markus Bachmannist sai Eesti esimene meessoost kodukorrastuskonsultant

Markus Bachmann oli Eestis kolmas inimene, kellest sai KonMari sertifitseeritud kodukorrastusmeetodi konsultant. Ühtlasi on ta selle korrastuskunsti esimene meessoost konsultant Eestis.

Markus ütleb, et ei mäletagi täpselt, millal esimest korda Marie Kondost kuulis. Tegemist on jaapanlannaga, kes lõi oma kodukorrastusmeetodi, mis on suurt populaarsust kogunud.

Marie Kondo ja tema meetod tundusid Markusele huvitavad. Esimese hooga arvas ta, et erilist huvi võiks see pakkuda tema elukaaslasele. „Mu elukaaslane Nele on loomu poolest väga hea organiseerija ja oskab asju korras hoida. Hakkasin kohe mõtlema, et see tundub päris huvitav, ja rääkisin talle sellest,” meenutab Markus. Elukaaslasel polnud kohe mahti süveneda, aga Markust jäi mõte painama ja ta rääkis sellest nii kaua, kuni mõistis, et tegelikult pakub see ju huvi talle endale.

Kas see ese pakub mulle rõõmu?

Markus luges läbi Marie Kondo raamatu „Jaapani korrastuskunst”. „Hakkasin selle nõuannete järgi korrastusfestivali enda kodus tegema,” räägib ta. Marie Kondo metoodika järgi tehakse kodus üks suur korrastus, mida nimetatakse korrastusfestivaliks. Selle käigus hinnatakse igat eset inimese kodus ja langetatakse otsus, kas see peaks jääma või tuleks sellest loobuda. Meetodi keskmes on ainult üks küsimus: „Kas see ese pakub mulle rõõmu?“

Korrastusfestivali tarbeks jaotatakse asjad kodus viide kategooriasse: riided, raamatud, paberid, komono (sellesse kategooriasse kuuluvad sisuliselt kõik need asjad, mis teistesse kategooriatesse ei sobi) ja sentimentaalsed asjad. Kuna iga kategooria asjad kipuvad olema kodudes erinevates tubades ja kohtades, ei teki selle süsteemiga olukorda, kus asju viiakse lihtsalt ühest toast teise.

Protsess algabki suure riidehunnikuga. Ühte kohta tuuakse riided magamistoast, esikukapist, panipaigast ja igalt poolt mujalt, kus neid hoitakse. Iga eseme puhul tuleb tunnetada, kas see pakub rõõmu või mitte. Nii käiakse läbi kõik esemed kõikides kategooriates.

Markus ütleb, et igal inimesel on ühe kategooriaga keerulisem kui teistega. „Mul oli raamatutega kõige keerulisem,” ütleb ta. „Esimese korraga ma ei lasknud neist lahti. Mõtlesin, et loen need läbi ja siis vaatan uuesti, aga ma ikkagi ei jõudnud nende lugemiseni. Raamatud kogu aeg tuletasid mulle meelde, et ma ei loe nii palju, kui ma tahaksin,” räägib Markus. Järgmine kord püüdis Markus raamatuid juba sügavamalt tunnetada. Osa raamatute lugemist ei jõudnud ta ära oodata ja teiste puhul tundis, et need tuleks läbi lugeda lihtsalt selleks, et sellega ühele poole saada.

„On tõesti keeruline vabaneda paarisaja euro väärtuses raamatutest, mida ma pole lugenud. Aga see oli kõige suurem õppetund,” arvab ta. Ta õppis lahti laskma ja tunnetama hirmu, mis tegelikult teda raamatutest kinni hoidma pani. Esialgu pani ta raamatud ukse taha. „Ma tundsin kergendust. Ma lasin lahti ka hirmudest ja tunnetest, mis mul nende raamatutega seoses olid,” ütleb Markus.

Konsultant aitab suunata

Pärast raamatu lugemist ja korrastusfestivali läbi tegemist otsustas Markus ka ise konsultandiks õppida. Tulenevalt koroonaolukorrast saab praegu koolituse läbida ka interneti vahendusel. „Muidu pidi kas Inglismaale või Ameerikasse kohale lendama,” räägib Markus. Koolitusele minnes eeldatakse, et inimene on meetodiga juba kursis ja on korrastusfestivali läbi teinud. Koolitus ise keskendub pigem sellele, kuidas teisele inimesele korrastamisel toeks olla.

Kolmepäevasele veebikoolitusele järgnes hulk praktikat. Sertifikaadi saamiseks tuleb vähemalt ühe inimesega terve korrastusfestival läbi teha ja olla veel paarile inimesele toeks. Pärast eksami sooritamist saigi Markus oma tunnistuse kätte. Kuna Markus õpib Eesti Kunstiakadeemias arhitektiks, ei saanud ta kogu oma aega konsultandikoolitusele pühendada ning tunnistuse saamiseks kulus pool aastat.

Nüüd saab ta olla toeks ka teistele, kes kodu ja elu korrastamise ette tahavad võtta. Markus ütleb, et tema ei tule kellegi koju, et see korda teha. Meetodi keskmes on siiski inimene ise, kes peab endalt küsima, mis esemed talle rõõmu toovad. Seda saab üksi teha, aga saab võtta ka konsultandi. Konsultant tutvustab meetodit ja on kindlasti abiks, tekitades vastutustunde protsess lõpuni läbi teha. Samuti esitab konsultant suunavaid küsimusi ja aitab sekkuda, kui tundub, et asjadest paneb kinni hoidma pigem hirm kui rõõm.

Asjadest loobumine pole eesmärk omaette. On ka võimalik, et mõne alakategooria kõik esemed jäetaksegi alles. Aga konsultant saab omaltpoolt jälgida, kas protsessi tehakse ehk liialt kiirustades ja vähe süvenedes. Siis saab konsultant sekkuda, tempot pisut vähendada ja suunata asju uuesti rahulikult tunnetama.

Pärast asjade läbitunnetamist on KonMari meetodi üks osa ka viis, kuidas asju kodus hoitakse. „Kõiki asju hoiustatakse vertikaalselt üksteise kõrval,” ütleb Markus. See kehtib ka näiteks särkidele ja sokkidele kapis. „Kui sa vaatad riiulit või tõmbad sahtli välja, siis on kõik asjad kohe nähtavad,” kirjeldab Markus. Siis ei ole vajadust asjade otsimise käigus neid segamini ajada. Samuti on nii kõik asjad kohe näha ja ei saa ära kaduda.

Markus usub, et KonMari meetod annab püsivaid tulemusi, sest selle käigus tekib inimestel mõtteviisi muutus. Esmane suur korrastamine võtab enamasti mitu kuud aega. Selle käigus tuleb endalt nii palju kordi küsida, kas ese toob rõõmu või mitte. „Me õpime selle protsessiga tunnetama, mis pakub rõõmu,” arvab Markus. Samuti kiiresti otsuseid langetama. Loomulikult kandub see mõtteviis hiljem üle ka tarbimisse. Ning see peaks tagama, et algne olukord enam ei taastu.