Üks päev enne kõrge tunnustuse kättesaamist tunnistab Taimo Tammik, et jah, ta teab, et teda on esitatud ja ka valitud aukodanikuks, kuid see kõik on nii ootamatu ja arusaamatu, et ta ei oska kommentaariks midagi öelda.
“Mul on olnud natuke aega selle peale mõelda ja pean tunnistama, et tunne on parajalt segane. Olen enda arust olnud niivõrd teise klassi inimene, kes ei oleks võinud selle peale tullagi, et teda nii suure tunnustuse vääriliseks peetakse,” ütleb Tammik pisut ebalevalt. Ta usub täiesti siiralt, et ei ole ju tõesti midagi erilist oma elus korda saatnud, on pidanud tavalise keskmise kodaniku võitlust enda ja oma perekonna parema käekäigu nimel.
Ometi on seda tähele pandud ja esile tõstetud. Taimo Tammiku kandidatuuri esitaja on taotlusse kirjutanud: „Inimesed sadadel fotodel – tuttavad ja vähem tuttavad, lähedased ja kauged, ikka julgelt, muhedalt, siiralt kaamerasse vaatavad. Suurtel ühispiltidel kõik koos, elevil ja rõõmsad. Keegi on kõige meeldivamal moel osanud meie aega korduvalt peatada, meie tarmukuse ja rõõmu erilise kvaliteediga kinni püüda, samas ise piltidele sattumata.”
***
Tegelikult ei olnud Taimo Tammiku lapsepõlveunelmates üldse kohta fotograafi karjäärile. Hea käega noormees unistas kunstnikuks saamisest, tähendagu see siis mida iganes. Paraku – ta ise on selles tänaseni veendunud – ei olnud lõpuklassi hinded nii head, et oleks julgenud ERKI (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) sisseastumiseksamitele minna. Eriti hirmutas teda tolleaegse ajalookäsitluse eksam, see oligi üsna segane ja sellepärast ka keeruline. Nii tuli valida mingi „asendustegevus”, mis oleks ka kuskil kunstisfääri piirialal ja… annaks kas või ühegi aastakese kohustusliku armeeteenistuse edasilükkamiseks.
Selliseid võimalusi ei olnud toonases valikus just palju. Silma jäi vaid kutsekool nr 2, kus pakuti automaattelefonijaamade ning telegraafijaamade hooldaja kutse kõrval veel ka fotograafia õppesuunda, kust võis saada ettekujutuse fotograafi ametist. Sinna oli üsna tihe konkurss, eelisjärjekorras pääsesid sisse need, kellel oli lauale panna suunamiskiri. Taimo Tammikule oli sellise dokumendi andnud teeninduskombinaat Rapla.
Õppeaeg oli poolteist aastat, mille läbinu sai kindel olla, et on omandanud enamuse fotograafia baasteadmistest. Seltskond, kes sinna kogunes, oli ka hea – sedagi tasub ju mainida. Mõne koolivennaga on Taimo tänaseni seotud. Näiteks Juuru mehe Jaak Kadarikuga.
Jaak võtab koolivenna olemuse kokku mõne lausega: „Ülimalt sõbralik tegelane – loodud teenindajaks. Töökas, visa. Ei ole libe ega toretsev. Sobib sõbraks, on usaldusväärne. Ta on täpne ja puhas. Üle piiride ei käi, on pigem pedantne.”
Tundub, et sellega on peaaegu kõik öeldud, aga vaat ei ole ja Jaak lisab: „Kirglik kalamees, inimene, kes armastab looduses üksinda olla. Tema olemuses on jaapani stiili: tal on järjekindlust, kannatlikku ootamist. Tal on kuldsed käed. Kui ta ei oleks fotograaf, siis võiks ta vabalt olla näiteks ehitaja – kõik oma ateljeed on ta ise valmis ehitanud ja sisustanud. Ta on inimene, kes on ennast ise ilma virisemiseta üles ehitanud ja seda – pandagu tähele! – suure perekonna kõrvalt!”
Kunagine kolleeg ja konkurent Arvo Kuldkepp täpsustab: „Taimo on mees, kes, võiks lausa öelda, et kangelaslikult kõiki ette jäänud takistusi ületades on oma kohta hoidnud ja laiendanud. Ta on hea näide sellest, kuidas ettevõtluses on võimalik eesmärke saavutada, kui oled sihikindel ja hea spetsialist.”
Taimo Tammik ise suuri sõnu ei armasta, kuid annab mõista, et viimased kolmkümmend aastat on fotograafiamaailmas väikeettevõtjale olnud nagu tillukese paadiga tormisel merel kaugel plinkiva majaka poole sõudmine. Alalõpmata on tunne, et kohe-kohe löövad lained pea kohal kokku ja uppumine on möödapääsmatu. Paljud ongi ju tegelikult turult kadunud. Ometi on Taimo Tammik oma paadikese tänaseks rahulikku lahesoppi loovinud ja võib siin veel püsimist pikalt nautida.
Aga jah, kergelt pole see rahu muidugi tulnud.
Taimo Tammiku esimene töökoht tuli fotokooli kaudu. 1980. aasta oli Moskva olümpia aasta. Tallinnasse tõi see purjeregati. Sellega seoses avati purjespordikeskuses fotolabor, et välismaalased ei peaks sihitult mööda linna kolama ja nurgatagustest otsima, kus oma filme saaks ilmutada. Taimol pidi ilmselt juba nii palju oskusi ja kvaliteeti olema, et teda usaldati mujalt tulnute filmide juurde. Seal saadud kogemus oli enesest mõista vau-efektiga: seninägemata aparaadid, missugune tehnika ja millised võimalused! See andis noorele fotograafiasse sukeldujale ainult indu juurde.
Siis sai kool läbi. Teeninduskombinaadi Rapla teenindusmajas värskelt koolitatud noorele fotograafile paraku kohta ei leitud – sealses ateljees istusid ees tuntud korüfeed: Pristupa, Kuldkepp, Kurrel. Küll oli aga Märjamaal koht vabanemas – vana tegija Ülo Lohk pani ameti maha. Pikalt Taimo seal muidugi olla ei saanud, sest sõjakomissariaadi ohvitserid leidsid ta üles, panid kroonuvormi selga ja lähetasid noormehe Kaug-Põhja. Head oli selles asjas ainult nii palju, et ta sai oma ametit jätkata, ta pandi seal sõjaväelaste õppelende pildistama.
Armeeteenistusest tagasi jõudnud, teeninduskombinaadis vaba kohta enam ei olnud. Õnneks olid aga Raplas uued võimalused tekkinud: tavandinõukogus (oli niisuguse imeliku nimega kurb koht) vajati matuste pildistajat ja perbüroo (ammu unustatud nimega väga vajalik ametiasutus) pakkus tööd pulmafotograafile.
Liis Ehavere on 2017. aasta mais võtnud selle perioodi Rapla Teatajas ilmunud loos Taimo enda sõnade järgi kokku niiviisi: „Kogu enese ülestöötamine käis välitööde arvel. Seega tegin 12 aastat ka palju pimikutööd – kui teised võtsid suvel päikest, olin mina pimikus, fotosid tuli teha arvuliselt palju, sest pilt oli odav. Pidin sõna otseses mõttes kopikat korjama, kogu minu äri on rajatud sent sendi haaval. Ma pole iial suurt kala püüdnud.”
Siis tuli legendaarsete „seebikarpide” ja värvifilmide aeg ning must-valge kvaliteetfoto ei huvitanud enam kedagi. Paljud fotograafid pakkisid oma asjad kokku ja lõpetasid äri. Ka Taimo Tammiku tulevik tundus selge olevat: ta kaalus täiesti tõsiselt korstnapühkijaks ja pottsepaks õppimist. Kõrgust ta ei kartnud ja ahjude-kaminate ladumine paistis täiesti loominguline töö olevat.
Aga just siis, kui tundus, et mineviku loomerõõm on jäänud kõrge müüri taha ja kõik sinna viivad uksed on kindlalt suletud, avanes ootamatult üks aknake. Tallinnas kohtus ta peaaegu täiesti juhuslikult (juhuseid ei ole tegelikult olemas!) paari suurtegijaga, kes julgustasid ikkagi jätkama.
Aasta oli 1992. Taimo hakkas FIEks, võttis rendile passipildiaparaadi, avas oma kodus fotoateljee ja sai 18 000 krooni laenu. Tol ajal oli see ulmeline summa ja sarnanes peaaegu et vabatahtlikult võlavanglasse minekuga. Seda enam, et tema fotod (tõsi – värvilised!) olid kordades kallimad, kui südalinnas asunud ateljee tehtud (endiselt must-valged, aga odavamad!). Selgus, et alati hinda ei vaadata – uude ilusasse passi taheti värvipilti ja selle juures raha ei loetud.
Kolm aastat hiljem olid jalad juba nii tugevad, et ta julges oma pildimasina rendipinnale kolida. Asukoht oli väga soodus: Viljandi maantee 19. Maja teisel korrusel asus politsei passilaud, all tehti Tammiku Fotoäris passipilte.
Veel kolm aastat ja siis tuli uus kolimine. Raplasse filmilinnakut planeerinud Toivo Kurmet sai rahva suus Hollivuudiks ristitud uue kultuurimaja peaaegu katuse alla ja pakkus seiklushimulistele rendipindasid. Taimo oli esimeste hulgas.
Siseviimistluse tegi ta oma kulu ja oma kätega, paigaldas moodsad masinad ja kliendid leidsid fotoäri uuest kohast üsna kiiresti. Ta oli järjepeal, tulevik tundus helgena. Aga tavaliselt just siis, kui kõik on hästi ja taevas peakohal sini-sinine, peab midagi juhtuma.
See pidi olema 2000. aasta aprillis, kui Rapla linnavalitsusest ootamatult teatati, et tal tuleb oma äri pooleliolevast Hollivuudist kahe kuu jooksul välja kolida – hoone lastakse õhku, sest see olevat varisemisohtlik.
Saatus pani Tammiku järjekordselt proovile. Kust leida sobivad ruumid, mille arvelt võtta raha uue ateljee sisseseadmiseks? Linnavalitsus Hollivuudis tehtud kulutusi ju ei hüvita. Peale selle veel kümneid vastuseta küsimusi. Teiste hulgas taas ka see, et kas on üldse mõtet fotograafina jätkata…
Kahe kuu pärast ei juhtunud Hollivuudiga veel midagi, kuigi tema väljaajamisega oli tuli takus olnud. Alles 5. juunil 2002 jäeti Rapla südalinnas rahvale omaseks saanud varemeis ehitisega hüvasti. Oli ka sümboolne õhkulaskmine – taevalaotusse saadeti hõljuma kümme eri värvi õhupalli ja linnapea ning maavanem vasardasid natuke aega näitlikult betoonseina.
Taimo Tammik tegi pilte.
Õhtul oli Vahur Kersna juhitud ETV „Pealtnägijas” Rapla kultuurikeskuse projekteerinud Enn Bernard, kelle praktikas oli Hollivuud seni kõige suurem hoone olnud. Temagi tunnistas, et kuna ehitis on ehitusraha puudumise ja segaste omandisuhete tõttu pidevas ooteseisundis olnud, siis on see lõpuks tõesti ka varisemisohtlikuks muutunud.
Läks veel kuu, enne kui Hollivuud päriselt õhku lendas. See oli 3. juulil 2002 kell 15.15, kui kume kärgatus unistuse ja ka hoonesse maetud raha halliks tolmupilveks muutis…
Taimo Tammik tegi pilte. Ajaloo jaoks. Ja endale mälestuseks.
Õnneks oli ta selleks ajaks leidnud fotoärile juba ka järgmise sobiva kodupaiga, see asus Tallinna maanteel majas number 33. Omanik soovis esimesele korrusele vaikset üürilist. Teise korruse jättis ta esialgu veel endale. Siis tuli jutuga, et soovib maja ikkagi tervenisti ära müüa, küsis selle eest miljon krooni.
Taimo Tammik käis mõnda aega plusse ja miinuseid kokku lüües, pea paks otsas, ja otsustas: miljon on suur raha, läheb aega, et see tagasi teenida, aga rahul, mis tuleb maja omandamisega, on ka suur väärtus – enam ei pea ta kellelegi üüri maksma, enam ei tule teda keegi välja tõstma või hoonet õhku laskma.
Maja ümberehitamine ja kordaseadmine läks ka omajagu maksma, kuid mitte väga ulmeliselt, sest kõik tööd seal on peremees ise oma kätega teinud. Taimo nendib muiates: „See on hubane paik, kus vanaduspäevi veeta.”
Selgub, et hubane mitte ainult tema enda jaoks – aukodanikuks kuulutamise taotluse teinu on kirjutanud: „Tema ateljeesse sisenedes tajud kohe, et pole sattunud lihtsalt fotograafi värkstuppa. Seintel võimsad loodusfotod ja sajapealised kevadised koolipildid, vitriinis Rapla fotoettevõtluse lugu (ka meene „Tükike hollivuudist“), stendidel südamlikud jäädvustused inimeste igapäevase elukaare erinevatest hetkedest. Privilegeeritud kamraadidele on ateljee õdus kohtumispaik, kundedele ladusa teenindusega fotopood, aga ka diskreetne mälukeskus.
Abivalmidus, südamlikkus, diskreetsus – need on Taimo põhiomadused ja ka täpse ja tundliku töö peamised abivahendid kaamerate, statiivide ja valgustite kõrval, kujunenud aastatega inimestega lähedalt suheldes, neid suunates, julgustades ja fokusseerides.
Taimo Tammik on oma valdkonna siinne elav ajalugu, pidanud kunagi fotopoodi Keskväljaku utoopilises Hollivuudis, olnud kohaliku fotorühmituse aktiivne liige, panustanud fotoraamatu „Romantiline Rapla“ valmimisse, esinenud näitustel, viimati menukal “Päev enne “pidupäeva”” paarisfotodega Rapla 1966-2023 vaadetega. Muuhulgas on pärandanud oma loomujooned filmimehest poja Ants Tammiku karakterisse.”
Taimo Tammik oli kuidagi märkamatult, enne veel, kui talle aukodaniku tiitel anti, Raplas ja küllap kaugemalgi legendiks saanud. Seda fenomeni on kerge retseptiks sõnastada, see koosneb olukordade realistlikust hindamisest, õigeaegsest valmisolekust uuendusteks, riskijulgusest ja kannatlikkusest. Nagu öeldud, seda on kerge sõnastada, aga keeruline elus kasutama hakata…
***
Kõrge tunnustus anti üle 28. veebruaril Sadolini spordihoones Rapla valla 135. ja Eesti Vabariigi 108. aastapäevale pühendatud tänuõhtul. Kaks päeva pärast seda ütleb värske aukodanik: „Elan oma vaikset elu edasi ja südames on nüüd küll väga hea tunne selle tunnustuse üle. Eks see piduüritus mõjus kuskile sügavamale, kui arvata oskasin.”
Üks pilt ütleb paljurohkem!