Ester Šank
Küllap võib paljudest vald- ja ühiskondadest leida ERR-is äsja vaatajateni jõudnud suurepärase Inglise (ITV) telesarja “Ülestunnistus” sündmustiku analoogiaid.
Tolles tõsielul põhinevas sarjas võisime kaasa elada pühendunud politseiuurija Steve Fulcheri ponnistustele teha kõik endast olenev paljastamaks sarimõrvarit. Ta jõuabki eesmärgile üsna lähedale, rikkudes selleks teadlikult mingit tobedat protseduurireeglit. Kuid see ei saa saatuslikuks mitte ainult Fulcherile, vaid sarimõrvari kõigi ohvrite lähedastele ja ka teistele õigluse otsijatele.
Alalhoidlikud bürokraadid politseis heidavad nutika uurija üle parda, selmet teda toetades paljastada kurjategija tegelik nägu. Politseiülemustele piisab sellestki, et mõrvar on ühe kuriteo eest trellide taga ja neil seega case closed ehk linnuke kirjas.
Mitte tingimata nii fataalseid, aga vähem või rohkem sarnaseid lugusid võib leida ka omamaisest argipäevast. Näiteks tutvustas ETV mõni aeg tagasi nn fantoombeebisid – vastsündinuid, keda justkui polegi olemas. Ja seda taas mingi vastuolulise reegli tõttu: kodusünnitus on küll lubatud, aga vaid tunnistusega spetsialisti juuresolekul. Kui beebi tuleb ilmale “assisteerimata”, siis ei saavat Eesti Vabariigis tema sündi registreerida!
Et lapsele siiski sünnitunnistus ja nimi saada, selleks soovitas telesaates rääkinud kalanäoga ametnik pöörduda kohtusse. Seal on siis raseduse kenasti arstliku järelevalve all mööda saatnud emal võimalus tõestada, et ta pole oma last lihtsalt kõrvale sokutanud ja toime pannud beebiröövi. Jabur, kas pole?! Huvitav, kas sama nõue esitatakse neilegi sünnitajaile, kes pärast kohalike sünnitusmajade sulgemist on sunnitud oma lapse maanteeserval sõiduauto tagaistmel ilmale tooma?
Paadunud bürokraati ei tarvitse õnnestuda veenda silmaklappe eemaldama ja maailmale avarama pilguga vaatama. Vähe sellest, et seadusepügalaid ülimaks pühaduseks pidades “väikesest” inimesest lihtsalt üle sõita, kipuvad sellised tähenärijad kaikaid kodaraisse loopima neile, kes julgevad mõnes paragrahvis kahelda ja asju ka teise kandi pealt vaadata. Eriti silmatorkavaks võib see saada nn suures poliitikas.
Võtkem või paar näidet lõpule lähenevast aastast. Rohepööre – kes selle vajalikkuses küll söandaks kahelda. Ja kui söandab, siis on käibiva arusaama järgi kindla peale tegu tagurlasega. Isegi kui lubada endale vaid arutlemist nende meetodite ja ajakavade üle, mis pöörde saavutamiseks on maha märgitud, võid juba külge saada vastalise sildi. Ometi näib kõnealuses kontekstis sobivat meelde tuletada rahvatarkust, et vanasse kaevu ei sülitata enne, kui uus on valmis. Aga nt Eesti põlevkivienergeetika puhul kiputakse just vastupidi tegema. Karta on, et rohe-eesmärgi poole rühkides visatakse minema või trambitakse puruks ka säilitamist vääriv. (Polegi vaja teada Tammsaare mõistulookest “Poiss ja liblik”, piisab ka meie lähiajaloo tundmisest.)
Või teine näide, samuti nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes piire ületavast poliitikast: rändekriis, konkreetsemalt hübriidsõjaks nimetatav olukord Valgevene ja Euroopa Liidu piiril. Poleks paha igaühel endalt küsida, mis on selle juures kõige kahetsusväärsem ja mis kõige olulisem. Eesti poliitilises agendas tundub tähtsaim olevat säilitada Euroopa ühtsus Valgevene režiimi vastu. Seetõttu sai ka Saksa kantsler Angela Merkel telefonikõnede eest Lukašenkale sildistatud juudamärgiga. Ent kas on patt kasutada kõiki diplomaatiavõimalusi vastasega suhtlemiseks, et sedakaudu päästa inimesi ja lahendada kriis?! Ehk: kas siis (isegi võidukas) sõda oleks parem, kui seda on rahu, olgugi et halb?
See oli vist Mark Twain, kes tõdes: häda pole lollide suures hulgas, vaid selles, et valgus langeb valesse kohta. No ja siis võibki juhtuda, et laps visatakse koos pesuveega välja.
