Lõpmatute võimalustega helinäitus

Kuni 19. detsembrini on Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses avatud helikunstniku Aivar Tõnso isikunäitus „RESOmaatiline vaikelu“.
Varem on Tõnso loodud heli kaasaegse kunsti keskuse ruumides kuuldud näitusel „Aeglane valgus“. Tookord nägi Tõnso keskuse ruume esimest korda ja sealt hakkas hargnema mõte, et sellesse ruumi tahaks ta oma isikunäitusega tagasi tulla. „Ma pean end rohkem muusikuks, aga kasutan galeriikeskkonda ja kunsti valdkonna vahendeid oma loominguliste ideede teostamiseks,” sõnas Tõnso, lisades, et näituse keskkond on see koht, kus saab katsetada ja eksperimenteerida.
Ruumilisi helinäituseid on Tõnso teinud ka varem, kuid seda koos teiste kunstnikega. Näiteks Tartu Kunstimajas olnud näitusel „Hargnevate helide aed” olid peale tema kaasatud Eike Eplik, Timo Toots, Tencu jt. Kõige meeldejäävam näitusekogemus on Tõnso jaoks seni olnud aga Otepää lähistel asuvas tehnoloogilise kunsti talus Maajaam festivalil „Metsikud bitid”, kus erinevate kunstnike kahenädalase residentuuri käigus loodud installatsioonid olid publikule avatud ühe suvise nädalavahetuse kestel. Seal lõi ta heliinstallatsiooni ühele vanale vaevumärgatavale taluteele, aidates inimesel, kes mööda seda kõndis, helide abil ette kujutada, mis seal kunagi olla võis.
Mitmed ideed, mis praegusel näitusel realiseerunud, on Tõnso jaoks alguse saanud varasemast koostööst Timo Tootsiga. Tõnso kureerib Üle Heli festivali ja 2019, kui fookuses oli ruumiline heli, ühendas ta selle Tootsi loodud virtuaalse andmeformaadi „linkiga”. Tegemist on puust disketiga, mille taga on link, mis on programmeeritud millegi käivitamiseks. Toots ise kasutab seda näiteks ühe võimalusena erinevate raadiojaamade käivitamiseks. „Linkide” kasutamiseks sai loodud ruumilise heli mikser „Linkispace”, mis võimaldab helisid kihtidena ruumis ringi liigutada ja omavahel sulandada. Seda kasutas Tõnso ka käesoleva näituse ettevalmistamisel helide testimiseks, kuid näituse osa see siiski ei ole.
Kui ruumilise heliga oli Aivar ka varem tegelenud, siis koostööst Timo Tootsiga sai alguse katsetamine kõlarimaterjalidega. Tartu Kunstimajas toimunud näitusel „Hargnevate helide aed” võeti Timo soovitusel esialgu pigem näituse visuaalse rikastamise eesmärgil kasutusele kärgpapist plaadid, mis võimendasid vibratsioonikõlarite heli. Kuna see osutus kõlaliselt väga õnnestunud valikuks, on Tõnsol tekkinud sellest alates huvi ka teiste materjalide kõlapildi uurimise vastu, katsetades samal ajal ka erinevate skulpturaalsete vormidega.
„Helinäituse puhul on alati oluline jälgida, et visuaalne pool küll toetaks näitust, aga ei hakkaks domineerima, et jääks alles helide võime toetada imaginaarsete maailmade loomist kuulaja peas,” sõnas Tõnso. „RESOmaatilise vaikelu” näituse puhul toetab heli ühe teose puhul Maria Aua video ja Jaan Evarti graafiline disain.
Näituse ülespanek võttis aega nädal aega, tuli ju 14 kõlarit kohapeal valmis ehitada ja 200 meetrit helijuhtmeid vedada. Kõlarite materjaliks on kasutatud kärgkartongi, kihilist plasti ja mis kõige erilisem, kärgalumiiniumit. See viimane on näitusel äratuntav ogalise kuju poolest ja Tõnso sõnas, et selle kuju iseloomustab hästi materjali metalset, teravat iseloomu. Tõnso tahtis kasutada ka kärgpappi, kuid kuna näituse värvigamma on must-valge, ei sobinud kärgpapi pruun toon visuaalselt muuga kokku.
Näituse installeerimisel oli Tõnsole abiks Raivo Raidvee, kes pole küll kunstnik, kuid keda installeerijana siiski huvitab toote disainipool ja näiteks võimalus näitusel kasutatavaid kõlareid väljaspool galeriikeskkonda kasutada.
Näitust tasub külastada üksi, kuna see võimaldab kulgeda ruumis omas tempos ja lasta muusikal end juhtida. Kui tavaline kontsertsituatsioon on selline, kus muusika tuleb ühest punktist, siis sellel helinäitusel ei saa korraga tervet teost kogedagi. Selle teose sees peab ringi liikuma, et kuulda erinevaid osasid. Liikumine muudab teose avatuks ja pakub lõputuid võimalusi kuulamiseks. Ruumis liikumise puhul on Tõnsot kaudselt inspireerinud (või hoopis ruumiline heli ise on inspireerinud lugema) Frédéric Gros`i „Kõndimise filosoofia”, mis on aidanud mõtteid avardada ja kogemust mõtestada.
Enim on Tõnsot inspireerinud aga paar ruumilise heli kogemust, mis on hea näide sellest, et ruumiline heli on kogu aeg me ümber olemas, kuid me ei ole harjunud seda märkama. Üks vau-moment saabus Tõnso jaoks seitse aastat tagasi ühel linna keskväljakul, kus ühest suunast kostis kirikukellade muusika, teisest nurgast tuli käsitrummide heli ja kolmandalt poolt oli kuulda hip-hopi kontserti. Tõnso hakkas seda kuulama kui ühte tervikteost. Teine selline juhus oli muusikafestivalil, kus kolmelt lavalt korraga tuli sarnane muusika, mis aga Tõnsole väga ei meeldinud. Enda jaoks tegi ta selle huvitavamaks, leides punkti, kus need moodustasid omavahel uue teose. Tegelikult ongi olemas sellised helikunstnikud, kes kirjutavad kuulamisjuhiseid, nii et heliteos saab sündida niimoodi, et keegi ei loo seda otseselt, vaid kuulaja ise loob selle.
Tõnsot huvitabki heliteoste puhul lõpetamatus ja mängulisus, tunne, et asjad võivad areneda erinevates suundades. Ja galerii keskkond on just see koht, kus seda saab luua ja kogeda ning keegi ei oota seal ka kindlat formaati või standardit.
Sel laupäeval, 18. detsembril kohtub Aivar Tõnso kaasaegse kunsti keskuses publikuga, et rääkida lähemalt sellest, mis on ruumiline heli, kuidas sünnib ruumiline heliteos ja mis on talle endale loomeprotsessis oluline.