Südamelt ära: Jõulumaagiat otsides

Minu üks eredamaid jõuluaja mälestusi jääb aega, mil olin umbes viieaastane. Elasime siis veel Lihulas, suhtelises vaesuses. Oli 90-ndate algusaeg ja kõike oli alati kuidagi vähe. Ega ma detaile ise enam teagi. Minu jaoks oli minu lapsepõlv ikka ilus.
Ma ei mäleta sugugi, et millestki puudust oleksin tundnud, aga mäletan, kui vanavanemad autoga külla tulid ja auto pagasiruum oli kõiksugu vilju ääreni täis. Piltide pealt võib näha, et poseerisime oma koduköögis talvisel ajal nii, et minul olid paksud talvepüksid jalas, aga ega ma selle peale kunagi suurt mõelnud, miks see nii oli. Hiljem sain teada, et kütet väga ei olnud. Vanem õde on rääkinud, et seal korteris olid meil prussakad. Õnneks nendest mul samuti mälestusi ei ole.
Kui nüüd jõulude juurde tagasi tulla, siis mäletan, et tol meeldejääval aastal käisime perega jõululaupäeval kirikus. Midagi rohkemat mul ei olegi enam meeles, kui vaid see teadmine. Kirikut ennast ma ei mäleta üldse. Hästi on aga meeles see, et vanem õde jäi koju, tema ei tahtnud minna.
Eriliselt hästi on meeles aga just koju tagasi saabumise hetk. Astusime uksest sisse ja ma märkasin kohe, et elutuppa olid ehitud kuuse alla tekkinud kingipakid. Mäletan seda suurt hämmelduse tunnet, mis mind sel hetkel valdas.
Õde pikutas rahumeelselt diivanil ja ma läksin kohe tema juurde ning uurisin, kuidas need pakid sinna said. Ema vastas mulle selja tagant, et ju päkapikud tõid. Mu silmad lõid lõkkele ja olin nüüd veelgi enam huvitatud sellest, mida õde nägi. Õde aga teatas, et oli magama jäänud ega näinud midagi. Tema ei teadnud, kes ja kuidas need kingipakid kuuse alla tõi. Mäletan, kui rabatud ma olin, et õde suutis niivõrd olulise ja erilise hetke maha magada. Seda enam, et ta ise sellest kuigi löödud ei tundunud. Minu jaoks oli see tõeline ime ja see tunne, et jõuludel juhtub maagilisi asju, kandis mind veel pikki aastaid.
Meil oli oma väike kollane kummist päkapikk, kelle ema jõulukuul aknale seisma pani. Ilma igasuguse kahtluseta hinges uskusin siiralt, et seesama kummist tegelane ärkab öö saabudes ellu ja korraldab mulle sussi sisse maiuseid. Ma olin ju kord juba kogenud omal nahal, et kingid võivad kuuse alla ilmuda kui võluväel, ma ei näinud põhjust kahelda, et elutud olendid võiksid jõulumaagia abil ellu ärgata.
Möödunud jõulude peale tagasi mõeldes meenub mulle vaid üks jõul seoses kingitustega. See oli kord, kui mina ja vanem vend saime ühise kingituse – mängukonsooli Playstation. See oli midagi, mida tema oli väga oodanud, aga mina sain üllatusena. Kingituse jagamise asjaolu ei vähendanud sugugi selle väärtust. Kuidagi vastupidi, mulle on selle kingi kättesaamise hetk alati meelde jäänud pigem venna rõõmsa näo kui millegi muu pärast. Sellel hetkel saime ühiselt rõõmustada ja olime korraks lähedasemad kui kunagi varem.
Vahel on hea endale meelde tuletada, et kuigi lastel on kombeks soovida, tahta ja küsida asju ning nad tunnevad neist ka rõõmu, ei mängi need pikemas perspektiivis niivõrd suurt rolli. Meelde jääb ikka tunne ja tunnet saab luua rohkem kui ühel viisil. Miks lastele jõulud meeldivad, on seotud palju rohkem kingitusi ümbritseva maagiaga. Kord aastas on kuskil keegi, kes justkui ootab kirju, kuulatab ja toimetab salaja, aga tunneb ka huvi, mida just sina ootad, ja teeb selle võimalikuks. Suure poodlemistuhinaga kaasa minemise asemel tasuks ilmselt kõigil meil võtta rohkem aega, et luua seda maagiat, mis, nagu me teame, ise siiski paraku ei teki. Laste kestev rõõmutunne ja soojus südames neile hetkedele tagasi vaadates on ühtlasi kingitus meile.