Vana-aasta õhtu on maagiline aeg, kui saab meenutada möödunut ja vaadata tulevikku. Sellega kaasnevad mitmed rituaalid ja tavad, mis muudavad õhtu eriliseks. Need on näiteks tinavalamine tuleviku ennustamiseks ning rakettide taevasse saatmine. Üks rituaal on veel, mis paljusid aastavahetuse tähistajaid ühendab – naljasaadete vaatamine.
Juba enne jõule oli teada, mis 31. detsembri õhtul televiisorist tuleb. Nagu ikka, leiab kavast ka traditsioonilise saate “Õhtusöök ühele”. Olgugi et seda näidatakse iga aasta lõpus uuesti, mõjub see ikkagi naljakalt. See võis olla umbes viisteist aastat tagasi, kui aastavahetuse teleekraanil viskasid nalja Henrik Normann ja Madis Milling. Nende etteasted oli tõesti naljakad. Eriti eredalt meenub see, kui nad 2006. aastal (või oli see 2005) parodeerisid suusataja Kristina Šmiguni. Seal ei olnud miskit halvustavat ega mõnitavat, vaid eetrisse tuli lihtne ja puhas huumor. Naersin selle üle televiisori ees ja hiljem ka sama lõiku sõpradega arutades. Õnneks on Normanni tehtav “Edekabel” eetris ka sel aastal ning kindlasti plaanin siis ekraani ees istuda.
Aga üldiselt on naljasaadete kvaliteet aastatega alla läinud. Eriti nigelaks läks viimastel aastatel “Tujurikkuja” ning küllap on see ka põhjus, miks seda saadet enam ei tehta. Üksikuid häid palasid tuli neil ka, aga huumori asemel hakkas seal esile kerkima üleolev suhtumine ja mõnitamine. Kui vaadata vanu ülesvõtteid Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukovi naljadest, siis ei küündinud “Tujurikkuja” neile isegi lähedale.
Ei taha öelda, et vana-aasta õhtu programm on täies mahus aastate jooksul nigelamaks jäänud, kuid kahjuks on sisse tulnud ka kehvemaid palasid. Kui vaadata tänavust telekava, on lootust, et tuleb lõbus õhtu. Põhimõtteliselt võib juba pärastlõunal teleka mängima panna ning aastavahetuse saated hakkavadki peale. Tänavusele teleprogrammile on mul kindlasti kõrgemad ootused, kui mõnel varasemal aastal. Loodetavasti ei tule eetrisse klippe, kus pean vaatajana tundma piinlikkust. Selle asemel tahaks näha head huumorit, mis tuju kõrgel hoiab.
“Bullerby lapsed”. See Astrid Lindgreni lasteraamat on läinud hinge paljudele. Nii ka minule. Eriti just peatükk, kus lapsed tähistasid vana-aastaõhtut. “Bullerby lapsed” on raamat, millest õhkub heasüdamlikkust ning hoolivust ja just seetõttu seda nii kerge lugeda ongi. Aastavahetuse tähistamise lugu oli minu jaoks eriti kõnekas. Tüdrukud olid rahulikult oma toas, kuid poisid Lasse, Bosse ja Olle plaanisid neile vempe visata. Tüdrukud ootasid aastavahetust erilise õhinaga ning istusid südaööl aknale, et vaadata, mis nüüd juhtub. Ema oli neile toonud üles tuppa ka pähkleid ja marjajooki. Seal nad istusid ning vaatasid õue. Kuidas see uus aasta siis tuleb? Elevus oli laste seas suur ning siis saabuski oodatud hetk. Kuid siis… Midagi ei muutunudki. Kõik paistab täpselt samamoodi nagu enne – õu on samamoodi lumine ning tuul puhub ikka samasuguse visadusega.
Võib-olla on ka päriselt sedasi, et vana-aasta õhtuga õieti midagi ei muutugi. Naljad saavad naerdud, raketid lastud ning järgmisel hommikul tõuseb päike uuesti ning elu läheb samast kohast edasi, kus see 31. detsembri õhtul pooleli jäi.
