Natuke enam kui nädal tagasi, 10. jaanuaril sai häirekeskus kell 5.59 teate, et süttinud on elumaja. Majas elanud memm pääses tänu imele majast eluga, haarates kaasa ka oma väikese koera, aga maja ise hävis tules täielikult.
See esmaspäeva hommik algas Kaiu kandis Tolla külas esmapilgul tavapäraselt. Vaiksel ja külmal varahommikul virgus 71-aastane Helju ja suundus muretult tualetti. Ühtäkki märkas ta silmanurgast midagi tavatut.
Nendest sündmustest räägib Raplamaa Sõnumitele Helju lapselaps Lisette. Vanaema Helju ise on juhtunust alles šokis. Lisette jutustab seda, mida vanaema oli temale rääkinud.
Lisette teab meile selgitada, et leiliruumi ja kööki ühendas vanaema üle saja aasta vanuses kodus vana reheahi. Just läbi selle ahju märkaski Helju tavatut tulekuma. Leiliruumi ust ta lahti teha ei julgenud. Ta piilus läbi ahju paistvat kuma lähemalt. Aru saanud, et tegemist on leekidega, haaras ta telefoni ja valis hädaabinumbri.
Esmase info edastanud, tõmbas Helju selga esimesed ettejuhtuvad riided, nagis rippunud poja jope ja ka poja kummikud, haaras sülle oma väikese koera ja läks kiirel sammul läheduses elavate õe ja vendade juurde. Seal helistati juba uuesti häirekeskusesse, et kindel olla, et õige info on päästeametini jõudnud.
Lisette selgitab meile, et suitsuandur ei olnud jõudnud majas veel üürgama hakata selleks hetkeks, kui vanaema voodist tõusis, et tualetti minna. Lisette arutleb, et kui suits oleks andurini jõudnud, oleks ilmselt juba köök leekides olnud. „Ainus väljapääs on läbi köögi. Vanaema ei olekski siis enam välja saanud,” usub Lisette. „Väga õnneks läks,” lisab ta. Mingisugune saatuse sõrm tegi nii, et Helju ärkas piisavalt vara, et tulekahju enne andurit märgata ja õigel ajal majast välja saada.
Vaatepilt oli õudne
Lisette räägib meile, et kuigi põleng sai alguse varahommikul, helistasid sugulased talle alles lõuna paiku. Seda sellepärast, et ei tahtnud lapseootel Lisettet ehmatada. „Nad ei olekski mulle helistanud, aga neil ei olnud vanaema koera kuhugi panna, korterisse nad teda võtta ei saanud,” ütleb Lisette. Naine ise on nördinud, et lähedased teavitamisega viivitasid. „Kõige hullem, mida teha saab, on hakata telefonis keerutama. Lõpuks küsisin otse, mis juhtus,” meenutab ta.
Saanud teada, mis oli juhtunud, läks Lisette sündmuskohale. „Vaatepilt oli õudne,” ütleb ta. Seal nad istusid ja rääkisid vanaemaga. „Vanaema nuttis oma pildialbumeid taga, kõik jäid sisse,” jutustab Lisette. Kui leegid sumbusid ja päästeamet lõpuks ära läks, ronis Lisette mees aknast sisse ja sai mõned pildialbumid kätte. Pärast kukkus lagi sisse, räägib Lisette. Pool maja siiski seisis püsti.
Järgmise päeva hommikul saabus uus šokk. „Õde kirjutas mulle, et maja põleb jälle,” räägib Lisette. Teist korda oli Lisettele teadaolevalt maja süttinud toas olnud riidehunnikust. Nii hävis maja lõpuks täielikult.
Millest üldse põleng alguse sai, selles osas uurimine alles käib. Raplamaa Sõnumitele on päästeamet öelnud, et sündmuskohal käinud menetlejate esialgsel hinnangul sai tulekahju alguse leiliruumis olnud lavaalusest valgustist, mis suure tõenäosusega süütas põlema läheduses olnud esemed.
Majal oli täiskindlustus, aga maja üles ehitamine võtab palju aega ja seniks on vanaema otsustanud olla oma lähedaste juures. Lisette sõnul vallavalitsus küll pakkus neile kohta sotsiaalkorteris, kuid sellest pakkumisest vanaema keeldus. Lisette kirjeldab, et vanaema on praegu veel väga hirmul ja kohati paranoiline ega ilmselt julgekski kuskil võõras kohas olla.
„See maja oli kogu tema elu,” ütleb Lisette. Naine on 26-aastane ja oskab öelda nii palju, et vanaema Helju on seal elanud vähemalt nii kaua. Maja omanik on küll Helju poeg, aga alaliselt elab seal Helju, poeg käib majas nädalavahetustel. Helju jaoks on kodukoht nii armas, et ta ei soovi sellest kaugele minna. Lisette räägib, et vanaema juba peab plaani kevadel ikkagi oma aiamaale toimetama minna.
Vanaema koerale leiti uus kodu, kuna ei ole teada, millal vanaema jälle oma majja tagasi saab. Helju juures käis söömas mitmeid kasse, kuid üks neist oli tubane ja tema paraku põlevast majast välja ei pääsenud.
Vanaema vajab tuge
Tules hävisid Heljul kõik isiklikud esemed, aga ka sellised olulised asjad nagu prillid, mobiiltelefon ja riided. Need esmatarbeesemed on Lisette oma perega vanaemale jälle soetanud. Osaliselt hüvitab need kulud Lisette sõnul ka Rapla vallavalitsus. Igapäevaste elamiskuludega on aga keeruline, kuna Helju elab vaid oma väikesest pensionist ja enamik tema lähedasi on samuti pensionärid. Lisette on oma mitmelapselise perega samuti raskustes ning majanduslikud väljakutsed on ka teistel lähedastel seoses suurte energiaarvetega.
Seni on Lisette sõnul annetanuid vähe. Üks annetaja, nagu selgus, oli olnud kunagi Helju klassiõde. „See oli tore üllatus,” räägib Lisette.
