Märt Kubo
Akadeemik Endel Lippmaa jäi alati skeptilisele seisukohale, kui juttu tuli kliima soojenemisest tulenevatest ilmingutest. Jah, need nähtused on olemas, kuid nad pole inimtekkelised. Ennekõike protsessid päikesel ja muutused maakera sisemuses ja atmosfääris tekitavad suuri temperatuuri kõikumisi. Küllap ta oli uurinud ajaloos aset leidnud klimaatilisi muutusi ja arvatavaid põhjusi. Ka nn väikese jääaja nimelist perioodi.
Tänaseks on eesti keeles ilmunud Philipp Blomi uurimus „Tappidest lahti maailm”, mis tõlgitud saksakeelse väljaande järgi (2017). Kasutatud allikaid on 27 leheküljel, igaühel 16-18 nimetust. Siiski on tekst kergesti loetav, pööraselt huvitav ja ohtralt uusi, tarkust lisavaid teadmisi pakkuv. Te ei kahetse, kui raamatu viimase lehekülje lõpetate.
Blom kirjutab: „Ajaloolaste poolt väikeseks jääajaks nimetatav kliimaperiood, mis saavutas haripunkti 17. sajandi esimesel poolel, ei muutnud sugugi ainult eurooplaste elu. Keskmise temperatuuri langemine 1570. ja 1685. aasta vahel kahe Celsiuse kraadi võrra mõjutas ookeani hoovuste suunda, häiris aastaaegade ringkäiku ning kujundas äärmuslikke kliimatingimusi kogu maailmas. Lumi ja pakane, suvised rahed, hirmsad tormid, nädalatepikkused paduvihmad ja põua-aastad tõid kaasa katastroofilisi näljahädasid Hiinas, hävitavaid talvi Põhja-Ameerikas ning kohutavaid viljaikaldusi Indias. Osmanite riiki tabas ajaloo käredaim pakane.”
Blom käsitleb olusid Euroopas valdavalt aastatel 1570-1700. Kasutan siinkohal tema määratletud dateeringuid. Arvatakse, et hilisel keskajal kuni 14. sajandi keskpaigani oli temperatuur kuni 2 kraadi kõrgem kui praegu. Umbes 1400. aastast asendus soe ajastu järgneva sajandi jooksul tugeva jahenemisega – 2 kraadi alla 20. sajandi keskmise. Põhjusi on otsitud kõrvalekalletes Maa pöörlemises kuni Päikese aktiivsuse vähenemiseni. Külmaperioodiga kaasnesid maavärinad ja vulkaanipursked, ookeani süvahoovused muutsid voolusuunda. Purskavad vulkaanid paiskasid atmosfääri tolmu, mis omakorda jahutas kuude ja aastate kaupa temperatuuri. 1570. aastatel tabas mandrit kärekülmade talvede, vihmaste suvede ja kevadrahede laine. Alles 1750. a jõudsid viljasaagid temperatuuri normaliseerudes 1570. a tasemeni.
Kaks kraadi temperatuuri langust vastab kuuele vegetatsiooniperioodi nädalale. See on aeg, mille vältel pidid valmima teravili, viinamarjad, loomade talvesööt ja puuviljad. Ikaldusaastad sagenesid. Põldu hariti sajanditepikkuse traditsiooni alusel. Uued kultuurid (kartul, mais, tomatid) olid küll jõudnud Euroopasse, kuid neid alles katsetati ja aegamisi harjuti tarbima. Suurem osa eurooplasi elas leivast, pudrust ja jahukördist. Feodaalses Euroopas oli põllumajandus ja maaomand jõukuse, elu ja kogu ühiskonnastruktuuri alus. Ilma jahenemine oli talupoegadele katastroof. Puhkesid rahutused ja ülestõusud. Ühe põlvkonna jooksul lõi vankuma sajandeid püsinud süsteem.
Käredale külmale, mis mõnikord kestis novembrist märtsikuuni, pahatihti veel hiljemgi, lisandusid sõjad. Blom on kujutanud häda ja viletsust maal ja linnades algallikate kaudu. On säilinud palju kaupmeeste, vaimulike, teadlaste ja ülikute päeva- ja arveraamatutes kirjeldusi eluolu kohta. Saame teada, et 1569. a oli Veneetsia laguun märtsini kinni külmunud, 1572/73 oli Bodeni järv kevadeni paksu jääkoore all. Thamesi jõge kattis aastail 1551-1700 paks jää 12 aastal.
Religioon oli neil sajandeil valitsev ilmavaade. Rahva seas levisid arusaamad, et Jumal on inimesed maha jätnud. Ja kes on süüdi? Muidugi nõiad. Neil aastail toimus umbes 110 000 nõiaprotsessi, hukati ligikaudu 55 000 inimest, põletati tuleriidal, pilluti kividega surnuks või uputati sohu. Nõiad tuvastati ikka pealekaebamiste kaudu. Inimesi piinati niikaua, kuni nad võtsid nõidumise omaks. Sageli ei aidanud seegi.
Need, kes nendes piinavas ilmastiku, nälja ja tagakiusamise ning sagedaste sõdade tingimustes ellu jäid, pidid edasi elama. Künti põldu, ehitati linnu, aretati uusi taimesorte, peeti pidu, käidi kirikus, mässati, toimusid salakoosolekud, tegutsesid ringikesed, abielluti ja saadi lapsi. Londonis, Thamesi jäätunud pinnal peeti rahvarohkeid laatu ja pidustusi, uisutati ja kelgutati.
Meil armastatakse sõnada, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Väike jääaeg polnud ainult kaotuste periood, vaid ka sügavuti minevate uuenduste ja avastuste aeg. Uued taimed, mis toodud koloniaalmaadest, kohandati siinsesse kliimasse. Tulbid toodi Türgist, ja mõne aja pärast puhkes suur tulbibuum. Lõuna-Ameerikast toodi papas peruanorum. Võttis küll palju aega, enne kui eurooplased harjusid kartulit sööma. Tekkisid uut tüüpi ülikoolid, kus peale usuõpetuse sai haridust loodusteaduste ja reaalteaduste alal. Madalmaid tunti seni kui heeringapüüdjate ja talupoegade maad, sel perioodil sai ta maailmakaubanduse keskuseks. Üheks tulutoovaks kaubaks sai Baltimaadest toodud teravili. Mindi üle turumajanduslikule mõtlemisele, maaomand teisenes talupoegade kahjuks, väljatõugatud siirdusid linnadesse. Kõik see tõi kaasa mässud, vägivalla ja sõjad. Kolmekümneaastane sõda (1618-1648), veriseim seninähtuist, hävitas paiguti pool elanikkonnast. Uus sõjateadus muutis lahingute iseloomu.
Põhjalikult teisenes vaade ühiskonna ja looduse, Jumala ja inimese vahekorrast. Loodust ja kosmost uuriti kui asja iseeneses oma seaduste toimimise alusel. Jumala loomingule jäi üha vähem ruumi. Aga päriselt eitada tema olemasolu oli ohtlik. Kui otse öelda polnud võimalik, siis kavaldati. Raamatus on üsna palju juttu juutide saatusest tolleaegses ühiskonnas. Blom toob välja, kuidas juudi rabid tõlgendasid Moosese raamatus esinevaid patriarhaalse vägivalla kirjakohti. Talmudis (judaistlike tekstide kogu) analüüsitakse niisuguseid tekste üksikasjalikult, pikalt ja ikka nii, et lõpuks selgub, et vägivalda ehk polegi vaja rakendada.
Need arutlused uue mõtteviisi tulemisest euroopalikku filosoofiasse on väga põnevad. Mis on õiglane ühiskond, mida kujutab endast riik, kuidas tekkis piibel, keskklassi kiire rohkenemine, vabamõtlemine ja ratsionaalne maailmavaade, religioonide rohkus ja rahvuste läbikäimine – nende asjade üle ei arutlenud ainult suured mõtlejad, vaid uus keskklass ja haritum rahvas.
See linnulennuline ülekäik Blomi raamatust ei haara tuhandikkugi tema sisust. Aga ehk kehutab mõnda huvilist raamatu järele haarama. Kes ei jõua kogu raamatut lugeda, uurigu Epiloogi. See räägib meie tänasest päevast. Ja mitte rõõmujuttu. Blom kirjutab:
„Tulevaste aastakümnete arengusuunad ning neid saatev poliitiline ebastabiilsus võivad inimesi muuta autoritarismi unistuse sosinaile veelgi vastuvõtlikumaks. Kliima muutumine ja automatiseerimine suurendavad meie ühiskondades muutmissurvet, kuid samas ei pakuta tõepoolest muutmisvalmis poliitikat ning selle järele puudub ka valijate nõudmine. Eesmärk on status quo säilitamine. Liberalismi unistuse ja selle autoritaristliku vastaspoole võitlus kujuneb tulevikus veelgi tugevamaks, põhimõttelisemaks ja teravamaks, kõigi inimeste ja vabaduse ideed hakatakse üha enam vaidlustama ja ründama.
Tõepoolest, sarnasusi väikese jääaja ja tulevase kõrbeaja vahel võib leida. Kui lugeda Blomi raamatut ja mõelda nüüdisaja peale.
