-1.2 C
Rapla
Teisipäev, 20 veebr. 2024
UudisedEestis saab rinnavähi diagnoosi üle 800 naise aastas

Eestis saab rinnavähi diagnoosi üle 800 naise aastas

Alates eelmise aasta novembrist on Raplamaa haiglas avatud rinnakabinet, kus teeb vastuvõtte üldkirurg-mammoloog dr Agne Kukk. Varem tuli vastuvõtule sõita pealinna. Rääkisime arstiga, kuidas rinnavähki varakult avastada, kuidas teada saada, kas rinnavähi osas on geneetilisi eelsoodumusi ning mida näitab meile statistika.

Dr Kuke karjääris on üks drastilisemaid juhtumeid selline, kus naine keeldus vähidiganoosi omaks võtmast. „Kui ma alustasin arstina tööd, siis oli üks naine, kes eitas haigust. Tal oli kogu rind ära lagunenud ja rindkerel oli suur haavand, aga ta eitas, et tal on rinnavähk. Ta ise põhjendas enda haava läbipõetud kopsupõletikuga ja erinevate muude asjadega,” meenutab arst.

Eestis on rinnavähk naistel kõige sagedasem pahaloomuline kasvaja, kuid ka meestel esineb seda üksikutel juhtudel. Dr Kukk tunnistab ausalt, et ei ole üheselt arusaadav, miks kasvaja naistel just rinda tekkida tahab. Küll aga on teada, et kasvaja teke on enamasti seotud naissuguhormoonidega, mis soodustavad kasvajarakkude vohamist.

2018. aastal diagnoositi 836 uut rinnavähi esmajuhtu, 2020. aastal suri 257 naist. Arsti sõnul on kõikjal maailmas juhtude arv suurenenud, samal ajal on aga suremus langenud. Põhjamaadele jääme aga oma näitajatega alla. Üheks oluliseks põhjuseks on naiste vähene osalus sõeluuringutes.

Eestis kutsutakse rinnavähi sõeluuringule naisi vanusevahemikus 50-69 eluaastat. Just selles eas avaldub rinnavähk lihtsalt kõige sagedamini. Dr Kukk tõdeb, et vaatamata sellele, et sõeluuringus osalemine on tasuta ja tehtud võimalikult mugavaks ning on inimese enda huvides, jõuab heal aastal kabinetti veidi üle 60% neist naistest, keda kutsutakse.

Oluline on märkida, et sõeluuring on mõeldud kõigile sihtgrupis olevatele naistele, ka neile, kes muutusi rinnas ise täheldanud ei ole. Kui tunned end tervena ja usud end terve olevat, on sõeluuringus osalemine siiski otstarbekas. Dr Kukk selgitab, et kasvaja varakult avastamine annab ajalise eelise temaga võitlemisel ning annab eelised ka eeldatavale jätkuvale elueale.

Kui alguses on kasvaja väike ja ei ole käe all veel tunda, suudab aparaat selle siiski uuringu käigus leida ning sellistel juhtudel, kui vähk avastatakse varakult, on 5 aasta elulemuse protsent väga kõrge, suisa 97%.

„Ka noored naised ei ole kaitstud. Eriti need naised, kellel on pärilik rinnavähk,” ütleb dr Kukk. Päriliku rinnavähi riskigruppi kuuluvad need naised, kelle lähedastel on olnud rinnavähk varakult, kellel on perekonnas olnud mitu rinnavähijuhtu ning kellel on ka munasarjavähki suguvõsas esinenud. „Munasarjad on väga seotud rindadega. Munasarjades toodetakse hormoone, mis rinda mõjutavad,” selgitab dr Kukk. Kõikidest rinnavähipatsientidest on geenimutatsiooniga ehk päriliku rinnavähiga kuni kümme protsenti. Selleks, et kindlaks teha, kas geenimutatsioon on olemas või ei ole, tehakse vereanalüüs.

„Soovitame naistele alates 35. eluaastast regulaarselt iga kuu end kontrollida seitse päeva pärast menstruatsiooni. See on kõige parem periood, kui rinnad on kõige rahulikumad. Tursumised ja muu menstruatsioonitsükliga seotu peaks olema selleks ajaks kadunud,” selgitab dr Kukk. Rindu tuleks katsuda, kas on tunda mügarikke, aga jälgida tuleks ka nahka, millised on nibud ning ega mügarikke ei ole tekkinud kaenla alla. Alates 35. eluaastast soovitatakse iga paari aasta järel ka rinnakabinetti külastada. Kuigi soovitused puudutavad 35-aastaseid ja vanemaid naisi, esineb rinnavähki ka 20-aastaste seas.

Enamik inimesi satub arsti jutule dr Kuke sõnul siis, kui rinnal on märgatud muutusi. Kõige tõhusam oleks aga neid nähtavaid ja tuntavaid muutusi ennetada. Seda saab teha üksnes regulaarselt end kontrollida lastes.

„Eestis avastatakse rinnavähki esimeses staadiumis umbes 29 protsendil juhtudest. Umbes kaheksal protsendil juhtudest on vähk juba sellises staadiumis, et enam täielikku tervenemist ei toimu,” räägib Kukk. Kui kiiresti vähk ühest staadiumist teise areneb, sõltub konkreetsest vähitüübist ja agressiivsusest.

„Teinekord võib kümme aastat olla kasvaja, mis vaikselt suureneb ja ei ole veel jõudnud neljandasse staadiumisse. On aga ka selliseid, mis alates esmastest sümptomitest arenevad väga kiiresti,” selgitab ta. Nii võib olla neid naisi, kes tulevad uuringule ilma kaebusteta ja neil avastatakse kasvaja, mis on alles algstaadiumis, kui ka neid, kes tulevad ja saavad teada, et vähk on juba jõudnud koldeid kõikjale üle keha tekitada.

Pealinna haiglate rinnakabinetti võib minna ilma saatekirjata esmaseks uuringuks, aga Raplasse rinnakabinetti tulemiseks on vaja saatekirja. Saatekirja saab vormistada günekoloog, muu eriarst või perearst.

Katrini lugu: Elu täiel rinnal, sõna otseses mõttes
„Olin 57-aastane naine, tegin kõik vajaliku, mis sellises seisus on vaja teha: käisin korralises mammograafias, vähemalt kord aastas külastasin oma günekoloogi. Talvel hakkasin vahel tundma rinnas välkuvaid valuhoogusid. Mäletan küll üht korda, kui olin avalikul üritusel ja rind hakkas nii valutama, et pidin käe rinnale asetama. Ise veel mõtlesin, et kui keegi näeb, mis nad siis arvavad…

Kevadel tundsin, et mu parem rind on valulik ja ühel hetkel avastasin, et rind on muutunud roosaks ja oleks nagu paistes, üsna kiiresti muutus see krobeliseks ja lillakaks. Nagu apelsinikoor, olen hiljem lugenud võrdlust. Sain aru, et midagi on valesti ja broneerisin aja taas günekoloogile. Ega see ju pole nii, et täna tahan minna ja homme saan aja. Ikka ootasin mitu nädalat vastuvõttu.

Mul oli tegelikult halb eelaimdus, kuid muidugi vähki ma ei kahtlustanud. Võtsin arsti juurde kaasa onutütre, miski mu sees ütles, et ma ei taha üksi minna. Juba esimeses toas, seal, kus rind pannakse tangide vahele, öeldi, et oi-oi, siis ultrahelis öeldi juba teist korda oi-oi, et teie lood on halvad…

Kui meditsiinitöötaja ütleb sulle, et lood on halvad, ei oska nagu seisukohta võtta. Ma küsisin, et mis siis teie keeles halb lugu on – ta ütles kohe, et tegemist on vähkkasvajaga ja seda on mitmes kohas. Tehti ka biopsia. Tulin sealt uksest välja ja sain šoki. Nüüd ma tean, mis see on – vappusin üle kere, värisesin, aga ei nutnud.

Paari päeva pärast helistati ja teatati diagnoos – kolmanda staadiumi rinnavähk, mis on edasi arenenud kaenlaalustesse lümfisõlmedesse. Olin muidugi kodus juba lugenud igasugust materjali ja sain aru, et nalja ei ole.

Mõne päeva pärast helistati ja teatati, millal on onkoloogi vastuvõtt. Õnneks sattusin ravile tunnustatud dr Riina Kütneri juurde. Raviplaan koostati nii, et kõigepealt neli korda keemiaravi, siis operatsioon ja siis uus hindamine. Sellele järgnes veel neli keemiaravi ja see niitis mind täielikult maha.

Kui ma algul arvasin, et mis see siis ikka ära ei ole, no võetakse üks rind vähemaks, siis päriselt see nii ei ole. Tegelikult oli see nii kole ja hirmus, et ma seda kirja panna üldse ei suuda ega oska. Muidugi haavad paranesid lõpuks, aga käsi ja kaenlaalune jäid tundetuks. Pärast keemiaravi järgnes aasta bioloogilist ravi ning siis eemaldati ka teine rind. Siiani olen hormoonravil.

Ma ei tunne end halvasti, olen harjunud teatud ebamugavusega, see on nüüd minu elu osa. Muutsin veidi oma toitumist, jälgin hoolega, et kaalu juurde ei tuleks. Lugesin palju raamatuid vähist, õnnest, Jaapanist, kuhu unistan reisida, ja pärast Vahur Kersna raamatu lugemist sain aru, et joriseda ei ole vaja.

Olen nüüd lühikeste juustega nooruslik kuuekümnene kaheaastase poisikese vanaema. Pisarad tulid pikkamööda tagasi. Ja võtsime oma perre uue koera, et oleks kogu aeg üks rutiinne kohustus hommikul püsti tõusta ja õue minna. Elu hindasin ringi, elan täiel rinnal ja teostan end maksimumvõimete piiril.”

*Katrin on Raplamaa naine. Ta sai diagnoosi 2015. aastal. Tema kasvaja oli agressiivne. Tema lugu on avaldatud ka Eesti Tervisemuuseumi veebilehel.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
Kõik uudised
Kuulutused