Veebruaris käisid kaks Raplamaa inimest, Olga Sokk ja Kalev Kiviste koos väikese kaasmaalastest seltskonnaga Aafrikas Ugandat avastamas. Kuigi seda kahenädalast reisi jäid muredega varjutama nii praegune tervisekriis kui ka vahepeal alanud sõda Ukrainas, olid mõlemad reisisellid siiski käiguga rahul ja kauni looduse ning loomade-lindude kõrval jääb neile seda reisi enim meenutama sealsete inimeste külalislahkus.
Kalev on varemgi Aafrikas käinud, lausa kümme korda ja iga kord erinevas riigis. Eelmisel suvel käis ta Keenias ja mõtles, et tahaks teada, milline see naaberriik Uganda, mis asub samuti ekvaatoril, välja näeb. Kui Kon Tiki Reisidel tekkis just sinna pakkumine, avaneski Kalevil võimalus oma küsimusele vastus saada. Temaga otsustas kaasa minna Olga, kes oli näinud Kalevi varasemaid reisipilte, mis tekitasid soovi just talvel, kui siin päikest vähe, sarnasele eksootilisele reisile minna.
Kuigi Aafrikasse minek, eriti just koroonaajal, tundus hirmutav, andis Olga sõnul talle julgust juurde asjaolu, et kõik reisijad pidid olema vaktsineeritud ja kõiki testiti nii enne reisi kui ka kohale jõudes. Selle testimise tõttu juhtuski, et giidina kaasa minema pidanud bioloog Rein Kuresoo osutus enne reisi koroonapositiivseks.
Peale tema suurepäraste loodusalaste teadmiste jäi seltskond sellega ilma ka oma parimast inglise keele rääkijast. Õnneks oli grupis üks noorpaar, kellel keel paremini suus, ja eriti vedas neil kohaliku giidi Abrahamiga, kes oskas nähtud loomadest ja lindudest vägagi põhjalikult rääkida ning lisaks saadi üht-teist teada ka kohalike kommete ja tavade kohta.
Kalev rääkis, et see, kuidas Abrahamist üldse giid sai, oli omaette põnev lugu. Nimelt kui ta kord varases nooruses suuresarvelisi veiseid karjatas, peatus tema ees saksa turistide rühm. Poiss arvas, et turiste huvitavad tema ilusad veised, kuid neid huvitasid hoopis linnud. Abraham sai aru, et just metsik loodus ja sealsed loomad on need, mida turistid otsivad. Giidiks ta Ugandas õppida ei saanud, nii et temast sai esialgu veterinaar ja hiljem õppis ta Ameerikas ka turismindust. Kalev lisas, et ta ei ole veel näinud nii keskkonnateadlikku giidi, kes peatab auto selleks, et tühi pudel üles korjata.
Õnnelikud inimesed
Ringi sõitis reisiseltskond džiibiga ja kokku tuli sõidukilomeetreid umbes 3500. Kalevi sõnul on asfaltkattega teed väga head. Nende rajamise taga on Hiina, kes Ugandas maavarasid kaevandab. Kõrvalteed on aga tihtipeale sellise kvaliteediga, et auto ainult hüppab seal. Olga näitas sellistest teedest ka üht videoklippi, rääkides, et mägiteedel sõites oli tal pidevalt hirm, kuidas seal kitsastes oludes üldse masinad üksteisest mööda mahuvad. Kuid mahtusid, ja täitsa probleemideta.
Kalev lisas Uganda liikluskultuuri kohta, et seal on veoautol kõige rohkem õigust ja jalakäija peab enda ohutuse eest ise hoolt kandma. Ja jala kõnnitakse seal pikki vahemaid. Olga sõnas, et tihti sõitsid nad jalakäijast mööda kohas, kus ei selja taga ega ees olnud pikalt mitte ühtegi asulat. Kuigi liikluses loeb seal nahaalsema õigus ja kiirusemärkidest lugu ei peeta, kraavis autosid Kalevi sõnul neile peale ühe silma ei jäänud ja sõidukid tundusid kõik ka mõlgivabad olevat.
Nii Olga kui ka Kalev panid Ugandas ringi sõites tähele, et kõik on väga töökad ja seal tehakse väga palju tööd ära käsitsi. Küll kõblati maad või raiuti midagi. Kalevi meelest oli kõige nukram vaatepilt see, kui naised tagusid vasaraga kive killustikuks.
Kuid kohalikud ise ei tundunud nukrad, pigem vastupidi. Kuigi ugandalaste elustiil on kasin, tundub, et nad ise on olukorraga rahul ja ei tahagi elult rohkemat. Kalev sõnas, et iga Aafrika riik on isemoodi ja Ugandat eristab teistest eriti lahked, sõbralikud ja külalislahked inimesed. Olga tõi ka välja selle, et iga kord, kui nad mõnest külast läbi sõitsid, lehvitasid nii lapsed kui ka suuremad neile ja hüüti inglise keeles, kuidas neil läheb.
„Ma arvan, et seal elavad õnnelikud inimesed. Õnnetu inimene ei lehvitaks nii rõõmsa näoga,“ lisas Kalev. Varasemast on tal kogemus, et lapsed võivad olla korralikud kommi ja raha lunijad, kuid Ugandas ta sellist käitumist ei näinud. Lapsed olid pigem väga tagasihoidlikud ja kui neile midagi anti, olid väga viisakad (tüdrukud tegid isegi kniksu) ja tänulikud.
Mägigorillad ja suitsupääsukesed
Peamine põhjus, mida Ugandasse vaatama mindi, olid loomad. Kalev rääkis, et tegelikult oli ta natukene pettunud, kuna ta lootis rohkem loomi näha. Kuid nad nägid näiteks ninasarvikuid, antiloope, pühvleid, kaelkirjakuid, tüügassigu, jõehobusid, krokodille, elevante, sebrasid, lõvisid, leopardi, gorillasid, šimpanse ja erinevaid ahve. Lõvist oli teada, et ta just ühe kindla põõsa all pesitseb, kuid kohtumine leopardiga oli lihtsalt õnnelik juhus. Nagu Kalev ütles, peab jahil ikka õnne ka olema, fotojahil olles samuti. Leopardist pildi saamisel peab ta tänulik olema naiste teravatele silmadele, mis tabasid ära, et uhke kiskja puu otsa ronis.
Üks olulisemaid retki, mida väga oodati ja natuke ka kardeti, oli kohtumine mägigorilladega. Selleks tuli matkata mägedesse ja esialgu arvati, et gorillade leidmisega läheb mitu tundi. Kartuses, et pikk matk mõjub tervisele halvasti, jättis Kalev sinna minemata. Pärast tuli välja, et ei olnud see matk üldse nii pikk.
Teistel õnnestus kohata aga viieliikmelist mägigorilla perekonda. Olga rääkis, et nad toimetasid lehtede vahel suhteliselt vaikselt omaette ja õnn oli see, kui keegi neist liigutas või puu otsa ronis. Tal õnnestus pildile saada ka emagorilla koos beebiga.
Sellel matkal olid kaasas saatjad, ühed olid matkaliste kotikandjad ja igaks juhuks olid ka püssimehed, kuna Kongo DV piir jooksis sealtsamast ja naaberriigist võis halbu üllatusi oodata. Isegi õhtul ööbimikohas ei võinud ilma püssimehe saateta välja jalutama minna.
Lindudest ilmselt kõige erilisem kohtumine oli reisilistel kurekasvu kingnokaga, kes näeb välja, nagu oleks ta sauruste otsene järeltulija. Olga arvas teda paadiretkel silmates, et lindudele omaselt lendab ta ilmselt ruttu ära. Kuid kingnokk seisis ja lihtsalt põrnitses vett, oodates kala. Ja niimoodi pool tundi. See lind ongi võimeline pikalt ootama – kui ühel päeval kala ei saa, siis ehk saab järgmisel. Eriskummalisi linde leidus teisigi, kuid nähti ka selliseid, keda ära tunti. Näiteks jäälind ja mitmes kohas olid marabud. Uganda on aga ka see koht, kus Eesti rahvuslind suitsupääsuke talvitub ja neidki õnnestus reisilistel ühes teeistanduses näha. Samuti nähti kohalikku rahvuslindu, kroonkurge.
Üks Uganda märksõnu on kindlasti banaanid. Neid veeti suurte kobarate kaupa müüki rataste ja tsiklite peal ning naised kandsid neid ka pea peal. Jääb vaid üle imestada, kuidas naistel selleks jaksu on. Olga rääkis, et ta üritas proovida, mis tunne on banaanikobarat pea peal kanda. Selleks palus ta kohalike noormeeste abi, et need banaanid talle pähe tõstaks, kuid sinna need ei jõudnudki, kuna hetk enne seda märkas ta oma näo juures suurt ämblikku. See ehmatus jäi ka pildile. Pärast küll öeldi, et mürgine see tegelane polnud, kuid kes selle peale mõtleb, kui suur ämblik näo ees ripub…
Maa ja linn
Reisilised nägid ära ka selle, kuidas käib õppimine kohalikus koolis. Iga klass on eraldi väikses lihtsakoelises puidust majakeses ja kokku on klasse seitse. Seinu katavad käsitsi kirjutatud plakatid erinevate tarkustega. Kõik klassid käidi läbi ja igas klassis lapsed laulsid külalistele. Olga sõnas, et lõpuks kulusid neil lood juba pähe ja märgata oli, et mida vanema klassiga tegu, seda rohkem tundus, et ega nad väga motiveeritud ole laulma. Kõik lapsed olid kenasti koolivormides ja Kalev sõnas, et näiteks võrreldes Etioopia koolidega nägi Uganda kool paremas korras välja. Kuigi kooli köök oli omaette vaatamisväärsus oma kohutava välimuse pärast…
Külas käidi ka ühe kohaliku inimese kodus ja Olga kirjeldas ja näitas piltidelt, kuidas savionni köögis käis lõkkel söögitegemine. Õuel oli näha kitseaedik ja ait kartulitega. Ja keset õue oli kuhi maapähkleid, mida siis selle otsas kõõluvad lapsed aeg-ajalt võtsid ja sõid. Uhkusega näitas perenaine külalistele ka oma tomateid, maitsetaimi ja ravimtaimi ning demonstreeris jahu tegemist.
Enamik ugandalaste kodusid, eriti just maapiirkonnas ongi hästi lihtsad, enamasti savionnid või paremal juhul savitellistest tehtud. Paratamatult tekkis küsimus, millised siis hotellid välja nägid.
Olga sõnas, et need nägid üllatavalt head välja ja näitas tõestuseks ka üht pilti, millel väga ilus, puhas ja hubane hotellituba. Soe vesi oli ka hotellides olemas, kuid seda ei pruukinud kõigile jätkuda. Õnneks on Uganda kliima soe, alla 22 kraadi temperatuur ei lange, välja arvatud mägedes (seal oli ka voodipesu rõske ja külastajatele anti soojaveekott kaissu), nii et ka külma veega pestes ei olnud katki midagi. Elekter oli aga mõnes kohas olemas vaid õhtul seitsmest hommikul seitsmeni. Wifi eksisteeris vähemalt mingil määral igas ööbimiskohas.
Linnaelust Olga väga midagi rääkida ei osanud, kuna nende tee kulges läbi külade. Kuid autoparanduse tõttu tuli linnas siiski aega veeta, ja seda rohkem kui esialgsed lubatud viis minutit. Selleks ajaks osati arvestada, et see tähendab vähemalt tund ja viis minutit (lõpuks läks kolm tundi). Aafrikas olles tulebki arvestada, et kõik asjatoimetused võtavad tavapärasest rohkem aega. Linnas tehti seda parajaks turul, mis on värvikirev nii müügiks pakutava kui ka inimeste mõttes. Olga lisas, et kui seal pilti teha, jääb see alati kirevates värvides.
Märkimata ei saa jätta ka üht huvitavat kohtumist kohaliku Batwa hõimuga. Tegemist on mägirahvaga, korilastega, kelle nimi tähendab „väikesed inimesed“. Sellest, kui väikesed nad on, ei saadud enne arugi, kui nende kõrvale mindi.
Öeldakse, et kes on Aafrikas käinud, see armub sellesse maasse ja soovib sinna ikka ja jälle tagasi minna. Kalevi puhul on see päris selge. Eks paistab, kas see toimib ka Olga puhul. Igal juhul on see põnev ja omapärane maailm, mida tasub avastada.
