Juhtkiri: Oleme otsustava võitluse alguses

See sõda, milles oleme, ei alanud 24. veebruaril. Konflikt kahe maailma – ida ja lääne, pimeduse ja valguse – vahel on Nõukogude Liidu lagunemisest saadik hõõgunud. Putinlik Venemaa on püüdnud korduvalt leeki süüdata.
Meenutame 2008. aasta Gruusia sõda, 2013. aastal puhkenud Ukraina kriisi, millest hargnesid Krimmi anneksioon 2014. aasta kevadel ning Ukraina ida- ja lõunaregioonides Moskvast initsieeritud venemeelsete rahutused, mis viisid Donbassi sõjani ja päädisid nüüd siis venelaste avaliku sissetungiga naaberriiki. Kui mõni ehk ei mõistnudki päris alguses, et alanud sõja eesmärk on kõigi endise sotsialistliku bloki riikide uus anastamine ja see on suunatud seega kogu demokraatliku maailma vastu, siis täna ilmselt pikemat selgitamist ei vajata.
Ukrainas ei ole mingeid lokaalseid konflikte ega ka „ukrainlaste kodusõda”. Putin ei ole kunagi saladust teinud, et on võtnud endale ülesandeks Vene impeeriumi taastamise. Tuleb silmas pidada, et see on põhimõtteline küsimus, mille lahendamise taga seisab väga suur hulk venemaalasi, kes siiralt usuvad, et nad ongi ainulaadse Läänest kõrgemal seisva tsivilisatsiooni esindajad. Pikkade aastatega on neisse süstitud veendumust, et õigeuskliku rahva slavofiilne missioon annab neile erakorralised õigused muutmaks maailmakorda. Me peame valmistuma pikaks võitluseks, mida peetakse ka seal, kus selgelt nähtavat rindejoont ei olegi.
Tänases etapis on meie kohus võtta vastu sõjapõgenikke, kusjuures peame arvestama võimalusega, et nad ei ole tulnud paariks kuuks, vaid jäävad oma tahtest sõltumatult kauemaks. Ja sellest, kui hästi me selleks vaimselt valmis oleme ning millisel tasemel sõjast tulnutele turvalisust pakkuda suudame, oleneb väga palju putinismiga peetavas võitluses. Meie vaenlase üks eesmärke on iga hinna eest lõhkuda eurooplaste arusaam demokraatlikust ühiskonnakorraldusest ning sellest tulenevalt nende ühtsus. Me saame Moskva koletist taltsutada vaid üksteist toetades ja kokku hoides. Ainult selles on meie tugevus.