Tänavu suvel alustavad igas Raplamaa vallas taas õpilasmalevad. Sadu noori saab esimese maitse tööturu toimimisest ja töötegemisest endast. Suuremas osas valdades ei ole õpilasmalevasse koha saamine iseenesestmõistetav.
Soovijaid on tihtipeale rohkem kui vabu kohti, mis iseenesest pole ju halb viis töötegemise maailmaga tutvumiseks. Enamasti tulebki soovitud koha saamiseks pisut vaeva näha. Ja mõnikord leppida soovitud kohast ilmajäämisega. Vallad võtavad asja tõsiselt ette ja tutvustavad noortele ka protsessi, mis eelneb töökoha saamisele. Kes palub motivatsioonikirja, kes teeb tööintervjuusid.
Olen isegi noorena õpilasmalevas oma esimesed kogemused saanud. Sellest suvest jäi vist kõige eredamalt meelde suvise päikese paistel Tammemäe laululava pisut õnnetus seisukorras pinkide pruuniks võõpamine. See vist oli töö, mida malevarühmad kuni laululava uute pinkideni tihtilugu teha said. Kõik oli jõukohane, nalja sai palju ja töötegemine oli lõbus. Ma usun, et see oli hea sissejuhatus. Pealegi vastandus see omajagu muljele, et täiskasvanute jaoks on töö justkui tüütu aastakümnete pikkune kohustus, mis endaga omajagu stressi kaasa toob.
Oma päris esimese töökogemuse sain aastaid hiljem. Ja pole ma ka sellest tüdimusest ja stressist puutumata jäänud. Nüüd ehk vaatan tagasi ja mõtlen küll, et võimalus kolm kuud järjest kaua magada ja mitte midagi teha on luksus, mida hiljem naljalt nautida enam ei saa. Tollal aga tundus pisutki iseseisvust palju magusam. Mäletan selgelt, et soov oma isikliku raha järele tekkis tunduvalt varem, kui iseseisva elu peale sai mindud. Nii mõnigi suvi möödus pealinnas klienditeeninduse valdkonnas.
Malev jääb selle pakkumisel natuke kahvatuks. See on tõesti ainult väga põgus kokkupuude tööga. Päevad on lühikesed ja kogu periood samuti vaid nädalake või kaks pikk. Kahtlemata sooviks nii mõnigi noor end pisut enam proovile panna ja arvestatavamat töötasu. Pisut kurb on kuulda, et ettevõtjad alaealiste töötajate üle üleliia rõõmu ei tunne.Tundub, et selles osas pole suurt muutunud, et koha sai endale ikka pigem tutvuste kui töökuulutuste sirvimise peale. Neid lihtsalt ülemäära palju pole.
Kindlasti on alaealise palkamine mõnevõrra tülikam kui täiskasvanud töötaja värbamine. Kahtlemata vajab oma esimesel töökohal alustav noor rohkem tuge ning juhendamist kui inimene, kel juba aastakümneid töökogemust seljataga. On see ju tema jaoks midagi täiesti uut. Teisalt jällegi räägitakse meil alatasa noortest lumehelbekestest, kes justkui midagi teha ei taha ega viitsi. Tahavad ju küll. Ehk siis võiksid ka tööandjad pisut avarama meelega noortesse suhtuda. Nendega seotud ebamugavused ei ole ületamatud ja ei peaks tööandjaid lootusetult ära hirmutama. Ka Raplamaa kogemus näitab, et noored on tegelikult tublid töötajad, kes soovivad end lihtsalt proovile panna ja natuke iseseisvust maitsta.
