Ene Pajula
Me elame pöörasel ajal. Viiruse rünnak näitas, et mõistlik on elada kuskil, kus naabrid ei ela seljas; Venemaa rünnak Ukrainale tegi puust ja punaseks, et tühjad maapiirkonnad on tõsine julgeolekuoht.
Ent mida näitab statistika? Statistikaameti andmetel elas 2021. aastal Eesti maapiirkondades umbkaudu 168 000 naist, mis on 28% ehk pisut alla kolmandiku kõigist naistest. Paraku on see osakaal aastatega järjest vähenenud, sest naised, eriti noored ja vallalised, kolivad linna või mõnda teise riiki. Paljusid Eesti maapiirkondi iseloomustab kahanev rahvastik, üksikute eakate naiste ülekaal ning pruudipõud. Pole mingi saladus, et naiste lahkumist maalt kiirendab külakaupluste, koolide, postkontorite, raamatukogude ja perearstikabinettide sulgemine.
Seega on riigi jaoks äärmiselt tähtis, et inimesed, eriti noored naised, tahaksid maal elada ja seal oma lapsi kasvatada ning et selleks oleksid loodud vastavad tingimused. Probleem on olnud terav juba mõnda aega. Juba 1991. aasta septembris, kui Eesti Vabariik oli napilt kuu aega vana, ühinesime me CEDAW* konventsiooniga, milles käsitletakse eraldi ka maanaiste olukorda. Milline see Eestis on, seda uuris Eesti Naisteühenduste Ümarlauad (ENÜ) eelmisel aastal sotsiaalministeeriumi strateegilise partnerluse projekti „Koos võrdõiguslikuma ühiskonna poole”** ühe osana korraldatud maanaiste eluolu uuringus. Uuringu eesmärk oligi teada saada, kuidas elavad Eesti maapiirkondade naised täna ja kui kaugele on Eestis selle konventsiooni tingimuste täitmisega jõutud.
Selleks küsitleti maapiirkondades elavaid naisi tööl käimise, ühistranspordi, teede korrashoiu, side-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kasutamise kohta, nagu ka laste üld-, kutse- ja huvihariduse kättesaadavuse kohta maal. Uuringu sihtrühma kuulusid 20-79-aastased maapiirkondades elavad naised. Lõplik valim sisaldas 1075 naist 12 maakonnast (mitmel põhjusel jäid küsitlusest välja Pärnu, Põlva- ja Saaremaa). Eesti maanaiste eluolu uuring ei ole kogu rahvastikule üldistatav, ent annab siiski ülevaatliku pildi uuringus osalenud maanaiste kogemustest ja hoiakutest.
Rapla maapiirkonnas elab 9650 naist, neist küsitleti 84.
Päris suur oli küsitletute rahulolu kodulähedase alg- või põhikooliga – väga rahul oli Raplamaal pisut üle poole ehk 50,7% ja enam-vähem rahul 49,3% vastajatest. Siiski tegi vastajaid murelikuks oht, et mõni kool võidakse sulgeda, sest siis sureb välja ka küla. Gümnaasiumihariduse võimalusi pidas väga heaks 40,1% vastajaist. Samal tasemel oli suhtumine laste huvihariduse kättesaadavusse, sellega oli väga rahul vaid 38,1% vastajaist. Kahetsusväärselt ei räägi see niivõrd huviringide sisulisest tasemest, kuivõrd koolibusside töökorraldusest – lapsed, kes elavad ringist või huvikoolist kaugel, ei saa sellest osa võtta, kui nende vanematel pole võimalust neid sinna viia või neile eraldi järele minna.
Kõige kehvemaks pidasid küsitletud kutsehariduse võimalusi Raplamaal, neid pidas olematuks 89,6% vastanutest, sest isegi kui vastav kool pole liiga kaugel, puuduvad seal sobivad erialad.
Millest ka jutt ei käiks, ikka jõutakse ühistranspordikorralduse ja korralike teedeni. Toimiv liiklus on erakordselt oluline nii neile, kes elavad kuni 50 km kaugusel töökohast, ning enamgi veel neile, kes elavad üle 50 km kaugusel töökohast. Neid oli Raplamaal enam-vähem pooleks, kusjuures kolmandik (29,8%) vastajaist olid teedega täiesti rahulolematud. Põhjenduseks toodi, et teed pole tolmuvabad, on auklikud, suured autod kihutavad, valgustust pole, metsloomad jooksevad pidevalt teele, müratõkked puuduvad. Kuna vähestele sobivad ka ühistranspordigraafikud, liigub isikliku või perele kuuluva autoga isegi 80,4% küsitletutest, ühistransporti kasutab aeg-ajalt vaid kolmandik (33,2%). Nagu selle sõnastasid mitmed vastajad: kahjuks ei kujuta elu ette ilma autota. Ühistranspordiga arvestamine on paras peavalu ja tohutu ajaraiskamine.
Internetiga rahul olevaid vastajaid oli 34,7% , mis on küll kolm korda rohkem kui Läänemaal, kus neid olid vaid 11,2%, ent rahulolematuid oli siiski 65,3%. Internetikaabli paigaldus on teadagi kallis, kuid arvesse tuleb võtta seda, et elupaiga valikul on kiire interneti olemasolu sageli otsustava kaaluga. Töökindel pole õhu kaudu leviv internet ega ka mobiilside. Nagu on öelnud üks vastaja: „Seal, kus elan, on leviprobleemid. Isegi helistamiseks pean minema õue või akna alla rääkima, muidu katkeb ja hakib.“
Mis puudutab tervishoiuteenuste kättesaadavust, oli see ühtlaselt kehvapoolne kogu riigis.
Väga olulise tervishoiuteenusele pääsemise takistusena nimetati (57%) seda, et teenuse osutaja, eriti eriarstid, on kaugel.
Sotsiaalteenustega (lastega seotud, sotsiaaltransport, isiklik abistaja jne) on Raplamaal rahul vaid 13,8% küsitletutest, kehvem on tulemus vaid Ida-Virus (9,8%). Paljud kommentaarid viitavad probleemidele, mis on tekkinud haldusreformiga: nende kodukant on muutunud ääremaaks, sotsiaalteenus on läinud kaugemale. Ka on mõned varem osutatud teenused kadunud.
Uuringus küsiti veel seda, mida peavad vastajad maal elamise eelisteks. Selleks peeti puhast õhku, vaikust, turvalist ja stressivaba keskkonda, kus on vähem müra, reklaami ja tulesid, aga on linnulaul, kaunis ümbrus, mets oma andidega ja looduses liikumise võimalused. Uuriti ka seda, kas nad soovitaksid maaelu oma lastele – seda tegi ligi 90% vastajaist, mis annab lootust, et maaelu siiski päris välja ei sure.
Mida tuleks teha, et see tühjaks lootuseks ei jääkski?
Pärast küsitluse lõppemist toimus Teenuse mõisas koolitus- ja arutluspäev, millest võtsid osa Raplamaa kohalike omavalitsuste juhid ja maakonna naisorganisatsioonide esindajad. Täheldati, et maakonnas on nii mõndagi hästi: Kohila vald on kiitust väärt hästi korraldatud jäätmete üleandmise ja vee- ning kanalisatsiooni arendamise eest; Kehtna vald on toonud juhtimise inimestele lähemale; Märjamaa vald toetab mittetulunduslikku tegevust rahaliselt – vallale kuuluvaid ruume saavad seltsid ja seltsingud kasutada tasuta. Samuti on valla poolt korraldatud sotsiaaltransport. Kõik neli maakonna valda tunnevad elanike vajadusi hästi ja need kajastuvad arenguplaanides. Loomulikult on ka arenguruumi.
Arutelupäev lõpetatigi kokkuvõtlike ettepanekutega. Eelkõige tuleks vältida ääremaade juurde tekkimist ning ennetada inimeste raskesse olukorda sattumist. Selleks peaksid omavalitsused koos riigiga suunama oma pingutused eelkõige kiire interneti väljaehitamisele, teede korrashoiule, kodulähedaste koolide hoidmisele. Tagada tuleb parem transport vajalike sotsiaalsete teenuste kättesaamiseks kaugemal elavatele inimestele. Samuti peaksid omavalitsused toetama töökohtade loomist naistele, näiteks rentides neile soodsalt vajalikke ruume. Eriti silmas pidades seda, et naised on maal haavatavam pool. Kui naine kaotab töö, on tal kodu lähedalt uut tööd leida samahästi kui võimatu (65% vastajatest).
Kui omavalitsustel puuduvad selleks ressursid, tuleb neil seljad kokku panna ja pöörduda vabariigi valitsuse poole – liiga õhuke riik võib osutuda surmalõksuks.
* Uuringu raportit saab lugeda Eesti Naisteühenduste Ümarlaua kodulehelt www.enu.ee
** CEDAW (Convention on the Elimination of All Forms of Discrimination Against Women) konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta on leitav siit https://www.riigiteataja.ee/akt/23988.
