Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskool tutvustas end maakonna õpilastele praktiliste töötubade kaudu. Käisime koos Kaiu põhikooli õpilastega vaatamas, mida koolis õppida saab.
Kohe päeva alguses jagatakse õpilased kolmeks rühmaks. Päeva jooksul käiakse kordamööda kolmes töötoas. Tutvustatakse neid erialasid, mida põhihariduse baasil omandada saab.
Esimene töötuba, kuhu piiluda õnnestub, on kokandus. Eriala tutvustab noortele toitlustuse ja kodumajanduse erialade osakonna juhtivõpetaja Katrin Rand. Juba enne, kui noored jõuavad õpiklassi siseneda, öeldakse neile, et töötoas hakkavad noad välkuma ja kätetöö tulemus tõotab kosutavat kõhutäit.
Iga töötuba kestab 70 minutit. Sellest esimesed kümme minutit tutvustavad õpetajad ruume ja selgitavad teoreetilist osa. Ülejäänud tund on praktiline, et noored saaksid ise käed külge panna ja reaalselt aimdust erialast, millega tutvuvad. Seega saavad kokatöötoa seitse noormeest ette põlled ja pähe kenad juuksevõrgud.
Töötoas on neil valida kahe retsepti vahel – kartulisupp frikadellidega või kartulisalat. Suurem osa esimese töötoa noortest paistavad kartulisalatit rohkem hindavat. Koka üks olulisemaid tööriistu on nuga. Seega teevad noored veel enne suuremat kokkamist noaga tutvust ja õpivad, kuidas seda kasutada.
Õpetaja tuletab noortele meelde oma tööpind puhtana hoida, retsepti jälgida ja jagab niisama häid näpunäiteid. „Kuidas sa saad aru, et pann on kuum?” küsib ta õpilaselt, kel seisab ees porganditükkide praadimine. Ainult käe panni kohale asetamine ei pruugi piisavalt infot anda. „Paned ühe tüki panni peale ja näed, et see hakkab praadima,” tuleb õpetaja suust küsimusele ka õige vastus.
Töö kulgeb kiiresti ja parasjagu lõbusalt. Pliidil podiseb pott veega, milles valmib muna kartulisalati jaoks, ning paiskab õhku veeaurupilve. Noormehed asetavad oma kausse eeskujulikult köögikaalule, et retseptis näpuga järge pidada ja grammi täpsusega vajalikke koostisosi välja mõõta.
Õpetaja tuletab meelde oma kätetööd ka maitsta. „Segamislusikas suhu ei lähe,” lisab ta kiiresti juurde. Maitsmiseks kasutatakse eraldi lusikat.
Automaalrid on tööturul nõutud
Jõuame autoerialade töötuppa, kui noored parasjagu viimast ülesannet lõpetavad. Töötuba juhib kooli autoremondierialade osakonna juhtivõpetaja Neeme Noppel. Küsimuse peale, kuidas noortel läinud on, kiidab õpetaja neid lahkelt.
Lauale on asetatud pikk rivi erinevaid tööriistu. Peamiselt tüdrukutest koosneva grupi ülesanne on pihku antud sildid nimedega õigete tööriistade juurde asetada. Suurem osa nimesid on endale õige kaaslase juba leidnud ja noored murravad pead veel viimaste siltide kallal. Õpetaja ütleb, et noorte tulemus on võrdväärne juba kogenud täiskasvanute omaga. Ainult kahe tööriista puhul arvavad noored valesti. „Seda ei arva tavaliselt täiskasvanud ka ära,” lohutab õpetaja.
Enne tööriistu tuli noortel tuvastada erinevaid materjale ja seegi ülesanne läks neil väga hästi. Kell on sealmaal, et töötuba kuulutatakse lõppenuks ja grupp haarab kaasa joped ning suundub peamajja koka töötuppa.
Jääme uut gruppi ootama. Noppel tõdeb, et eelnevas grupis olid kõik väga tublid, kuid vähemalt kaks neiut võiksid maalri eriala kaaluda küll. Kui ehk traditsiooniliselt seostatakse autoerialasid pigem meesterahvastega, on täna reaalsus hoopis teine. Noppel räägib, et just automaalri eriala õpilaste seas on palju naisi. Pealegi on nad nii edukad, et kord praktikale läinud õpilane napsas endale kuu aja pärast juba reaalse töökoha.
Vajadus automaalrite järele on suur. See kipub aga olema ala, millel pensionini vastu ei pea. See eeldab inimeselt kindlat kätt, head pingetaluvust ning oskust aja ja aina uuenevate tehnoloogiatega kaasas käia. Samuti tähendab see kemikaalidega kokkupuutumist. „Aga iseenesest on see hästi huvitav,” lisab Noppel.
Vahepeal täitub ruum uute õpilastega ning Noppel alustab järgmist töötuba. Üheskoos jalutatakse läbi erinevad ruumid, kus autoremondierialade õpilased oskusi omandavad. Autoerialad on kooli kõige suurem osakond, seda nii õpilaste arvu kui ka kasutatavate ruumide poolest.
Noored saavad aimu, millega koolis tegeletakse, aga reaalset värvipüstolit neile siiski kätte ei anta. „Me värvime küll, aga me värvime virtuaalselt,” ütleb õpetaja. Seejärel juhatab ta grupi ülemise korruse õpiklassi.
Selles tutvustab ta noortele disainvärvimist ja selle tulemusel valminud töid. Ilmselgelt eeldavad maalilised pildid osavat ja vilunud kätt. Harjutada on hea aga ekraani peal, sest see ei kuluta reaalset värvi. Noortele antakse kätte värvipüstol, millega ekraanil olevaid detaile värvida saab. Tööriist jätab endast igati reaalse mulje ja teeb isegi häält. Ülesanne on ühe kõige keerulisema detaili ehk kapoti värvimine. Igaüks saab kätt proovida ja numbrilise skooriga teada, kuidas tal läks.
Noppel ütleb, et see on hea viis anda hinnang, kas noorel on kindel käsi ja julgus, mida selle eriala jaoks vaja läheb.
Käed said värviseks
Päeva kolmas töötuba on ehitusviimistluse oma. Kaiu kooli õpilaste külaskäigu ajal viis töötuba õpetaja haigestumise tõttu läbi asendusõpetaja.
Nii nagu teistes töötubades, alustatakse siingi teoreetilisemate teadmistega. Noorte vahel korraldatakse väike võistlus, kus neil tuleb tööriista pilt õige nimetusega kokku viia. Samuti saavad nad selga valged kaitsekostüümid, mis neile ilmselt sedavõrd meeltmööda on, et nii mõnigi suundub ka järgmistesse töötubadesse sama riietusega.
Teadmised proovile pandud, saavad noored aga valida ettevalmistatud seinal meelepärase ruudu, et sinna värvides oma disain teha. Esmalt tuli mõtted paberile panna ja seejärel teibiga seinale kanda. „Mis teie gruppi kõige rohkem iseloomustab?” aitas õpetaja suunava küsimusega. Üks grupp tegi seinale oma kooli nime järgi isamaalistes toonides KP, teine jällegi otsustas minimalistlikuma ja musta disaini kasuks. Noored saavad ise värvi välja valada ja oma käega selle ka seinale kanda.
Kutsekool on võimalus
Lisaks töötubadele oli päevakavas loomulikult lõunasöök kooli peamajas. Muuhulgas tutvustati noortele nii ühiselamut, kutsekooli koolielu kui ka vaba aja veetmise võimalusi. Kaiu kool on üks paljudest Raplamaa koolidest, kes Vigalasse päeva veetma läksid. Juba järgmisel päeval pärast Kaiu õpilasi võtsid sõidu ette Rapla Kesklinna kooli 8.-9. klasside õpilased. Viimasena on end kirja pannud Rapla Vesiroosi kool, kelle külastus on planeeritud 20. aprilliks. See tähendab, et töötubadest saab kokku osa kümme kooli ja ligikaudu 200 noort inimest.
Päeva lõpus paluti noortel täita ka tagasiside lehed, kus nad said jagada mõtteid, mida päevast arvasid. Tagasisidet on kogutud kõikidelt kutsekooli külastanud õpilastelt. Paistab, et kõik päeva jooksul nähtud erialad kõnetasid noori üsna võrdväärselt. Ükski neist eriliselt suure edumaaga eest ära pole läinud.
Kooli tööhõive- ja järelõppekeskuse juhataja Ülle Kiviste rääkis, et kooli on võimalikele õpilastele erinevatel viisidel tutvustatud. „Käisime ise koolides. Sobitasime tunniplaaniga ja tegime kaks-kolm kooli korraga. Kuu aega tööd. Aga me arvasime, et see ei tööta enam. Kooli peaksid tutvustama õpilased ise või noored õpetajad, muudmoodi see ei tööta,” rääkis Kiviste. Soovist noortega noorte endi keeles rääkida lasi kutsekool oma kodulehele ka erialade tutvustamiseks lühikesed videoklipid teha.
Maakonna õpilastele võimaluste lähemaks tutvustamiseks otsustati seega praktiliste töötubade kasuks. Nende läbiviimine on osa Euroopa Regionaalarengu Fondi meetmest “Piirkondlikud algatused tööhõive ja ettevõtlikkuse edendamiseks „Raplamaa PATEE 2020-2023“”.
„Teeme see aasta siis väga laialt ja võimsalt,” ütles Kiviste. Tänavu keskendutakse Raplamaa koolidele ja samas mahus seda järgmisel aastal tõenäoliselt teha ei õnnestu.
Mõistagi on laiem eesmärk õpilasi kutsekooli juurde saada. Samas võtab Kiviste asja ratsionaalselt. „Ma ei eeldagi, et kõik siia kooli tulevad. Aga nad vähemalt saavad aru, mis on kutsekool. See on reklaam kogu kutseharidusele. Kui sa oled oma silmaga näinud ja oma käega teinud, siis oskad ka sõbrale sellest rääkida,” arvab Kiviste.
