Virge Kuningas-Turu
Kui ma esimest korda Rapla maleva juhatuse uksest sisse astusin, istus seal ainult üks inimene – see olid, Siim, sina. Mõlemad olime kohal veidi liiga vara. Hiljem selgus, et erinevalt minust ei saabunud sina varakult sellele koosolekule suurest ähmist, vaid sa oledki südamega kõige juures, mida ette võtad. Nii et Kaitseliidu Rapla malev on sinu võrra tohutult rikkam.
Mida sa enda kohta tutvustuseks ütleksid?
Siim Illopmägi: Olen pärit Raplamaalt Kehtna vallast Lau külast. Poole oma elust veetsin seal, praegu elan Kohila vallas. 1996-2005 õppisin Juuru Eduard Vilde nimelises koolis, 2005-2008 Audentese spordigümnaasiumis, 2008-2013 Tallinna Tehnikakõrgkoolis, erialaks oli masinaehitus. 2014-2016 õppisin Tallinna Tehnikaülikooli tootmistehnika ja tootearenduse erialal, mille lõpetasin cum laude. Noorena tegelesin tipptasemel püstolilaskmisega ning olen tulnud ka Eesti noortemeistriks. Hetkel töötan Norcar-BSB Eesti AS-is, kus olen töötanud üheksa aastat. Ametilt olen tootmisjuht ning samas olen ka ettevõtte juhatuse liige juba kuus aastat. Mul on kõige kõrgema tasemega inseneri kutse – volitatud mehaanikainsener tase 8. Praegusel hetkel olen ka Rapla maleva juhatuse liige ning juhin Rapla malevas Kaiu üksikrühma, mille rühmaülem ma olen. Auastmelt olen leitnant. Samuti kuulun Kaiu jahindus- ja laskurklubisse.
Kes oli esimene kaitseliitlane, kellega sa oma elus kokku puutusid ja millise mulje ta sulle Kaitseliidust jättis?
Esimene kaitseliitlane, kellega kokku puutusin, oli minu isa Andrus Illopmägi, ehk oma elu esimestel sekunditel puutusin juba kokku kaitseliitlasega. Tänu oma isale olen üles kasvanud koos Kaitseliiduga. Isa on olnud mulle suureks iidoliks Kaitseliidus. Isa oli Kaitseliidu taasasutaja liige Järvakandis 1990. aastal, ta on olnud Juuru rühmaülem, Juuru kompaniiülem, tegelenud pikalt formeerimise ja selle õpetamisega ning hetkel on Rapla maleva maakaitse rühmas rühmavanem. Mulje, mida mulle pikalt Kaitseliidust kuvatud, on olnud alati positiivne ja sõbralik.
Aga ikkagi, mis oli viimaseks tõukeks sinu kaitseliitlaseks saamise teel?
Usun, et viimast tõuget kui sellist ei olnudki, vaid see oli asjade loomulik käik. Pärast noorkotkast väljakasvamist suundusin edasi Kaitseliitu. Alguses liitusin Juuru rühmaga, milles minu isagi toimetas. Üheks oluliseks tõukeks Kaitseliiduga liitumisel oli kindlasti suur huvi laskmise vastu. Olen peaaegu terve oma elu tegelenud laskmisega ning käisin juba noorkotkana instruktori juhendamisel suurte Kaitseliidu meestega püssi laskmas ja võistlemas. Juuru rühmaga võitsime 2006. aastal Rapla maleva võidupüha laskevõistlused.
Sa oled läbinud ajateenistuse, millised on sinu meelest kaitseväe ja Kaitseliidu peamised erinevused?
Läbisin ajateenistuse 2010.-2011. aastal Tapal suurtükiväepataljonis. Kõik see 11 kuud kestis minul tulejuhtimise väljaõpe ning lõpuks kaitseväest tulles olin pataljoni tulejuht. 2015. aastal toimunud suurõppusel Siil olin esimene tulejuht, kes juhtis pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist suurtükiväepataljoni tuld. Kaitseväe ja Kaitseliidu põhiline erinevus on see, et Kaitseliit on ikkagi vabatahtlik organisatsioon. Kaitseväes on tegevteenistujad, kes saavad selle eest palka, kuid kaitseliitlased teevad seda oma vabast ajast ning tasuks on rõõmsalt koos veedetud aeg oma kamraadidega.
Juhid Kaitseliidu Rapla maleva Kaiu üksikrühma, kuulud Kaitseliidu Rapla maleva juhatusse, kõik puha vabatahtlik töö. Mille arvelt sa kogu selle aja võtad?
Ülearu vaba aega ei ole meil siin kellelgi ning kõigil on kogu aeg kiire. Mis siin ikka salata, kes teeb, see jõuab. Ma isiklikult ei ütleks, et Kaitseliiduga tegelemine palju vaba aega ära võtab. Pigem on just positiivne see, et saad argipäeva rutiinist välja – viib mõtted mujale ning saad tegeleda teistsuguste toimetustega. Eks vahel harva tuleb natuke aega näpistada ka enda vaba aja, pere või isegi töö arvelt. Suvel selgub, palju vaba aega isaks saamise kõrvalt üle jääb.
Leian, et kuulumine Kaitseliitu ei saa olla kellelegi hobi, sest hobil ei ole otsest praktilist eesmärki. Kas nõustud sellega ning milline eesmärk on sinu Kaitseliitu kuulumisel?
Ei nõustu. Igal hobil ehk harrastusel on kindlasti oma eesmärk. Hobi on palgatöövälisel ajal vabatahtlik eneseteostuslik lemmikharrastus, millega sa püüad omale seatud eesmärke täita ja nendeni jõuda. Minu eesmärk Kaitseliitu kuulumisel on õpitud oskuste ja võimetega kaitsta oma peret.
Mille kõigega sa tsiviilelus tegeled ja kuidas nendega tegelemiseni jõudsid?
Olen lapsest saadik tegelenud laskmisega, täpsemalt püstolilaskmisega. Treeninguid alustasin Kaiu lasketiirus treener Endel Kaasiku käe all. Endel tegeleb siiani liikmete treenimisega ning ootab kõiki, keda huvitab laskmine, Kaiu lasketiiru. Omal ajal olin tipptasemel laskur ning lõpetasin Audentese spordikooli (varem TSIK) laskmise erialal. Kõige selle krooniks olen tulnud noorte Eesti meistriks laskmises. Lisaks olen olnud isegi Rootsi spordiajakirja esikaanepoiss 2002. aastal, olles 13-aastane. Laskmisega tegelen siiani, kuid hetkel rohkem hobi korras. Kuulun samuti Kaiu Laskurklubisse.
Laskmiseni jõudsin tegelikult tänu oma isale, kes võttis mind tihti lapsena lasketiiru kaasa. Isa on samuti Eesti meister püstolilaskmises nii noorte kui ka veteranide seas. Samuti tegelen aktiivselt jahipidamisega Kaiu Jahindusklubis. Paljud Kaiu üksikrühma liikmed on samuti Kaiu Jahindusklubi liikmed ning kuna rühma vaim on tugev, siis tegeletaksegi nende kahe hobiga koos.
Tööalaselt juhin samuti rühmasuurust üksust ehk olen Norcar-BSB Eesti AS-i juhatuse liige ning ametilt tootmisjuht. Ettevõte asub Kohila vallas Prillimäel. Järgmisel aastal täitub mul kümme aastat selles firmas. Oleme Soome tütarettevõte ning valmistame väikelaaduri komponente ja tööriistasid. Raske raua pool valmib Eestis ning lõppkoostamine on Soomes.
Norcar-BSB Eesti AS-i läksin tööle bakalaureuseõppe viimasel aastal. Tallinna Tehnikaülikoolis oli eriala, mille täistöökoha kõrvalt cum laude lõpetasin, tootearendus ja tootmistehnika. Täiskohaga töö kõrvalt kerge ei olnud, aga lõpetatud sai nominaalajaga. Lisaks ülikoolidele olen osalenud paljudel koolitustel, et täiendada oma teadmisi erialaselt.
Hiljuti kuulsin kedagi ütlevat, et aktiivsus on laiskuse erivorm. Kuidas sina seda näed?
Mina seda nii ei näe. Minu silmis aktiivne inimene tähendab ikkagi väga positiivset ja energiliselt aktiivset inimest, kes jõuab tegeleda paljude asjadega. Näiteks kooli kõige aktiivsemale sportlasele ei saa kohe kuidagi öelda, et sa oled tegelikult kooli kõige laisem inimene. Eks muidugi annab teemat erinevalt defineerida. Kui inimene kasutab aktiivselt oma nutitelefoni päev läbi ning on tänu sellele hõivatud, siis loomulikult tal muudeks tegevusteks aega ei jää. Telefoni kasutades on ta küll üliaktiivne, kuid midagi reaalselt tehtud tegelikult ei saa. Sellise inimese kohta võib küll öelda, et ta kategoriseerub laiskuse erivormi alla.
Millised on su rahulolu mõõdikud, mida tavapäraselt enesehindamisel kasutad?
Suures pildis on need lihtsad, nagu näiteks katus pea kohal, soe tuba, täis kõht, rõõmus meel ja õnnelik pere. Püüan alati kellaaegadest kinni pidada ja mitte kunagi kuskile hiljaks jääda. Samuti teen kõike suure kire ja pühendumisega ning püüan anda endast kõik. Kindlasti on üheks mõõdikuks olla hea kuulaja, kuid põhiliseks mõõdikuks enesehindamisel on muidugi teiste inimeste tagasiside.
Miks sa hommikuti ärkad, mis sind päevast päeva motiveerib ja kujundab?
Miks ma hommikul ärkan, hmmm… Eks ikka seepärast, et igast uuest päevast rõõmu tunda. Mis siin ikka salata, hommikul ärgates suundun ma esimese asjana õue 30-minutilisele jalutuskäigule koeraga. Koer on rõõmus ning kerge jalutuskäik hommikul teeb ainult head nii endale kui ka koerale. Iga päev on natuke omamoodi ning kunagi ei või teada, milliseid põnevaid väljakutseid saatus mulle täna pakkuda võib. Põhiline motivaator, mis mind päevast päeva motiveerib, on need tegevused, mida ma teen. Kõige otsesemalt kujundavad ja mõjutavad mind inimesed, kes mind ümbritsevad. Kindlasti jätab ka sügava jälje see, mida sa loed ja õigeks pead.
Kui visata mõnel koosviibimisel õhku Coubertin’i ütelus, et tähtis pole võit, vaid osavõtt, jaguneb seltskond peaaegu alati kaheks: ühed peavad osavõttu olulisemaks, teised võitu. Lahendamata kipub aga jääma küsimus, kas võita tähendab alati esimeseks tulla. Mida sinu kogemus ütleb?
Minu kogemus ütleb seda, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Iga osavõtuga saadakse alati uusi kogemusi ja teadmisi, mis meid rikastab ja ühtlasi lisab elule vürtsi. Kui vaagida härra Coubertin’i ütlust, siis teame ajaloost, et härra pidas silmas kaasaegseid olümpiamänge, mille algataja ta ise oli. Kui juba olümpiamängudele pääsed, on see suur saavutus ning saad millestki suurest osa võtta. See ütlus ei kehti ainult olümpiamängude, vaid ka täiesti tavaliste tänapäeva tegevuste kohta. Võtame näite Kaitseliidu õppusest, kus harjutatakse sõjaolukorras tegutsemist. Oluline ei ole, kumb pool võidab, vaid pigem see, et selle tegevuse käigus on võimalik mõlemal omandada väga palju väärtuslikke teadmisi ja saada uusi kogemusi.
Mille taga on kinni see, mida oled unistanud teha või saavutada, aga on seni tegemata ja saavutamata jäänud?
Ei oskagi nii kohe öelda. Olen oma elus juba päris palju saavutanud ning olen sellega rahul. Eks ole muidugi suuremaid unistusi, mille nimel on vaja veel palju pingutada.
Mida sa arvad digipöördest?
Digipööre on kindlasti väga olulisel kohal nii meie tavaelus kui ka ettevõtlusmaastikul. Ettevõtte seisukohalt vaadates on minu jaoks ülioluline võimalikult palju digitaliseerida ettevõttes toimuvaid protsesse ning tänu sellele püsida konkurentsis või olla isegi konkurentidest ees. Igal inimesel tsiviilelus on tänu digipöördele paljud asjad läinud lihtsamaks ja kiiremaks. Meil jääb tänu sellele palju aega muudeks tegevusteks, kuid kahjuks enamik inimesi upub oma mobiiltelefoni ning suur osa nende ajast kaob scrollides.
Kuidas mõista õiglust?
Raske küsimus. Iga inimene näeb õiglust omamoodi. Kui üks tegevus on ühe kodaniku jaoks õige, ei pruugi see õige olla teise kodaniku jaoks. Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi õiglusest.
Mis saab edasi?
Tuleb loota, et Ukraina sõda saab kiirelt läbi ning süütud tsiviilelanikud saavad naasta oma koju. Alati on igas sündmuses kaks poolt – nii negatiivne kui ka positiivne pool. Tänu sõjale on hakanud paljud mõtlema, mida saan mina TÄNA ära teha kodumaa kaitseks. Üks võimalus on kaitsta oma peret ja kodumaad, liitudes Kaitseliiduga. Hetkel on Kaitseliiduga liitujate avaldusi tulnud omajagu, mis on igati tervitatav. Kuidas aga liituda Kaitseliidu Rapla malevaga, see informatsioon on leitav Rapla maleva kodulehelt. Keda aga huvitavad miinipildujad, siis kutsun igati üles liituma Kaiu üksikrühmaga.
Mis on see küsimus, mille sooviksid ise endale esitada?
Usun, et räägitud juba küll. Lõpetuseks sooviksin tänada Virget selle suurepärase võimaluse eest. AITÄH!
