11.6 C
Rapla
Neljapäev, 26 mai 2022

Päikesepoiss Henri Puki luule sai kaante vahele

Noor kohalik loojahing Henri Pukk lahkus meie seast 2021. aasta kevadel. Nüüd, aasta hiljem on avaldatud kogumik valitud tekstidest, mille Henri oli kirja pannud vahemikus 2011 kuni 2021.

„Henri oli kui liblikas – õrn, puhta mustriga, liuglev ja aeg-ajalt kusagile kergelt maanduv. Väliselt tundus, et kergelt ja muretult. Ent sisemiselt – mida tunneb liblikas maandumisel, kokkupuutel reaalsusega, milline on liblika raskus, milline on tema vaim?” Just nende Valter Uusbergi sõnadega alustab äsja valminud luulekogumik, aga alustati ka luulekogu esitlusel laupäeval, 30. aprillil Rapla kinosaalis.

Tol õhtul oli luulekogu esitlusele kogunenud seltskond inimesi, et meenutada nende erilist sõpra. Kuigi sündmus oli avalik, oli õhustik pigem intiimne ning vahepeal tundus mulle kohatu seal istuda ja kuulata, kuna mina Henrit isiklikult ei tundnud. Kes aga ei teaks kodumaise mängufilmi „Klass” tunnuspala „Ma ei sure teie kiuste”, mille on loonud Pärt Uusberg ning mida esitab noor Henri Pukk.
Just lauldes tean ma ja ilmselt nii mõnigi pisut eemalseisev inimene Henrit. Ka saalis näidatud videomontaaž Henrist esitles teda kui osakest Riinimanda koorist, aga ka kui uudishimulikku maailmaavastajat. Neid kaadreid ühest kasvavast inimesest vaadates, täis helgust, rõõmu ja armastust, tõusis esile soe tänutunne, et on selliseid kaadreid inimestest, keda tuleb paratamatult ühel päeval vaid mäletada ja mälestada.
Võõrale andsid nii videomontaaž kui ka sõprade esitatud muusikalised vahepalad mõista, milline inimene oli Henri, mida oluliseks pidas ning mille pärast südant valutas. Ka need read, mis tol õhtul tema kogumikust ette loeti, andsid edasi tema tundlikku, empaatilist natuuri. Näiteks read „Kas sind see ei paina, et kõik on made in china ja juurde toodetakse aina plastikut nii vastikut, mis made in china?” või „juba sünnist saati kummardanud pangaautomaati” või „Keegi ei söandagi vaadata mu sisse, keegi ei tea mu lugu. Kõik elavad iseendale. Ja see on su hukatus, inimsugu.”
Kuigi mälestasime kõrvuti, tuttavad ja võõrad, seda teise ilma läinud inimhinge ning see kurvastas, liigutas, mõjus painavalt, oli see kõik kokku lihtsalt väga ilus. See on sündmus, mida väärib iga hing. Sellised surmajärgsed koosviibimised on vajalikud just elavatele, neile, kes jäävad siia edasi oma tunnete ja mõtetega, selleks, et koonduda. Et saaks vaadata teisele otsa ja silmadega küsida: „Kas sul on ka valus praegu?” ja ta saab sõnatult vastata, et on.
Kaotusevalust oli aga kandvam tunne armastus. Lein on ju siiski igatsus ja see tunne sünnib siirast armastusest. Kõik lauldud laulud ja öeldud sõnad ainult kinnitasid seda. Noorem põlvkond tõi oma eakaaslasele Henrile omaselt õhtusse lootusrikast intelligentset huumorit ja naeru. Koosviibimine oli õnnis olek, ilus sümboolne käest kinni hoidmine ja armastuse kohalolu meenutamine.
Kuigi Henri oli lahkudes noor ja luulegi sündis noorelt, on päikesepoisi kohati nukrates sõnades sügavust, mis väärib avastamist.

spot_img
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare
5,680JälgijatLike
1,179JälgijatFollow

Viimased uudised