Eelmisel reedel, 29. aprillil külastas kultuuriminister Tiit Terik Rapla maakonna kultuurivaldkonnaga tegelevaid asutusi, et uurida, mis mured ja rõõmud neil on. Selliseid ringkäike maakondades on minister juba teinud ja teeb ka edasi, et saada otsene ülevaade valdkonnast ja mõista, milles nad peavad omavalitsusi tagant utsitama ning mismoodi seadusandlusega kaasa aidata.
Päeva alustas Terik Rapla keskraamatukogus, sealt mindi kohtuma Raplamaa Omavalitsuste Liidu ja kultuuri nõukojaga ning Rapla korvpallikooliga. Enne lõunasööki Raplamaa omavalitsusjuhtidega külastas Terik Raplamaa kaasaegse kunsti keskust ja kultuuriklubi BAAS. Pärast lõunat istuti koos kohalike kultuuriinimestega Rapla kultuurikeskuses ning ministri päeva Raplamaal lõpetas ringkäik Järvakandi klaasimuuseumis.
Ajakirjanikuna oli mul võimalus ministriga kaasas käia kaasaegse kunsti keskuses ja kohtumisel kultuuriinimestega. Kunstikeskuse pidajad Riin Pallon ja Kairi Orgusaar rääkisid ministrile sellest, millised näitused neis ruumides on toimunud, kui palju rahvast seal käib ning kuidas leitakse kunstnikud, kelle töid sinna tuuakse. Tõsisemaks läks jutt siis, kui Terik tõstatas küsimuse, mille baasilt galerii end hinges hoiab ja kellele kuulub galerii pind. Orgusaar vastas, et ruumid kuuluvad Espakile, kes on neile üks paremaid ja stabiilsemaid koostööpartnereid olnud, ja rahastus tuleb kultuurkapitalilt (10 000 eurot aastas) ja natuke ka Kulka projektide kaudu ning Raplamaa arengufondist.
Pallon lisas, et vabatahtlikku tööd tehakse lõputul hulgal ja galerii pidamine sellises väikeses kohas on lõputu ellujäämiskursus. Terik sõnas, et kunst ja kultuur hingestavad muidu halli argipäeva ja ta on omavalitsusjuhtidega kohtumistel ikka rääkinud, et ärgu pidagu nad kultuuri eelarverida ainult kuluks.
„Kui te seda kärbite ja inimestel ei ole teie juures enam midagi teha, nautida kultuuri, käia kontserdil, osaleda mõne ringi tegevuses, siis need inimesed lähevad teie juurest ära, suurematesse keskustesse,” ütles ta.
Konkurents ühe ja sama rahakoti peale on aga tihe, sõnas Terik. Pallon ja Orgusaar tõid ka välja, et nemad küsivad raha samast kohast, kust suured riiklikud asutused nagu Kumu ja Tallinna Kunstihoone. Teriku sõnul käis ta just kunstnike liidu suurkogul ja oma sõnavõtus ütles, et nad tahaks liikuda selles suunas, et riik ise ei taotleks Kulkat tühjaks, hoides seda pigem avaliku sektori väliste taotlejate jaoks.
„See, et te siin galeriis toimetate (väga paljuski oma aja ja ressursi arvelt), on hästi tänuväärne. Meile riigi vaates on oluline, et kunsti tehakse ja näha saab ka väljaspool suuremaid keskuseid. Riik ise igale poole ei jõua ja ei peagi jõudma, nii et see peabki toimuma valitsusväliselt äriühingute, sihtasutuste, mittetulundusühingute baasil,” sõnas Terik kohtumise lõpuks.
Kultuurikeskuses kultuurikorraldajatega kohtudes räägiti maja ajaloost, seal ja ka mujal Raplamaal kultuuri valdkonnas toimuvast, Tallinna läheduse plussidest ja miinustest ning sellest, kuidas Raplamaalt võrsunud inimesi siinsesse kultuuriellu ikka ja jälle kaasatakse. Tallinna läheduse miinusena tõi Terik välja selle, et pealinn ja kuldse ringi vallad võivad kohalt, mis piisavalt kultuurisektori töötajate palkadesse ei panusta, need väärtuslikud kultuuriinimesed mujale meelitada.
Terik küsis kokkutulnutelt, et kui finantsiline pool kõrvale jätta, kas siis on kohalikul kultuurirahval mingeid kitsaskohti südamel, kus omavalitsus ja riik saaks sujuvamale toimetamisele kaasa aidata. Sellele küsimusele järgnes pikk vaikus, mille kohta Terik sõnas, et see paus näitab, et õnneks ei ole siin selliseid murekohti, mis ei laseks öösiti magada. Ainus, mida osati välja tuua, on tegijate motivatsioon, kuid seda on ministeeriumi toel raske kuidagi mõjutada. Samuti see, et võib-olla mõni aktiivne inimene tahaks linnast ära maale tulla, kuid kodukoha leidmisega on mure.
Juttu tuli ka Rapla keskraamatukogu juurde loodud mälukeskusest, mida Terik väga kiitis, kuna ka riigi vaates on oluline digiteerimine ja pärandi säilitamine selle hilisemaks uurimiseks. Terik näeb siin võimalust riigil luua mingi keskne andmebaas ja ühised digilahendused, mis võimaldaksid seda, et kasvõi vanadest majadest leitud pildid ja kirjad saaks avalikuks, andes sellega tuge juurde näiteks sugupuude uurimisele. Hetkel on raamatukogudes kasutusel erinevad infosüsteemid, kuid Terik näeb, et tulevikus võiks olla üks ühine infosüsteem, nii et terve Eesti oleks raamatukogude mõistes üks ühine piirkond, mis tagaks selle, et olenemata asukohast oleks ligipääs kohalikule raamatukogule kohe tagatud.
Küsimustele vastab kultuuriminister Tiit Terik
Millise sõnumiga te Raplamaale tulite?
Ma pigem tulin kuulama ja enda jaoks pilti ette saama, et mis see olukord üldse on ja et selle baasilt saaks siis ka mingeid otsuseid teha. See on hästi oluline minu jaoks. Need infokillud, mis ma sain nii ROL-iga kohtudes kui ka galeriis käies, BAASis ja siin kultuuritöötajatega kohtudes annavad seda pilti. Kui tahta mingites protsessides kaasa rääkida, siis on oluline teada, mis olukord on.
Korraks mainisite varasemas jutus ka kultuuritöötajate palgateemat. Riigipalgal olevate kultuuritöötajate palk on küll kasvanud, kuid omavalitsuse palgad lähevad vaevu ülespoole, kuigi just praegu oleks seda tõusu vaja.
Jaa, need sörgivad sabas ja seda mainisin ma ka omavalitsusjuhtidele, et palgaküsimus kultuurisektoris on kriitilise tähtsusega, sest kui kultuuritöötajatel täna on omavalitsuses näiteks kolmekohaline palganumber, siis võib siin olla päris mitu ohtu. Üks on see, et kui inimesed ei tule toime oma rahaga, siis nad otsivad tööd väljaspool sektorit, ehk nad lähevad kultuurist välja mis iganes muule tööle ja kultuur kaotab sellega. Või ostab mõni teine piirkond selle inimese üle. Uut leida on aga veel keerulisem.
Et uus inimene sinna sisse elaks ja saaks selle kogukonnaga hästi nii-öelda sina peale, see võtab aega, ressurssi ja ega omavalitsus väiksema palgaga ikkagi kedagi leia. Kui aga kohalikust omavalitsusest kaob kultuur, siis inimesed vaatavad, et seda kodu ja töö vahet pendeldamist võib teha ka mujal, parema palgaga suuremas keskuses. Kultuurilembene inimene peab saama oma kultuurinälga rahuldada kodukohas, sest kui läheb inimene, läheb ka üksikisiku tulumaks. Kultuuril tegelikult on hästi oluline mõju sellele, kas selles vallas tahetakse elada.
Paljud nii-öelda kodanikeühendused on ka väga liidrikesksed, nii et on oht, et kui see Jüri või Mari väsib, laguneb kõik laiali sealt ümbert. Ühest inimesest ja tema aktiivsusest sõltub liiga palju.
Väikeste maaraamatukogude hoidjad on ühed, kes võivad kaduda. Kas on mingeid hoobasid, kuidas hoida seda väikese paiga raamatukogu siiski alles?
Eks see raamatukogu tihtipeale on oma funktsioonides palju laiem kui perioodika lugemine ja raamatute laenutamine. Covidi tõendi printimine on kõige lihtsam näide. Samuti energiahüvitiste taotluste täitmine ja on ka omavalitsusi, kus seesama raamatukogu täidab nii-öelda postipunkti funktsiooni ja see on koht, kus ka lihtsalt inimesed saavad kokku tulla, rääkida ja infot vahetada.
Eeskätt on nende raamatukogude hoidmine omavalitsuste ülesanne ja eelarves sees, kuid riigil on ka raamatukogude palgatoetus täiesti olemas. Maakonnaraamatukogu rolli täitvad raamatukogud saavad nelja inimese palga riigi käest, mis on siis riigi miinimum ehk maakonna raamatukogude jaoks (igas maakonnas on seda siis üks, kes seda rolli täidab) on neli ametikohta riigi rahastatud, kes siis saavad tuhande neljasaja eurost palka. See on riigi panus sellesse valdkonda. Teavikute soetamine on samamoodi oluline, et oleks piisavalt head ja värsket kirjavara saada, mida inimesed lugeda tahavad.
Kui raamatukogusse tuleb näiteks õmblustuba ja tööriistade laenutus, siis kes aitab raamatukogul need vahendid soetada?
Eks see on suuresti omavalitsuse kui raamatukogudepidaja rida. See, milliseid funktsioone ja teenuseid raamatukogule juurde panna, on ka tihti loovuse küsimus. Kui külamees saab oma akutrelli korra laenata sealt raamatukogust, siis võib-olla ta võtab selle raamatu ka sealt ja leiab tee raamatukogusse. Isegi Tallinnas on ju raamatukogusid, mis on hakanud tööriistu laenutama, kuigi tundub, et suures linnas justkui inimestel pole seda teenust vaja.
Rahvaraamatukogude ja muuseumite seadus on muutumises. Mis on neis peamised muudatused?
Peamiselt vaatamegi raamatukogude puhul seda, kuidas võimalikult paremini teavikuid tellida ja kuidas seda süsteemi läbi vaadata. See on hetkel arutelude faasis ja me ootamegi raamatukogudelt endilt väga tagasisidet ja just nimelt ka väiksematelt raamatukogudelt ja maakonna raamatukogudelt, et kuidas teha seda seadust nii, et see vastaks neile vajadustele, mis raamatukogudel on. Meie vaatest on teavikute tellimine ja võimalikult hea rahakasutus üks pool, mida me mõtleme, aga kõik muud head ideed on praegu oodatud.
Muuseumiseadusega tahame lahendada mitut küsimust. Üks on see, kuidas seda ressurssi võimalikult mõistlikult jagada ehk siis kasutada riigis olevate muuseumite osas ühishoidlaid. Meil on 4,3 miljonit museaali, millest suurusjärgus 96% ei ole püsivas ekspositsioonis. Aga see tähendab seda, et me peame hoidma väga suurt pärandit füüsiliselt alles, mille jaoks ei ole hoiutingimused aga kaugeltki ideaalsed. Kui me mõtleme plaanitavate Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti ühishoidlate peale, siis kindlasti on seal lisaks riigimuuseumitele ja riigi sihtasutustele koht planeeritud ka eramuuseumitele, kellel oleks vaja endale pinda. Aga see eeldab seda, et järgmises riigieelarve strateegia plaanis võtab see endale suurusjärgus 97 miljonit. See on suur summa, aga ma arvan, et me peaksime selle projekteerimise ja paberitöö ära tegema, et sealt oleks võimalik edasi minna.
Mis mõtete ja tunnetega täna Raplamaalt ära lähete?
Suuresti heade tunnetega. Ma enda jaoks tegin ka mõningaid märkmeid seal ROL-i koosolekul, mida kindlasti peaksin ise edasi mõtlema.
Spordi ja liikumisharrastuse olulisus – see on meil ka riigi prioriteet, et kaks kolmandikku inimesi liikuma saada. Samuti see, et suurtest keskustest eemal kultuuris osaleda saaks. Ma arvan, et Raplamaa puhul võib suhteliselt kerge südamega minna selles küsimuses. Siin on asjad pigem hästi.
