Viimase paari kuuga on Raplas asuvast endisest perearstikeskusest kujunenud Ukraina maja. Sõjapõgenikud on leidnud endale vähemalt praeguseks kodu, kus ärevatel aegadel peavarju leida. Raplamaa Sõnumitel avanes võimalus kohtuda seal elava kahe naise Sieda ja Alinaga, kes põgenesid Ukrainast märtsis. Ukraina majas elavad nad koos oma perekondadega alates märtsi teisest poolest.
Endise perearstikeskuse küljes lehviv kollane-sinine lipp annab juba eemalt märku, millega tegu. Meie kohtumise ajal reedel, 6. mail elas Ukraina majas 39 inimest, kõik sõjapõgenikud. Nende seas ka lapsed. Majja sisse astudes kuulengi kõigepealt laste kilkeid. Nad jooksevad energiliselt ringi, näod rõõmsad. “Zdrasti,” hüüab väike poiss juba eemalt, kui meie poole jookseb.
Silma järgi hinnates võiks öelda, et ta on nelja-aastane. Tema selja taga lippab pisut väiksem tüdruk. Kahekesi nad mänguhoos ongi. Vastan poisile samamoodi venekeelse tervitusega. Mäletades seda hoonet ennekõike perearstikeskusena, on esialgu harjumatu mõelda, et seal elavad inimesed. Et seal, kus oli arstikabinet, asub nüüd laste mängunurk. Aga nii on.
Sündinud Aserbaidžaanis
Kohalike elanikega suheldes tuleb vahele keelebarjäär. Nemad kõnelevad vene keeles, mis minu jaoks on nõrk koht. Selleks, et suhtlemine kulgeks sujuvalt, oleme kaasa kutsunud tõlgi. Sieda ja Alina on teineteisega tuttavad nooruspõlvest saati. Alina on abielus Sieda vennaga, kes praegu Ukrainas sõdib. Mõlemad naised on pärit Donetski oblasti Kramatorski linnast. See on venekeelne piirkond.
2014. aastal okupeeris Venemaa Donetski linna ning ühe osa oblastist, kuid Kramatorsk jäi jätkuvalt Ukraina territooriumile. Ukraina ja nn Donetski rahvavabariigi piir jäi sealt umbes ühe tunni ja 20 minuti autosõidu kaugusele. Tänavu 8. aprillil tabas Venemaa rakett Kramatorski raudteejaama ning selles rünnakus sai surma 57 inimest. Vigastada sai üle saja inimese. Sellest rünnakust oli juttu ka Eesti ajakirjanduses. Sieda ja Alina olid koos oma perekondadega selleks ajaks sealt juba põgenenud.
Sieda jõudis Eestisse 22. märtsil ning Alina 26. märtsil. Kui veel veidi aega tagasi kerida, ei ole kumbki rahvuselt tegelikult ukrainlanna. Sündinud on nad Aserbaidžaanis. Kui nad olid kõigest paariaastased, põgenesid nende perekonnad 1988. aastal seal toimuva sõja eest ning jõudsid Ukrainasse, kus rajasid Kramatorskisse uue kodu. Seega pole liialdus öelda, et nüüd tuli neil oma elu jooksul juba teist korda sõja eest põgeneda.
Esimest korda Eestis
Kohtumine Ukraina maja ruumides kulges igati rahulikus õhkkonnas. Võõrustajad olid katnud laua, kus oli nende endi valmistatud kook ning aurasid tee ja kohv. Laualt ei puudunud ka maiustused. Esmalt huvitas mind, kuidas nad Eestisse jõudsid. Selgus, et nad tulid ühe programmi toel, mis oli mõeldud politseiametnike abikaasadele ja sugulastele, kellel aidati põgeneda Eestisse.
Alina rääkis, kuidas nad sõitsid rongiga Donetski oblastist Lvivi linna Lääne-Ukrainas. Sealt edasi sõideti bussiga Ukraina-Poola piirile, kuhu neile oli juba vastu tuldud. Sealt toodi nad otse Raplasse. Otseselt ei olnud see kummagi teadlik valik, et tulla just Eestisse. Küll aga oli neil rännaku käigus teadmine, et Ukraina politseinike lähedastele mõeldud programmiga nad just siia jõuavad.
“Meil ei olnud aega mõelda või valida, kuhu me minna tahame. Ainuke soov oli sõjapiirkonnast välja pääseda,” sõnas Sieda. Kumbki neist varem Eestis käinud ei olnud ning tuttavaid siin ees samuti ei olnud. Kramatorskist hakkasid nad põgenema 16. märtsil. Alates Venemaa sissetungi algusest kuni sinnamaani olid nad viibinud just oma kodulinnas. Kogu rännak käis loomulikult koos lastega, mis muutis olukorra veelgi keerulisemaks.
Alina ütles, et esialgu tahtis ta jäädagi koju ning mitte põgeneda, kuid Sieda veenis ta ümber. Alina abikaasa (kes on ühtlasi Sieda vend) jäi neist Ukrainasse maha, kuid Sieda abikaasa sai nendega Eestisse kaasa tulla. Loomulikult nägid ja kogesid nad veel Ukrainas olles ka sõjategevust, kuid mõlemad ütlesid, et praeguseks on olukord nende kodukandis läinud endisest hullemaks.
Foto: Siim Solman24. veebruar 2022
Venemaa sissetung Ukrainasse sai alguse 24. veebruaril. Sieda rääkis, kuidas ta selle päeva hommikul kell 4.40 üles ärkas ning kuulis, et ümberringi plahvatavad pommid. Ta mäletas kahte eriti tugevat lööki, mis panid maja värisema. Esimese asjana hakati kohe kohvreid pakkima. Kuhu või kuidas põgeneda? Selle peale polnud aega mõelda, asjad oli vaja kiiresti kokku saada. Ümberringi oli paanika. Toidukauplused, bensiinijaamad, apteegid, sularahaautomaadid – kõik kohad olid rahvast täis. Kõik tahtsid kuskile minna, põgeneda.
Sieda ja Alina läksid Sieda vanemate juurde, kus sai peituda keldrisse. Nüüd on nad ohukoldest eemal ja ei pea enam muretsema, et igal hetkel võivad taevast mürsud sadama hakata. Mõlemad naised ütlesid, et nad on eestlastele väga tänulikud selle toetuse eest, mis on neile osaks saanud. “Eestlased on meid suure südamega vastu võtnud ning aitavad ja hoolitsevad. Me ei osanudki aimata, et siin nii head ja südamlikud inimesed on,” ütlesid mõlemad naised justkui ühest suust.
Aga Ukrainas kestab endiselt sõda. Loomulikult on kõigil nutitelefonid näpus ning sealt jooksevad pidevalt uudised peale. Nii Sieda kui ka Alina jälgivad pidevalt, mis nende kodumaal sünnib. Samuti on neil tellitud kohalikud uudised Kramatorskist. Just päev enne intervjuud ehk neljapäeval, 5. mail oli pommitamise käigus saanud Kramatorskis pihta 32 maja. Samuti suhtlevad nad sõpradega, kes on põgenenud mujale Euroopasse. Nii näiteks on nende tuttavaid nii Poolas, Saksamaal kui ka Tšehhis.
Palju toidukauplusi Raplas
Oma päevi täidavad nad tööde ja tegemistega Ukraina majas. Mõned selle maja elanikud on juba leidnud endale Raplas ka töökoha, kuid nemad seni veel mitte. Sieda on ametlikult Ukraina maja perenaine. Majapidamistöid tuleb teha järjepidevalt. Üks asi, mida nad koos kõigi maja elanikega tegid, oli varjevõrkude punumine, mis lähevad Ukrainasse, et sõjamasinaid maskeerida. Loomulikult on nad jõudnud ka Rapla linnas ringi jalutada.
Nad ütlesid, et suurim üllatus nende jaoks on olnud see, kui palju on Raplas suuri toidukauplusi. Väikese asula kohta on neid palju rohkem kui Ukrainas. Seal on pigem tavaks, et linnas on üks suur kauplus ning peale selle on rohkem väiksemaid kauplusi või isegi putkasid.
Mõlema naise lapsed käivad Rapla Kesklinna koolis ning neile seal meeldib. “Neile väga meeldib koolis käia. Nad lähevad sinna suure hooga ning kordagi pole olnud seda, et nad ei tahaks minna,” rääkis Alina. Õpetajate suhtumine lastesse on tema sõnul teistsugune ning Eestis on see hoolivam.
Huviringidesse või trennidesse lapsed jõudnud ei ole, sest kui nad Eesti koolist koju tulevad, hakkavad nad distantsõppes õppima Ukraina koolis. Tegelikult see polegi meie mõistes päris distantsõpe. Õpetajad jagavad õpilastele ülesanded kätte ja nad peavad neid iseseisvalt lahendama. Kui nad Eestisse jõudsid, uuris Alina, kas ja kuidas oleks võimalik oma tütar saata võimlemistrenni, aga peagi sai selgeks, et lisaks kahele koolile pole see võimalik. Lihtsalt aega napib. Praegu on trimestri lõpp ning seega on käsil eriti tihe periood.
Sieda ja Alina tõdevad, et kahes koolis korraga õppimine on lastele raske. Kuid eesti koolis nad hindeid ei saa. See-eest Ukraina koolis tuleb pingutada hinde nimel. Loomulikult on laste teadvusesse jätnud sõjategevus sügava jälje. Üks viis, kuidas sellest teraapia mõttes üle saada, on joonistamine. Alina rääkis, et tema laps joonistab sõdureid, kellest ühed on Vene ja teised Ukraina lipu all ning kes omavahel sõdivad. “Emme, tule vaata, ma kingin sulle selle joonistuse,” on lapsed öelnud, kui toovad emale sõjapildi.
Matt Edminster
Kui uurida, kuidas saaksid kohalikud inimesed neid veel aidata, kehitasid mõlemad esiteks õlgu. Natuke järele mõeldes ütlesid nad, et tegelikult oleks vaja hügieenitarbeid ja pesuvahendeid. Nii Sieda kui ka Alina avaldasid kindlat soovi ühel päeval minna tagasi Ukrainasse ja jätkata oma senist elu. Enne tuleb aga ära oodata, et sõda läbi saab. Neil on valus vaadata kaadreid purukspommitatud linnadest. Süda ütleb, et tahaks juba praegu tagasi minna, aga mõistus saab aru, et veel ei ole see võimalik. Mõlemad naised soovivad ühel päeval Ukrainasse tagasi pöörduda. Kõige suurem soov sealjuures on see, et neil oleks seal oma kodu. Aga seni, kuni kodumaale tagasi minna ei saa, soovivad nad jääda Eestisse.
Ukraina sõjapõgenikke on vabatahtlikus korras aidanud Rapla vabakoguduse pastor Matt Edminster ning tema abikaasa Lea. Matt ütles, et tema sisemine veendumus on see, et sõjapõgenike aitamine on osa tema kristlikust kutsumusest. “Teised inimesed on minusse väga palju investeerinud ning ma tunnen, et ma ei tohi seda hoida ainult iseendale. Olen heas mõttes kohustatud teisi aitama,” rääkis ta. Ühtlasi tõi ta näite paari päeva tagusest olukorrast. Ukrainast tulnud lapsed teadsid, kus Matt elab, ning käisid talle uksele koputamas, et uurida, kas ta ehk saaks aidata jalgratta rehvi vahetada. Kuna tal vajalikke tööriistu polnud, mindi lähedal asuvasse jalgrattapoodi.
Kui vajalikud asjad said ostetud, tuli poe omanik pärast veel ukrainlastele pakkuma, et kui neil jalgratast ei ole, siis annaks ta selle tasuta. Aga lastel oli ratas olemas. “Minu jaoks väga julgustav näha, kui Rapla inimesed tahavad aidata. See ei ole ainuke näide, selliseid lugusid on olnud iga päev,” rääkis Matt Edminster. Juba Süüria põgenikekriisi ajal soovisid nad abikaasaga põgenikke aidata. Siis selleni otseselt ei jõutud ning otsustati, et järgmise kriisi ajal aidatakse põgenikke kindlasti. Nüüd on see kriis käes.
Edminster ütles, et ta on planeerinud umbes 20 tundi nädalas veeta Ukraina majas, aidata töid teha ning püüda muresid lahendada. “Minu mõtted on selle teema peal pidevalt,” ütles ta. Erilist vastutust tunneb ta enda sõnul seetõttu, et ametilt on ta pastor. “Mul on võrgustik headest inimestest, kes on mulle olnud abiks. Tunnen, et vastutus teisi aidata käib minu ametiga kaasas ning õigel hetkel tuleb oma võrgustik tööle panna,” rääkis Edminster. Ta lisas lõpetuseks: “Ukrainlaste aitamine ei ole nii väga kohustus, vaid rõõmus asi, sest ma näen, et nad on tänulikud ja lahked inimesed.”
